Tea, kas päkapikkudele argiinimlike tegemiste külgeriputamine läheb antropomorfismi alla. Et neil lähevad mootorsaanid untsu, põdrad vigastavad ennast nagu jalgpallurid ja, kuidas sinna Antartikasse kingid ära viia, enam kaugemale pole ju võimalik.

Antropomorfism oli öeldud, et tarka nägu teha.

Mida üldse ei tahtnud.

Eks ole õieti üsna ükskõik, mida päkapikud jõulujuttudes toimetavad, kuni nad oma kingid soovitud kogustes või enamvähem sinnapoole kohale toovad. Või vähemalt meelde tuletatakse, et nad on olemas... vist. Kui ei olegi, toovad sel närvilisel jõulukuul õnnelikul moel ette kaunimaid mälestusi õndsast ajast, kui usuti ja oodati.

Millega tuli tunnistada, et ei uskunud. Leevikesi usuti ja jäeti aknalauale, et viigu näärivanale – jah, ma olen veel sellest aast. Mandariinide, kuuseokaste ja miskipärast just ananassikommide lõhn, klassitunnistuse oma lisaks, neljad-viied, käitumine eeskujulik.

Island, kui hea laps kunagi oldi, ise ka enam ei usu.

Jõuluvanaga oli jama, kangesti tahtmine öelda, et pole olemas, ei usu. Aga kuidas sa lööd ilusa legendi sassi, pealegi – kui vana ei usu, mis värk siis Püha Nikolaiga oleks, ah. Ja päkapikkudega. Ja nendesamade leevikestega.

Valetaks, kui ütleks, et ei usu.

Esimene laps hammustas, polnud veel kahenegi, kohe selle jõuluvana läbi. Huvitaval kombel, süüdistaks massikultuuri ja kommertsialiseerumist või, hiljem tuli usk tagasi. Kirjeldada, siis – päkapikud nuhivad, kannavad ette. Jõuluvana käib siis, kui magatakse, jätab kuuse alla. Kuuldud sosinat: ta on juba käinud! Järgneva paberikrabinaga.

Muide, ärge kinkige lapsele ettevaatamatult igasugu rõivaesemeid. Võib juhtuda, et lähete hommikul, traditsiooonilise eesti jõulu kohaselt mitte kõige selgemas olekus, kemmergusse – unine päkapikk potil! Oleks siis hoiatanud, mis nooremale tütrele kingitakse!

Kirjad, kuhu ümbrikule hoolega kirjutatud: SOUMI FINLAND JOULUPUKK. Ms, kiri oli kah enamvähem soome keeles, mida issi üleüldse ei oska, see pealekasvav põlvkond on ikka varaarenenud, tõesti.

Näe, läkski jutt uitama kuskile krõbiseva tuhkkuiva lumega radadele, kesk saanijälgi ja kauget tilinat, kuuski ja tähti. Miska võib väita, et kõrgesti lugupeetud ja muidu hästi vahva neiu Leelo on... on. Pildid ka ägedad.

Loodetavasti juhtub teiega sama. Alustage luuletusega tagakaanel, et uiud korralikult käima saada.