Varesele valu

Ühel öösel aevastasin enda ärkvele: üks atsih tuli teise otsa ja lõpuks tükkis köhagi kallale. Proovisin oma turtsumisi loendada, nagu seda suured koolitüdrukud tegid: üks – hea, kaks – paha, kolm – kiri, neli – raha, aga kogutud tarkused said enne otsa, kui aevastused lõppesid. Korraga tulid kallale nii külmavärinad kui ka kuumalained – ei aidanud muu, kui tuli tatat appi hüüda.
Kraadiklaas ütles, et mul on kolmkümmend üheksa kraadi palavikku. Tata ruttas pärnaõieteed tegema ja otsis apteegikapist aspiriini. Kui olin pärast kõva higistamist kuivad riided selga saanud, tuli uni jälle peale, aga hommikul algas köhimisetrall uuesti.
"Varesele valu, harakale haigus, meie laps saab terveks, enne kui uue särgi saab!" lohutas tata, kuid kuulsin, kuidas ta köögis oma nina alla pomises: "See meil veel ainult puudus!"

Kujutasin ette, kuidas vares meie suure kase otsas köhib ja harakas põõsastes higistab – see oli küll päris naljakas, ainult et lindudest hakkas kahju: milles nemad siis süüdi on?
Tata jooksis nüüd iga vahetunni ajal koju: ahju pani ta küll juba enne kooliminekut kütte, aga puid tuli pidevalt juurde toppida, sest magamistuba oli ikka nii külm, et isegi potilkäik pani mind lõdisema. Plõks Pojengil ja Sirkal oli erandkorras lubatud minu juures toas olla – algul hüppasid nad iga mu köhahoo peale püsti ja tulid voodi juurde uurima, aga õige pea harjusid nad köhimisega: võib-olla pidasid seda haukumiseks?
Aga ma ise olin neist koledatest hoogudest väga väsinud – näis, nagu polekski ma mitu päeva järjest teki all lamanud, vaid hoopis mingit rasket tööd teinud. Ei aidanud köha vastu ei pärnaõie- ega nõmmeliivatee, ei jalataldade määrimine tädi Anne toodud hanerasvaga ega kuumaveekott, mille tata mu rinnale asetas. Kuum piim, millesse tata segas mett ja soodat, pani pikapeale südame läikima, aga köhast ta võitu ei saanud. Õpetaja Malle ema tõi mulle põdrasamblateed ja kinnitas, et mida kibedam rohi, seda paremini ta ravib, aga üle kahe lonksu ma seda mõru mürki alla neelata ei suutnud.

Lõpuks toodi Laitsest kohale doktor Kolesnikova, keda ma ka tervest peast pelgasin, kuigi tal olid ilusad valged juuksed ja helelilla suu: ma polnud ikka veel lõplikult üle saanud oma hirmust vene keele ees ja arstitädi kõneles isegi eesti keelt vene keeles: „Sjee harilik ljastehaigus, kokljuš, varsti ljaps terve! Hoiab ljast voodis, kui paljavik jule ei ljahe, ja annab palju-palju juua.“
Aga rohi, mida ta mulle lusikaga andis, oli magus ja maitsev, ning kuni tata tohtrit ära saatis, timmisin seda pudelist, kuni põhi oli peal. Tuju läks paugupealt heaks ja lauluhimu tükkis kallale.

"Sild paremal, sild vasemal viib üle Visla laia," alustasin raadiost õpitud laulu, aga köhahoog tuli jälle kallale ega lasknud mul edasi lõõritada.
"Tohoh!" imestas tata. „Sul hakkab tervis paremaks minema. Aga igaks juhuks ära praegu rohkem laula.“ Ta uuris mu rohupudelit ning vangutas pead: "Ja pertussiini ei maksa ka niipea uuesti võtta, näib, et sellel on väheke piiritustki sees – jääd mul veel päris purju!"
See ajas mind naerma, aga uus köhahoog tegi naerule kohe lõpu.
"Ma ei taha, ei taha, ei taha enam köhida!“ kaebasin tatale.
Tema vaatas mind nukra pilguga: „No katsume teha, mis teha annab. Nakkus on nakkus – pool kooli on praegu läkaköhas. Aga kuule, kas sa nii oskad köhida, et hoiad keele torus?"
Tata näitas, kuidas keelt torru ajada, kuid mul ei tulnud see kuigi hästi välja. Asusin köhahoogudega võideldes keele torruajamise kõrget kunsti ära õppima. Tata tõi mulle väikese taskupeegli ja mõnda aega selle ees harjutades õnnestuski mul lõpuks oma keelest kena roosa toruke moodustada. Tõepoolest: torus keelega oli justkui palju kergem köhida.

Mitu õhtut järjest mängisime tataga eskimomängu: tata tõi pesukausiga kuuma vett, kallas sellesse sortsu tärpentini ja siis panime mõlemad oma pead kausi kohale. Tata tõmbas üle meie peade minu valge vannilina – mängult sai sellest eskimode jääonn ehk iglu, kus eskimod asusid võistlema, kumb peab soojas männivaigulõhnalises aurus kauem vastu. Suurel eskimol oli teadagi ka suurem vastupanuvõime, aga minagi suutsin iga järgmise korraga kauem pead saunarätiku all hoida. Ja mis kõige toredam – pärast eskimomängu oli justkui kergem köhida. Mõned päevad pidin veel voodis lesima, raamatuvirn sängi kõrval toolil, ja siis tohtisin juba toas ringi käia.
"Su köha on juba palju parem!" kiitis nädalavahetuseks meie juurde saabunud tädi Anne.
"Eks ma ole teda kõvasti harjutanud ka!" hooplesin mina. "Ma oskan juba torus keelegagi köhida, tata õpetas!"
"Mis sa utsitad haiget last rumalusi tegema!" pahandas tädi tataga. "Ütle parem, kuidas ma saaks mandariine soojendada: need on bussi pealt tulemisega päris jäässe läinud."

Kuid tata ei jõudnud veel suudki lahti teha, kui tädi tuli juba ise hea mõtte peale: ta pani külmad mandariinid minu sukkade sisse ja kinnitas vumpsulise kuju omandanud sukad pesulõksudega ahju küljes rippuvale nöörile.
Oi, mandariinid olid imelise maitsega! Pakkusin neid ka tatale ja Annele, kuid nemad piirdusid kumbki üheainsa lõigukesega.
"Söö, söö, sul on nüüd vitamiine vaja!" ütles tädi Anne. "Küll ma teinekord toon jälle – mul on juurviljapoes tutvusi."
"Aitäh, Anchen," lausus tata. „Minu võlad sinu ees muudkui aga kasvavad, aga loodetavasti saan varsti väheke parema palga peale."
"Mis võlad?“"pahandas tädi. "Mõtle ise: kuidas ma saaks üksinda linnas mandariinisid nätsutada, kui haige laps, õnnetuke, istub siin külmas ja näljas? Mul on kogu see aeg silme ees plikaräbala suured kurvad silmad, ega me siis võõrad ole! Ma tean ju küll, et õpetajapalgaga on tänapäeval paras peed pühkida!"
"Noh, vahepeal oli selline oht, et jään sellestki ilma," muigas tata. "Direktor ütles, et haridusosakonnas taheti mult enam kui pooled tunnid ära võtta, eks mul oli ikka vesi ahjus küll."
"Helmese pärast, selge see," arvas tädi Anne. "Muidu on see direktor ju päris kena inime – ma mäletan, kuidas ta käis enne jõulu siin sind hoiatamas, et tuleb jõululauba kontrollima, ega sul kuuske toas ole. Mõni teine poleks seda teind!"
"Ja tata viis meie kuuse kempsu ja peitis voodilina alla!" naersin mina. "Jõulupuu käis kempsus!"

"Helmut on kindel, et tal peetakse silma peal," ohkas tata. "Mine tea, äkki on tal õigus. Mulle ütles ta jõululaupäeva hommikul, et alustab mööda õpetajate kodusid käimist kell kuus – mainis veel, et võin seda nelja silma all ka teistele öelda, aga ise on ta äärmiselt ettevaatlik. Kolhoosnikke ei käinud keegi kontrollimas – nemad võisid rahumeeli jõulusid pidada, aga intelligentidesse suhtub nõukogude võim valvsalt."
"Nüüd läks siis jälle hästi – sind ju koolist lahti ei lastud?" uuris tädi Anne.
"Nojah," muigas tata. "Saadeti mulle rajoonist inspektorid tundidesse, terve komisjon tuli kohale. Ja veel nii lollil ajal, kui olin sinisel lehel, laps kodus haige ka veel ... Aga koolilapsed olid tublid – hüppasid saalis mattide peal kõrgust nagu mägikitsed, kaks poissi ületas saja kuuekümne sentimeetrise kõrguse nagu nalja."

Leelo Tungla triloogia "Seltsimees laps" esimene osa "Seltsimees laps ja
suured inimesed" ilmus 2008 ning selle järg "Samet ja saepuru" 2009. 

Kolmas raamat ilmub veebruaris 2018 kirjastuselt Tänapäev. Teose kujundab Urmas Viik.

Märtsis 2018 esilinastub triloogia põhjal Moonika Siimetsa mängufilm "Seltsimees laps", mis on esimene film EV100 filmidest.