„Must päike“ on pöörane ja lugejat hullutav tekst. Esmapilgul arhailine pooleteist sajandi tagust aeglast jutuveeretamist elustav nagu kunagine Juhan Peegli „Kolm tahedat lugemist“ (samuti täis vimkasid, mis siiski Matsini pööraste trikkide, draama ja keeletaide ees kahvatuvad). Või siis Krossi „Pöörtoolitunnist“ šnitti võttev, sest nagu seal heietas juttu Otto Wilhelm Masing (ja Kristjan Jaak Peterson keeras sassi rahuliku talueu), hakkab Matsinil hargnema Lauluisa Kreutzwaldi pajatus Võrus, kus rahulkku elu pöörab esialgu segi ööklubis Hölle laamendav Kreutzwaldi rastafarikurg Juku, aga siis juba mustasajalistena mõjuvad pealinna mustad kured eesotsas Abram Hannibaliga.

Lugeda on lõbus, sest Matsin kuhjab karnevallikke, absurdseid ja vägivaldseid sündmusi ja kogu Võru elu on üüratu bordell ja kaos. Alasti Kretuzwald visatakse kodust välja, sest sinna asutavad mustad mõrvarkured sauna (rohkem küll lõbumaja) ja porgandpaljas Lauluisa sunnitakse kelneritööle ööklubis, kus laamendab peenelt riietatud kodukurg Juku: „You dam läggehead pea!“ või „Everything is nicht everything!“ või Wa gwaan, how yah stay?“ – kõnepruugis, mida kogu linn üritab üle võtta.  

Lugu on pildiline, filmilik, aga korraliku filmi väntamiseks oleks vaja holliwoodlikku eelarvet. Või siis saaksid Unt ja Volmer sest toreda nukufilmi.

Matsini oopus ratsutab paari vaala seljas. Esiteks vanade reaaliate (oi neid detaile Matsin armastab ja käis kirjutades ka Võru Kreutzwaldi muuseumis kogumas – loos on monoklite ja kandelaabrite, broderiide ja äärispitside, stulpidega lakksaabaste ja tärgeldatud kõvakraede paraad vürtsitatud ohtra sopa ja kloaagisisaldistega), jah, nende arhailiste detailide kohatine läbisegamine moodsa ja ajatuga. Samuti keelekasutus – kõiksugu vanad peensõnad on läbisegi moodsatega, tarokibuduaar bashmendiga, aga veel olulisemad on Matsini oma leidsõnad. Autor on romaani jaoks leiutanud uue sõnavara.

Romaan traavib sarnaseid radu kui eelmised, aga kapak on väledam ja teksti kalpsakud vassakule-paremale kentsakamad. „Alkeemia 12 võtit“ ja „Sinine kaardivägi“ ja „Gogoli disko“ olid alles hoovõtt „Musta päikeseni“ jõudmiseks.

Seiklustest ja sõnamängust üleküllastatud teksti veerimine on lõbus, aga edenes mul kordi aeglasemalt kui lugemine muidu. Matsini uus keel tuli selgeks õppida. „Chi-chi man“ on homoseksuaal (homoluuletaja Mart Heiberg), „dunsa“ on raha, „su-su“ kuulujutt jne. Valdav osa uudissõnu on b-tähelised nagu „boonoonoonous“, mis viitab eriti lahedale läbule.

Uuskeelendite sagedus ja lopsakas fantastiliste piltide genereerimine teeb teksti tiba raskepäraselt kulgevaks, üleküllastatuks, samas veab meeletu energia lugu tiidsalt edasi. Sarnaselt takerdusin aastaid tagasi Nikolai Batruini esimestesse raamatutesse („Varahilisel ajal“, „Leiud kajast“). Baturin kasvas tihedast trikitamisest välja, näis kuhu liigub Matsin. Tunne on, et praegust teed pidi kaugemale minna on keeruline. 

Kõike, kes romaanis ringi sebivad (näiteks kõht taeva poole käpuli ringisebiv inimsitikas ja Goethe-uurija Hehn) ja mis romaanis juhtub ja ette võetakse, ei taha ega suuda lühidaltki ära mainida. Küll lööb halbade elukommetega rastakurg Juku ööklubis lauluisalt üle Lydia ehk Lyda ja nende armuelu jätkub Tamula roostikus. Siis saabub Rootsist soovahetusoperatsioonile kuninganna Kristiina, kelle jalgevahet kordamööda uuritakse, kuni tohter Kreutzwald tuvastab, et tegu pole vastasoo suguelundi spontaanse moodustumisega, aga kuningannal on vaagnaelundite prolaps, emakakaela pikenemine ja allalangemine.

Tuttav kirjandusteadlane, ontlik proua, kurtis juba, et tema tuttavad Matsini hirmsat teksti lugeda ei suuda. Minu meelest on tekst süütu nagu lasteraamat. Koolilektüüriks kirjandusõpetaja Matsini oopust võikski soovitada. Näiteks Kalevipoja ja Kreutzwaldi kuivavõitu eluloo kõrvale.

Matsini enda jaoks oli stilistika õigustuseks ja võtmeks „musta päikese“ kirjatöö juurde Kreutzwaldi kirjavahetus doktorist sõbra Georg Julius Schultz-Bertramiga, kus on küllaga frivoolseid ja pööraseid mõtteid ja keelt. Kreutzwald polnud kooliraamatute kuivik ega tukunui. Õige on sellele tähelepanu juhtida. Kalevipoja seiklusedki on ju kohati pöörased (kuigi peidus vohava tekstijoru all) - vähemalt kirjutamisaja kontekstis.