Ivo Linna luges läbi triloogia värske kolmanda osa „Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa“ ja ütles, et paremat elulooraamatut ei oskaks tahtagi. Alustas ta aga kaugemalt, sest Leelo raamatud puudutavad ka Ivo Linna lapsepõlve.

"Leelo, minu kallis kursuseõde, vaimustas mind juba ülikooliajal noores eas Tartus," märkis muusik. "Ta vaimustas võib-olla kõige rohkem sellega, et ta keel, meie emakeel oli nii ilus ja selge. Ükskõik, mis teemal me ei oleks ka rääkinud, tal õnnestus pikkida sisse mingi sügavam mõte."

"Ja hiljem, kui ma olen Leelo laulutekste palju laulnud, siis mõnest tekstist, ma loodan, et lõplikult ma ei olegi aru saanud, sest sealt koorub kogu aeg midagi välja. Ja sellepärast minu jaoks see raa raamat, terve triloogia nüüd, räägibki Leelo häälega. Ja tal on imeilus hääl," kiitis Iff.

"Leelol on ju väga voolav tekst. Kerge lugeda, leheküljed krabisevad sul kogu aeg. Teistpidi oli minul, kes ma olen Leelo eakaaslane, seda põrgulikult raske lugeda. Mul hakkas kohe täiesti skisofreeniliselt jooksma oma lapsepõlv. Palalleelselt. Ja ma panin vahepeal raamatu käest, sest klomp tuli kurku. Siin on nii palju asju, lõhnu, maitseid, ma tean neid kommikarpe, millest ta siin räägib, ma olen joonud sama kreemsoodat," rääkis Linna.

"No hea küll, Leelo elas siin suurel mandril, mina perifeerias Saaremaal, mandariinid ja juba pruuniks läinud banaanid jõudsid minu lauale palju hiljem. Aga Leelo puudutas sügavalt kogu seda elu. Jah, meie tänavalt seal suures linnas sõitis ka päevas üks-kaks veoautot mööda, mitte kellelgi polnudki seda Moskvitši, millest ta nii suure südamlikkusega räägib. Ja vot sellised detailid – kuskil meie tänava otsas töötas ka saekaater. Ma ei ole paremat elulooraamatut lugenud, tõesti."

"Ja nii palju ma teda siiski tean ja tunnen, et selle koha peal, kus sul on jälle klomp kurgus, siis ta viskab mingi vimka ja sa juba naerad, sest ta on erakordselt hea huumorimeelega inimene. Ta oskab selle kurbuse ja nende aastate õuduse naljakaks ka teha," tõdes Ivo Linna.

"Ja mul on selline tunne, et Leelol on pagana hästi läinud, esiteks, et tal on selline nimi. Mina mõtlesin, kui ma lugesin ajakirja Pioneer ja noorukese Leelo Tungla luuletused olid Sädemes, et see on niikuinii mingi vuntsidega härrasmees, kes treib neid toimetuse nurgas, et ei saa inimesel olla niisuke Lydia Koidula nimi, noh! Ja Koidula on ju võetud nimi," lausus Iff. "Aga hiljem Tartus, kui ma nägin Leelot esimest korda, siis ma oleks nagu valgust näinud. Kogu ta olek, kogu tema jutt, hääl, silmavaade, mis puurib sust tegelikult läbi. Tema silmavaade meenutab mulle minu ema pilku. Ja vat see on kuskilt antud asi."

"Juuksed lähevad hallimaks, lapsepõlv tundub kogu aeg kaunim olevat, aga me ei mõtle sellele kogu aeg," tõdes Ivo Linna. "Aga Leelo triloogia sundis mind mõtlema lapsepõlve peale tagasi, uskumatuid asju tuli meelde. Helistasin mõnele lapsepõlvesõbrale ja laterdasime mitu tundi, et tuletada meelde seda lapsepõlve, Leelo andis tõuke. Kuidas tal enda lapsepõlvest kõik need asjad meeles on? Uskumatu mälu. Ja seda ilmselt need suured anded tähendavadki, ta on üliandekas. Ja ärgu see tundugu mingi banaalse pöördumisena, aga oleks mina seal Nobeli preemiate komitees, siis minu allkiri oleks Leelo poolt kohe."