Rebekka Lotman: jälle on moes romaane kirjutada ja lugeda ({{commentsTotal}})

Rebekka Lotman
Rebekka Lotman Autor/allikas: PM/Scanpix

9. veebruaril kuulutati välja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid. Uurisime žürii esimehelt, Tallinna Ülikooli kirjastuse peatoimetajalt Rebekka Lotmanilt, milline oli möödunud kirjandusaasta ja millised on praegu Eesti kirjanduse trendid.

Kuidas oli möödunud romaaniaasta? Tagasi vaadates tundub, et häid asju ilmus ikka terve riiuli jagu.

Jaa, romaaniaasta pakkus palju lugemist. Leidus tüsedaid teoseid, mis avardavad meie kirjandusvälja ajaliselt ja ruumiliselt, teevad Eestit mõtteliselt suuremaks. Mitmel autoril ei vedanud aastaga, oli ju konkurents tihe ja isegi nominendiseisusest jäi tugevaid romaane välja. Tihe rebimine on ka finaalis.

Tundub, et on jälle moes romaane kirjutada ja lugeda ja et kirjanikel on taas aega neid ette võtta. Tegelikult on paljud nomineeritud teosed valminud aastatega. Tendents on seega: pigem üks tõhus romaan kui ohtralt jutukesi siin-seal.

Kas žüriis oli palju maadlemist ja vaidlemist?

Oleme tõesti nende teoste üle aasta algusest saadik kirja teel ja ka silmast silma arutlenud. On läinud päris sisuliseks analüüsiks ja mõni mõttevahetus on alles pooleligi, kuigi tulemused on käes. Nagu üks žüriiliige nentis: uskumatult tore on kellegagi päriselt kirjandusest rääkida, ja just see ongi meie tööd iseloomustanud. Päris maadlema ei ole läinud, mõni lahkarvamus on loomulik. Vastasel juhul peaks žüriisse kuuluma üks inimene.

Kui vaadata Eesti kirjandust laiemalt, siis kuidas on selle seis 2017. aasta seisuga? Millises vallas on kõige paremini, kus on aga kõige rohkem puudusi?

Üldseis on kirev, isegi kuidagi rõõmus. Ilmub palju raamatuid, mida loetakse, millest räägitakse, mille üle vaieldakse. Ma ei anna pead, aga kirjastajana näib, et loetakse palju rohkem kui veel mõni aasta tagasi. Töötan teaduskirjastuses, ning meil on just viimasel aastal hakanud tiraažid äkki kasvama. Aga raamatuedetabelite tippe troonivad siiski just nimelt algupärased eesti autorid oma mahukate teostega. Tähendab – läheb korda.

Eriti ei tahaks pidulikul nominentide väljakuulutamisel kedagi noomida. Aga kuldvalem oleks pigem anda raamatule veel üks aasta settimiseks, kui kiiruga otsad kokku tõmmata, isegi, kui kirjastaja seda nõuab.

Proosa nominentide seast paistavad silma tuntud tegijad, aga nende kõrval on ka uus ja paljudele ilmselt tundmatu nimi Ove M. Suur. Mis tema teose juures võlus?

Tundmatu nimi meilegi. Kõigepealt sellest, mis ei võlunud ja mis puudutabki nime. Jällegi teist žüriiliiget tsiteerides: "Ove M Suur vääriks avalikku noomitust kahetsusväärse pseudonüümi eest".

Teos üllatas ühest küljest oma terava tänapäevase poliitsatiiriga, aga see pole üksnes vaimukas raamat, vaid veenvate karakteritega, osavalt struktureeritud, ja ootamatult aktuaalne triller. Häid tabamusi ilmestab seegi, et juba kevadel, enne Rõivase skandaali näeb autor ette progressipartei (romaanis reformierakonna vaste) juhtfiguuri väidetava afääriga seotud skandaali, tõsi, raamatus seatakse kahtluse alla partei halli kardinali Roosimaa väärikus abielumehena. Poliitikas on kõik seotud, intriigid võtavad suuremad ja rahvusvahelised mõõtmed, loomulikult tuleb mängu Venemaa jne.

Esseistika nominentidest paistab silma, et kõrvuti on lihtsamat heietamist ja ka sügavamaid tekste. Kas oli raske selliseid materjale kõrvuti vaadata ja ühte ritta seada? 

Milline neist on lihtsalt heietamine? (Naerab.) Üldiselt ei olnud meil raske ka näiteks vaba auhinna kategoorias Leelo Tungalt ja Freddyt ühte ritta seada, eesti kirjandus ongi lahedalt mitmekülgne, ning žürii ei otsinud nomineerides samasust, aga jõulisi avaldusi erinevast.

Kas Keiti Vilmsi nominatsioon on märk sellest, et Twitteri-kirjandus on saanud heakskiidu ka kirjandusringkondades laiemalt?

Ei julge rääkida kirjandusringkonna nimel, aga žüriis otsustasime vaba auhinna kategoorias tõsta esile olulisi kirjanduslikke nähtusi 2017. aastal. Aga kui määratleda kirjandusringkonda kui kirjandusest huvitujaid, siis kahtlemata on keeleandekas Vilms seda ringi laiemaks tõmmanud.

Kodumaine teatrikunst on pidevas muutumises, psühholoogiline teater ei ole enam nii in, popid on kõigsugu hullused ja eksperimendid. Kas ka näitekirjanduses on tajuda selliseid muutuseid?

Mitte otseselt. Näitekirjanduse valdkonnas saab hinnata ainult lavastusele eelnevat, selle sõnalist osa. Mõnigi avangardteatris töötav lavastus ei ole tekstina, ilma heli ja pildita, päris samaväärne. Näiteks Teater NO99 "Unistajad" on suurepärane tükk, lugesime ka žüriiga stsenaariumit, aga see ilma lavastuseta nii hästi ei tööta, ja ei peagi töötama.

Kirjanduse aastaauhindade nominentide seas on nn palgalisi kirjanikke, aga mitte väga palju. Miks teised nimekirja ei jõudnud, kas palgalise kirjaniku amet ei olegi end õigustanud?

Ma isegi ei tea, kes on palgaline, kes mitte. On tore, kui kirjanikel on püsisissetulek, aga ei usu, et ükski võimas teos jääb selle puudumisel loomata ega vastupidi, sünniks palga ajel.

Ma arvan, et palgaliste kirjanike suhtes oleks isegi ebaaus, kui hakata sellest aspektist võrdlema nende töid ja pärgi mittepalgaliste omaga, siis muutuks see palk nagu rahaliseks karistuseks.

Nimekirjas on küll palju väärt asju, aga kas on mingeid teoseid, mis jäid kõrvale, aga vääriksid ikka mainimist?

Jah, neid teoseid on. Lõpptulemus ei vasta mõistagi ühegi žüriiliikme esialgsele edetabelile, see on kompromiss viie inimese valikute vahel. Arutelu aluseks võtsime kõigi eelistuste põhjal sündinud koondtabeli, ning siis, peamiselt ühe kohtumise ja järgneva meiliarutelu käigus, kirjutasime selle üsna korralikult ümber.

Lauale jäi eriti palju luuleraamatuid, näiteks Jürgen Rooste "Onerva ja Eino Leino igavene armastus", Hasso Krulli "Kandsime redelit kaasas", Eda Ahi "Sadam". Natuke proosat, näiteks nii Jüri Kolgi mõlemad raamatud kui kahjuks ka Paavo Matsini "Must päike". Välja jäi Mikita "Kukeseene kuulamise kunst", näitekirjandusest Kivirähki "Kaarnakivi perenaine" ja "Vaimude tund Koidula tänavas".

Kogumiku "Nihilist.FM” jätsime kõrvale, sest ühe žüriiliikme lähisugulane on sellega seotud. On küsitud, miks vaba auhinna kategoorias on vaid viis nominenti – mõtteliselt võib siis sel tühjal kohal nihiliste kujutada.



FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
"Emmannuelle'i jälgedes. Ahistamise ABC"

Urmas Vadi lavastab Tartus "Emmanuelle'i"

17. märtsil esietendub Tartu Uues Teatris Urmas Vadi autorilavastus “Emmanuelle’i jälgedes. Ahistamise ABC”. Laval Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal ja Peeter Rästas (Rakvere Teater). Lavastuse kunstnik on Laura Pählapuu ning valguskunstnik Priidu Adlas.

KIRJANDUS
KUNST
Maalikunstnik Margus Meinart

Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud

Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: