Arvustus. Hea laps halvas ajas ({{commentsTotal}})

"Seltsimees laps" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film
"Seltsimees laps"
Režissöör ja stsenarist: Moonika Siimets
Operaator: Rein Kotov
Produtsent: Riina Sildos
Kunstnik: Jaagup Roomet
Helilooja: Tõnu Kõrvits
Helirežissöör: Matis Rei
Osades: Helena Maria Reisner (Leelo),Tambet Tuisk (Feliks), Eva Koldits (Helmes), Liina Vahtrik (tädi Anne), Juhan Ulfsak (Paul Varik), Maria Klenskaja (vanaema Minna Katariina), Lembit Peterson (vanaisa Robert), Julia Aug(Ljudmilla), Maria Avdjuuko (Makajeva), koer Bolt (koer Sirka) jt.
Esilinastus 23. märtsil 2018. 

Viimastel aastatel on Eesti filmilugu rikastunud mitme sissevaatega eelmise sajandi tõmbetuultesse, aega, mis paiskas segi paljud elud ja mille haavad on olnud aeglased paranema. Seda enam teeb rõõmu karge kujunditäpsus ja kunstiline kõrgtase, millega need lood on ekraanile toodud — "Elavad pildid" (Hardi Volmer, 2013), "Risttuules" (Martti Helde, 2014), "Vehkleja" (Klaus Härö, 2015).

Värskelt on sellesse ritta jõudnud ka Moonika Siimetsa film "Seltsimees laps", mis põhineb Leelo Tungla mälestusraamatutel "Seltsimees laps ja suured inimesed" (2008) ja "Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed" (2009). Tõeliselt haarav ajastu­truu film, mis avaneb mitmes helistikus tõenäoliselt üsna erinevas vanuses vaatajaile. Lapse silmade kaudu nähtud maailm on kirjeldatuna enamasti kütkestavam ja liigutavam kui ükski hilisem aeg, sellega võrreldavad on vaid mõningad noorusseiklused. Seekord on aga isiklikust, autentsest materjalist tuletatud võimas kujund. Vabaduse ja võimu vastasseisu olukorras on laps korraga puhas habras kaalukeel. Ta sõltub pea täielikult teistest — aga ka temast endast sõltub väga palju. See loob vaataja jaoks võbeleva pinge, samas on tunda, et laps on hoitud. Traumaatilised olukorrad mängitakse läbi viisil, mis ilmselgelt ei kahjusta noore näitleja isiksust — küll aga mõjuvad vabastavalt vaatajale. Sellist psühholoogilist tundetäpsust ja delikaatsust võib pidada Moonika Siimetsa ja kogu trupi eriliseks saavutuseks.

Lapsemeel langeb filmis kohati kokku terve mõistuse häälega, mille küsimustele ongi raske vastuseid leida absurdses ajas — ja kohati kajab see tolleaegsetest stampidest. Tänast vaatajat võivad need naerma ajada; filmis muutub kuuljate ilme pigem tõsiseks.

Näitlejate ansambel mõjub eranditult kõrgliigana; orgaanilisse tervikusse kuuluvad ka ustav, ainult asja pärast haukuv (korra isegi hammustav!) koer Sirka ja muretult mängiv kassipoeg. Kõik tegelaskujud on ühtaegu märgilised ja ruumilised. Mõneti võiks filmi vaadelda ka kui erinevate ellujäämisstrateegiate kataloogi.

Üks küllap ebamugavamaid rolle on kanda kohalikku NKVD uurijat kehastaval Juhan Ulfsakil. Kuidas see kõik toimuda sai, mismoodi inimsuhted moondusid, seda on tagantjärele või teisest kultuuriruumist vaadates ehk raske mõista. "Seltsimees lapses" antakse siiski vihje — siis, kui Helmese ja Feliksi koolivend ja enda sõnul vana sõber, nüüd NKVDlaseks hakanud Paul Varik tuleb omapäi asitõendeid luurima Tungalde majja, teades, et laps on üksi kodus. "Su isa oli kõva spordimees, oleks isegi olümpiale pääsenud. Ta oli päris kangelane kohe. Kõik poisid tahtsid koolis tema moodi olla. Mina ka," jutustab Must Mees Leelole. "Su ema oli väga ilus. Kõik tahtsid temaga tantsida." Sinna vakatab lause; ometi saab vaataja aimu, mis kõrvetab veel aastate tagant inimest, kes on valmis hävitama oma üsna hiljutised iidolid. Eesmärk polegi niivõrd kättemaks kui rahu tegemine rahutuse, rahuldamatusega iseendas, kunagine allajäämistunne, mis nõuab tasa, kui vaja, teiste maatasa 
tegemist.

Muljetavaldavalt elujõuline tegelaskuju on tädi Anne, keda kehastab Liina Vahtrik. Südikas, ootamatute olukordadega küll kohanev, kuid vastuvõtmatuga kindlasti mitte leppiv eesti naine on üks filmi võtmekujusid — võib-olla just tänu sellistele inimestele on eesti rahvas kestnud ja riik taas sündinud. Aga küllap mitte vähem ka tänu vaimsele ja haprale, filmis rohkem oma äraoleku kaudu osalenud Leelo emale Helmesele (Eva Koldits), kes on sunnitud kandma ülekohtuselt peaaegu üle jõu käivat koormat — ja üksnes hingejõu toel nendest katsumustest läbi suutnud tulla.

Omamoodi maailm avaneb Papa ja Mamma juures — sinna ongi tükk maad minna, kõigepealt jala, siis veel bussiga edasi sõita. Turvaliselt ja kõigutamatult mõjub selles maakodus valitsev vaim, eriti Papa (Lembit Peterson) filosoofia: "Kas Stalinil on lugu sellest, et eesti rahvas murega otsa lõpeb? Tuleb süüa, juua ja rõõmu tunda, et hing sees!" ja Mamma (Maria Klenskaja) poola temperament koos emaliku osavõtlikkuse ja rahustavusega.

Omaette pärl on episood, kus tüdrukus ärkab öösel aknast mööda vilksatavat varju silmates hirm — vist ei ole kogetud traumad veel päriselt jõudnud unenägudesse tungida, aga aimu endast juba annavad. Papa käratamine: "Öösel magatakse! Oleksid sa minu laps, ma annaks sulle kere peale" kohtab kõva kivi. "Katsu sa!" vastab Leelo heitumatult, ja vanavanemad heldivad. "Mis teil siis kodus tehakse, kui sa paanikasse satud?" uurib Papa juba huviga. "Lauldakse… Tantsitakse!" vastab Leelo pärast väikest pausi. See on märkamist vääriv koht. Päris usutav, et unest üles kohkunud lapsele rahustuseks mõnd laulu on ümisetud. "Lauldakse ja tantsitakse" seos pärineb aga tõenäoliselt pioneerisõnavarast. Olgu, kuidas on — et lapsukest trööstida, võtavad ööriietes Papa ja Mamma hämaras toas ette kohmakavõitu, aga seda südamlikuma krakovjakinumbri, mis küllap nende noorusaega meenutab.

Maria Avdjuuko on kinolinal veenev nagu ikka. Seekord kasutab tema kehastatud nõtkelt lõdva sammu ja kerge aktsendiga kaunitar võrdlemisi lohakalt segiläbi meelitus- ja ähvardustaktikaid, et oma vangilaagrisse saadetud mehe sugulastelt, ennekõike juuksurina töötavalt ja Pärli sefiirikookide järgi otsustades ilmselt mõnevõrra paremal järjel tädi Annelt raha ja asju välja petta. Kuni piirini, kus tädi Anne kops üle maksa läheb ja ta üle juuksuriäri avalikult kuulutab: "Ei tööta te midagi organites, teie töötate organitega, ja küll te juba ise teate, millistega!" Selle lahingu kaotanud, pole võimatu, et libasugulase jaoks ("Ma olen täitsa kindel, et tema Eino üles andiski!") on kaotatud kogu pikka aega vindunud sõda tema ja mehe suguvõsa vahel. Igatahes on vähemalt juuksuriäris õhk äikesejärgselt puhtam, küllap ka sugulastel pilt selge ja valede lootuste hellitamisel sestpeale kriips peal.

Julia Aug koolijuht Ljudmilla Danilovnana mõjub täiesti autentselt — väga hea mõte, et sellesse rolli on palutud keegi väljastpoolt Eestit. Selliseid rangeid, üdini põhimõttekindlaid naisseltsimehi leidus tol ajal ja kahjuks veel kauemgi paljudel juhtivatel ametikohtadel — isegi kui nende põhimõtteks oli üheselt üle võetud reeglistik, mitte omaenda maailmatunnetusest võrsunud arusaam. Seda suurem oli ka umbusk igasuguse "omaenese maailmatunnetuse" vastu, mis tahtis kohe väljajuurimist. Julia Augi kehastatud Ljudmilla Danilovna on suhteliselt leebe ja koostööaldis isik, kes lihtsalt ei mõista, et etteantud reeglite maailma kõrval eksisteerib ka teistsugune maailm, mitte kellegi vastu vaenulik, vaid lihtsalt omaenese väärtuste järgi elada sooviv rahvas omal maal.

Tambet Tuisk Feliks Tungla ehk Tatana on selle puhtaim kehastus ehk, nagu öeldakse, aus eesti mees. Tema läbielamised on vahetult edasi antud,  tema valikud selgelt ainuvõimalikud — kaitsta perekonda, säästa tütart ja toetada naist mis tahes hinnaga. Kogu oma valu, viha ja väljapääsmatus­raevu surub Tata nii palju alla, kui vähegi suudab, keskendudes füüsilisele pingutusele ja püüdes Leelot — ehk ka iseend — trööstida lootustega, mis järk-järgult kustuvad, asendudes kibeda, raskesti talutava reaalsusega. Valusalt tabavad teda kindlasti ka tütre etteheited, kes püüab toime tulla omaenese segaduse, süütunde ja hingevaluga. Kõige rängem on lapsele siiski tõdemus, et talle on valetatud.

Meenutuseks: see oli kangelaste aeg. Kangelasi ülistas punapropaganda pea mõõdutundetult, Pavlik Morozovist Aleksander Matrossovini. 1. maiks tehakse ka Ruila koolis pateetilist montaaži Joosep Laarist. Aga märksa rohkem kangelaslikkust nõudis igapäevaelu, inimeseks jäämine ootamatutes olukordades, raskete valikute ees. Mõnes mõttes just sellest "Seltsimees laps" kõnelebki. NKVD uurijal Paul Varikul on õigus: Feliks Tungal oli tõepoolest kangelane, sirge selgroo ja selge suhtumisega. Aga samavõrd ka temaga tuhinal võidu — ja mitte ainult võidu, vaid elu eest — kihutav väike Tüdo. Ühelt poolt innustab teda isa eeskuju, teisalt kannustab kangelaslikkusele, eneseületusele või -ohverdusele kõikjalt kajav pioneerilikult reibas üleskutse.

Helena Maria Reisner Leelo osas on tõeline leid. Teda on juba igal pool tunnustatud ja mitte ilmaasjata — tema loomulik veenvus ja sünnipärane sarm on üks filmi trumpe. See, mismoodi Leelo ja tema isa suhe elust raamatuks ja raamatust filmiks on saanud, on tõeliselt hingepuudutav.

Teadmine, et kõrval on alati Tata ja ümber toetav suguvõsa, ilmselt andiski väikesele Leelole sellise südikuse ja meelekindluse, valmisoleku seista enda ja oma tõekspidamiste eest ajal, mil hinges valitses sageli suur segadus ja igatsus ema järele. "Selg sirgu, lõbus-lahke nägu pähe!" on kuldaväärt eluõpetus, mis langes õnneks kokku ka pioneeride kreedoga ja lõi lapse jaoks loomuliku silla kahe vastandlike väärtustega maailma vahele, kinnistudes põhilise ellujäämisstrateegiana.

"Seltsimees lapse" filmimeeskond on teinud Kalevipoja mõõtu mehetegusid, liigutanud suisa mägesid — Võru raudteejaama Valka näiteks. Ka Tallinna vanalinna muundumine tänu bluescreen’ile annab põneva ajarännu tunde. Rein Kotovi operaatoritöö on filigraanselt täpne; ainult olusid lähemalt tundes võib aimata, kui palju tehnilisi efekte on kasutatud nii loomuliku tulemuse saavutamiseks. Mingi erilise pehmusega maalitud maastikud ja interjöörid mõjuvad hõllanduslikult nagu lapsepõlvemälestustele omane. Laulu on palju, iga lugu avab ajastu mõne nüansi vägagi emotsionaalselt. Tõnu Kõrvitsa muusika sulandub filmi täie enesestmõistetavusega ja seda mõjusamalt. "Seltsimees laps" annab suurepärase pildi eesti loodusest, muusikast, keelest, eriti aga vaimulaadist. Sellisena on see väärt visiitkaart üle maailma.

Kohati vilksatab kaasaegset keelekasutust: "Lõpeta ära" või "onju", aga see õieti ei häiri. Küll aga tundub, et filmi lõpupoole on läinud tegijatel natuke kiireks. Raske uskuda, et Stalini surmateade raadiost nii rahumeeli kõlas, et pioneerid pilku tõstmata selle kõrval koolitükke said õppida — see teadaanne oli mõeldud vapustama kogu maad. Ja kuidagi liiga enesestmõistetavalt vurab rong juba järgmises kaadris vangilaagrist amnestiat saanud Helmesega tagasi. Pisut hõredaks jääb ka lõpukaader taevavaatega — nagu nending, et eks elus olegi nii päikest kui pilvi.

Filmi sisuline kulminatsioon ja ühtlasi lõpp tundub aset leidvat varem, suure puu all, kus Leelo filmi algul emaga arutles, kas puud kuulevad meid. Sinna jookseb tüdruk mõni teinegi kord ja just sinna juhib truu Sirka isa, kes oma nördimuses ja meeleheites põgenenud tütre sealt esimese koolipäeva õhtul uinumas leiab. Pärast seletamist, andekspalumist ja leppimist kannab Tata Tüdo süles koju tagasi. Sellesse mõjuvasse ja meeleolukasse episoodi koondub mõnes mõttes kogu filmi raskuskese, meeldejääv nii pildis kui muusikas.

Tõsi küll, ka argne liigutus, millega väikese Leelo käsi lõpuks perroonil tagasi jõudnud ema kätte poetub, kordab võluvalt filmi algust, otsekui kinnitusena, et pahandused on möödas, ring on täis ja kõik peaks olema jälle hästi.

Võib-olla just neist, kes lapsepõlve nii eredalt, looduse lähedal, üksipäini suurte inimeste ja suurte probleemide keskel läbi on pidanud elama, kasvavadki täiskasvanud, kes suudavad sisse elada laste hingeilma ja seda tihti ka sõnadesse püüda. Ja küllap pole juhus, et lugejail käib praegu juba neljateistkümnendat aastat külas tujuküllane ajakiri Hea Laps.

Arvustus ilmus Teater. Muusika. Kino aprillinumbris.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Teater. Muusika. Kino



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: