On keeruline hinnata, kui palju on filmi „Seltsimees laps“ edu taga Leelo Tungla teksti võlu ja kui palju Monika Siimetsa tasakaalukas ja pieteeditundeline lähenemine romaanitriloogia ainesele. Ja ma ei kavatsegi seda rehkendada.

Teksti võlu on suuresti korraga tänases ja tollases ajas elavas keeles, detailides ja kirjutasmishoos, mis tõmbas mu nii kaasa, et pidin oma trammipeatusest mööda sõitma, kui olin raamatut saades selle keskelt lahti löönud. Tekst raskest ajast on lihtne ja teeb keerulise aja ka lihtsalt haaratavaks (seda ei juhtu ju alati).

Monika Siimatsa film on ka lihtne, aga teisel moel. Filmi on võimatu tuua groteskseid detaile, lõhet lapse ja täiskasvanu maailmanägemise ning absurdi ja reaalsuse vahel, kus täiskasvanudki on nõutud ja abitud nagu lapsed. Ja püüavad oma abituses oma lapsi kaitsta ja hoida, et mõni teravmeelne luuletav plika ei veaks end ja teisi rängema õnnetuse sisse, kui juba on juhtunud.

Minu jaoks on Siimetsa filmi voorus, et ta pole püüdnud panna filmi sisse liiga paljut. Doseerimises. Nii saavad film ja ehk paariteist aasta jooksul kirjutatud tekst kenasti linal kokku. (Sattusin Leelo Kirkega filmist rääkima ja Kirke ütles, et muidugi ei olenud paljud asja üldse nii lihtsad, muretud ja loomulikud nagu filmist. Aga me olime ühel nõul, et sinna ei ole midagi parata. Iga film Stalini ajast ei pea olema ängistav ja painav tähendamissõna nagu Abuladze „Patukahestsus“).

Ainus, mis pani mind mõtlema – kas triloogia kolmandat osa „Naisekäe puudutus“ filmi vaadanuna nüüd ikka loetakse. Ma loodan, et loetakse. Sest kui niipidi kaalukaussidele asetada, annab raamat kahtlemata filmile (kui seda on vaadatud varem) palju rohkem juurde, kui film saab anda raamatule. Sest raamatus on palju rohkem tähti kui filmis sekundeid. Ja kui filmi vaadatakse ekraanil (ja juurde mõeldakse vähe), siis raamatut vaadatakse filmina oma peas.

Nii on tore, et triloogia esimesed osad „Seltismees laps“ ja „Samet ja saepuru“ tulid välja juba kümmekond aastat tagasi (ja vähemalt esimese osa vaatasin ma siis oma peas ära ja praegune film ei seganud kujutlusi).

Mõned tähelepanekud uue raamatu kohta.

Ma saan aru, et kuigi mulle Leelo tekstivoog võib meeldida (ja ehk on seal sees rohkem energiat kui tavaliselt, kui ta teksti veavad keelevembud ja mõttemängud, sest teda käivitab nostalgia), aga ma ei oskaks sealt midagi õppida, sest tekst on veel rohkem autoportree keeleliselt kui jutustatud sündmustelt ja väikse Leelo sisemaailma pildistamiselt. Üks, mis ühendab, on irooniaterakestega inimhuviline ja sõbralik hoiak, mis on samad nii suures kui väikses Leelos.

Ehk seda oskan, et kirjutades tuleb püüda olla sina ise nii meeles kui keeles.

Teine tähelepanek – kuidas saavad luua üsna sarnase turvamaailma näiteks „Bullerby lapsed“ (kus ongi turvaline taluelu) ja stalinismiaja pildistus, kus pereema on vangilaagris ja keegi ei tea, kes veel võidakse vangi panna. Aga saavad. Sest mõlemad on lapsepõlvekirjeldused. Ja kirjeldajatel sarnane mentaliteet. Küllap me kipume lugedes unustama, et Bullerby lastes elati tegelikult üsna vaeselt. Vaeselt elatakse Ruilaski, aga kui ilusad tunduvad siis kirjeldatud martsipanikujud, seep Moidadõr, kleidid, vildid ja patsipaelad.

Olen mõelnud, kuida saaks kirjutada täiskavanute lasteraamatut. Pole osanud. Leelol see trikk õnnestub. Ma pole veel testinud teksti lapsele ette lugedes. Aga tundub, et seal on parasjagu tohedust ja sõredust nii lapsele kui vanale. Ja nalju mõlemale. Sest me näeme läbi viieaastase tädruku pilgu, kes talle arusaamatuile detailidele joonistab ja fantaseerib peale omailma. Lapsele ette lugedes oleks momente, mida lapsele lahti seletada ja ilmselt tekiks lapsel kommentaare, mida ettelugejal tasuks kuulata.

Niipidi on raamat sild tänase lapse ja omaaegse lapse maailma vahel nagu Parijõgi või Luts. Kui palju meil taolisi sildu nõukaaja lapsepõlvele peale Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade“ siis on. (Nõukaajal kirjutatud lapsepõlvelood pn paratamatult midagi muud.) Ja hea on, et Leelo Tungal erineb Viivi Luigest seda silda ehitades täiesti. Tore, kui on mitu pilti kõrvuti.

Ema Helme on nüüd Siberist väikse Leelo ja abikaasa Feliksi juures tagasi nii kinos kui kaante vahel, aga ega epopöa kirjutamine pea seisma jääma.