Leelo Tungal: "talveräänses" Eestis võiksid inimesed kurbadest aegadest rääkides rohkem mõelda sellele, mis meil praegu on
Täna õhtul kell 21.40 on eetris "OP", kus oma autobiograafilisest raamatusarjast "Seltsimees laps" ning režissöör Moonika Siimetsa samanimelisest filmist räägib kirjanik Leelo Tungal. ERR kultuuriportaalis on võimalus õhtul eetrisse minevat intervjuud vaadata selle täispikkuses ülalolevast videost. Tungal märkis, et ta ei taha sugugi, et raamatus ja filmis tuleks välja ainult kurtmine ja kaeblemine – raskeid aegu meenutades võiks hoopis mõelda rohkem sellele, mis meil praegu on.
"Emast oli mul kõige suurem puudus, aga kahtlemata oli puudus kõigest. Aga seda enam oli rõõmsaid sündmusi, kui õnnestus näiteks seista suhkrusabas ja vahel veel mitme tädiga, sest loeti pead üle, mitu kilo suhkrut antakse. Mul on raamatus üks lugu ka selle kohta, kuidas üks müüjatädi tundis ära, et ma seisan sabas juba teise tädiga. Mitte mina, aga tädi sai hurjutada," rääkis Tungal.
Tungal märkis, et kuigi nende peres oli eriti sel puuduse ajal eriti raske, oli muidugi ka neid peresid, kes kannatasid veelgi rohkem. "Oli neid, kes viidi kogu täiega ära. Minul ainult vanaema ja onunaine oma väikeste tütardega, ja veel üks tädi, aga arreteerituid oli väga palju. Väga paljude peredega oli ju nii, et see loo lõpp oli ju ka üsnagi kurb, sest kuigi sai see antud aeg ära istutud – kui seda sunnitööd, mida vangilaagrites tehti, võib istumiseks nimetada – siis võis juhtuda, et kodus ei oodanud sind enam keegi. See oli üsnagi normaalne, et kui 30-aastased paarid läksid stalinismi sundluse tõttu lahku, siis nad jäidki lahku."
Ka Tungla isale pakuti seda võimalust. "Tolla võis näiteks poliitvangist lahutada nii, et ta ei teadnudki seda ja tema käest nõu ka ei küsitud. Temast ei sõltunud miski. Minul oli juba koht Riisipere lastekodus olemas ja isale pakuti parteisse astumist ja koolidirektoriks hakkamist. Aga see ei tulnud tema puhul muidugi kõne allagi, millele õnneks represseeringuid ei järgnenud."
Samas märkis Tungal, et ta ei tahaks sugugi, et "Seltsimees lapse" raamatutes ja filmis tuleks välja ainult kurtmine ja kaeblemine. "Juba papa Jannsen on öelnud, et eestlane ei oska pidude ajal rõõmustada ja mina tahaksin väga, et aeg-ajalt ja eriti kui sellistest kurbadest aegadest rääkida, et inimestel oleks meeles, mis meil praegu on. Me oleme küll "talveräänne", mitte suveräänne, aga ikkagi iseseisev vaba Eesti, kus keegi ei pea kedagi kartma," märkis ta.
Tungal sõnas, et kurta ta ei saa. "Moonika Siimets [filmi "Seltsimees laps" režissöör – toim] pakkus mulle alguses, et ma teeksin ise [stsenaariumi], aga ma leidsin, et ma ei raatsiks midagi välja jätta. Minu jaoks oli kõik oluline," ütles Tungal. "Aga kui ta neid stseene, mis ta juba valmis oli saanud, mulle näitas, siis ma sain aru, et ta on õige inimene seda tegema, et tal on süda õige koha peal ja ta ei tahtnud teha sellist nutulaulu, vaid ta tahtis näidata seda aega, riiki riigis."
Tema arvates on ka iga perekond nagu riik riigis. "Ta võib olla hea järje peal, viletsa järje peal omaette üksus. Neid riike riigis oli Eestis tollal nii palju, kus kodus räägiti üht ja väljastpoolt teist. Ei tohtinudki rääkida muud. Moonika tabas selle ilusasti ära. Minu jaoks oli väga palju helget meeleolu, mida ma tahtsingi. Muidugi, mõned asjad – kuna kolmas raamat ei olnud veel ilmunud – on ta natukene ise ennustanud, aga olen igapidi rahul."
Toimetaja: Merit Maarits