Vladislav Koržets: kala fileerimine ja supi keetmine on isegi olulisem kui õigesti mõtlemine
"Kirjandusministeeriumi" külaliseks oli sel korral Vladislav Koržets, kellel ilmus selle aasta alguses teos "Mõtteleek. Ülev Suurmõlgi valitud mõtteid, sõnavõtte ja poeese". Saates tuli juttu nii värskest teosest, kalapüügist kui ka elu põhiväärustest.
Eesti rahva traagika on see, et me ei tunne oma suurmehi ja seepärast pole tarbetu alustuseks küsida, kes on Suurmõlk, kuidas ta sündis ja mis roll kõiges selles oli Kozma Prutkovil?
No lugu oli selline, et kusagil seitsmekümnendatel sain ma tuttavaks Kozma Prutkovi loominguga. Vene kultuuris iga inimene või peaaegu iga inimene teab, kes on Kozma Prutkov, sest mõttetera, et keegi ei suuda haarata haaramatut, hõlmata hõlmamatut, emmata eemaldematut, see on sealne käibefraas. See on tõde, Prutkovi tsiteeritakse nagu Puškinit.
Suurmõlgi mõte, et muhk on tagurpidi lohk, on andnud ju nime ühele firma Melodija vinüülplaadile, kas sa mäletad seda albumit? Seda salvestati minu minu meelest Meelejahutajas ja esinesid seal sina, Kalju Kass ja Toomas Kall.
Jah, see oli nii-öelda kolme mehe plaat.
"Mõtteleek" on seega pärit tekstidest, mis on kirjutatud seitsme-kaheksakümnendatel aastatel.
On ka hilisemaid, ega siin on ka mõned mõtted, mis mulle tahes-tahtmata tulid pähe "Osooni" tehes. Kasvõi see tõdemus, et metsloomad on küll vabamad ja õnnelikumad, aga koduloomad ei reosta see-eest meie metsasid.
Minu meelest ongi niimoodi, et kuigi olud on ju väga muutunud, aga ometi Suurmõlk on jätkuvalt aktuaalne. Milles tema selline ajatuse saladus võiks peituda?
Ikka inimloomuses. Inimloomus ei muutu vastavalt oludele, vaid on püsiv, selles mõttes on ka Suurmõlk igavene.
Tegelikult on ju niimoodi, et praegune Eesti nii-öelda vaimuilm kisendab sellise filosoofikuju järele, meil neid mõtlejaid ja filosoofe tegelikult on, aga neid on ju nii vähe. Kas sa ei ole mõelnud, et sa võiksid hakata ise, mitte olles Suurmõlk, vaid sina ise võiksid olla selline guru, õpetaja, arvamusliider oma stiiliteadmiste ja kogemusega? Sa oleks sama populaarne või veel populaarsem kui Valdur Mikita.
Noh, ma ju õpetangi näiteks kala fileerimist, supi keetmist või selliseid asju. Need on peaaegu sama olulised või isegi veel olulisemad asjad kui õigesti mõtlemine.
Jah, aga Vladislav, ma ei näe sind näiteks Paides arvamusfestivalil, ma ei näe sind arvamusliidrite konverentsil.
Kõike ei jõua.
Aga kuidas on eestlastel naljast arusaamisega lood?
See muutub. Nali on alati väga kontekstuaalne. Olukorrast, oludest sõltuv. Nali, mis ühes kohas ja situatsioonis on jube naljakas, võib teises olukorras olla lame ja mittemidagiütlev.
Kas tsensuur piiras või inspireeris humoristi?
Kadunud Harry Lehiste tsiteeris alati mingit poolakat, kes ütles nii, et satiiriku ja humoristi oskus on kirjutada ridade vahele, ehk see olukord, mis oli nõukogude ajal, teatud määral sünnitas. See õpetas ka kahe- või kolmetasandiliselt kirjutama, see oli keerulisem, aga seda vingem oli lugejal välja lugeda allteksti ja tagamaad, mida ei olnud tsensoril või toimetajal võimalik ära keelata, sest ta ei ole avalik
Kas sõnavabadus on kõige suurem väärtus, mis olemas on, või on midagi veel, mis on olulisem kui sõnavabadus?
Vaat nüüd sa esitasid küll väga keerulise küsimuse, et sõnavabadus on ülisuur väärtus. Kas ta on kõige suurem, ma ei oska öelda, ma usun, et inimese elul on suurem väärtus.
Kas ma sõnavabaduse nimel oma elu ohverdaksin? Ma kahtlen, sest nagu Suurmõlk ütleb, surnule pole tarvis ühtegi asja, ometi usuvad mõned inimesed jonnakalt, et on olemas asju, mille eest tasub surra.
Vladislav, sa oled nagu hunt kriimsilm, kellel on kümme ametit. Sa oled humorist, luuletaja, kirjanik, kokk, saatejuht, restoranipidaja, kalamees, koos Riho Sibulaga teed sa bändi, sa oled hariduselt matemaatik. Kas on üldse asju, mida sa teha ei oska?
Raudselt on. Neid on kohe päris palju. Ma ei oska arvutit parandada näiteks, ma parem ei proovigi. Ma ei oska programmeerida ja veel palju-palju-palju asju on, mida ma ei oska. Ma ei oska vahel enam noorte inimestega ühist keelt leida.
Seda võib ette tulla alati, kuigi näiteks ma arvan, et matemaatikuna on see programmeerimise asi ainult sul kättevõtmise küsimus.
Väga võimalik, aga no kõik need asjad ei mahu mu kätte.
Mida sa stand-up komöödiast arvad?
No mis mul tast väga arvata? Ma olen seda ise teinud küll ja küll. Kui eeldada, et et stand-up'i põhitingimusteks on see, et sa oled üksi laval, sa esined oma tekstidega ja oled selles mõttes publiku ees alasti. Kontserdid, klubiõhtud, kolhooside süldipeod kaheksakümnendatel ja üheksakümnendate alguses tõid ikka suure tüki leiba mu lauale.
Kui sa oled laval, kas sa annad rohkem energiat või sa saad rohkem just vastu?
Kuidas kunagi. Kui ikka väga õnnestunud kontsert on, siis see nätakas, mis saalist mulle tuleb, see annab mulle veel päevadeks jõudu ja rõõmu. Minu tänutunne publikule selle eest, et on õnnestunud saavutada mingi hingeside, mingi sõnastamatu värk on tekkinud, mis toidab mind ka kõvasti.
Oleks kuritegu ajaloo, rahva ja riigi ees, kui stuudios on Vladislav Koržets ja me ei räägiks kalapüügist. Milline on kõige suurem kala, mille sa oled kinni püüdnud? Ja millise kala sa püüdsid kinni viimati?
Viimati ma püüdsin kinni purikala Costa-Rical, pärast seda ma pole kalale saanud veel. Ja ma ei tea, kui suur ta oli... no pikkust oli tal üle kahe meetri, sest me ei kaalunud ja mõõtnud teda täpselt.
Järsku sa annad meie vaatajatele ka ühe sellise lihtsa kevadise kalaretsepti, millega nad ei peaks mässama ja kupatama pool päeva, aga saaksid veel õhtul teha väikese kerge asja?
Sa küsid peaaegu võimatut asja. Aga kõige lihtsam on see, et minge püüdke siig kinni, puhastage ära, visake soola peale, istuge kahekümneks minutiks, pange tagumiku alla kilekotis ja hakake sööma.
Millal ilmub sinu järgmine raamat ja mis žanrist see küll olla võiks?
See on lasteraamat. Anneliis Aunapuu kujundab ja illustratsioonid on joonistamisel, poolenisti valmis, Hillar Mets illustreerib. Raamatu pealkiri on "Ükskord ühes paigas".
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Kirjandusministeerium"