Miks suleti talveõhtutel tänavad liikluseks ja mis on hobusepass ning kingaröntgen? ({{commentsTotal}})

Kõigil kolmel nähtusel või asjal on üks ühine nimetaja – kunagise Eesti suursaadiku Jaapanis Mark Sinisoo raamat "Eestiaegsed asjad", mis loeb üles 120 asja, paika või lugu 1920–1930ndate aastate Eestist. Etnoloog Heiki Pärdi sirvis "Kirjandusministeeriumis" raamatut lähemalt ja rääkis, mida uut ta sealt leidis – nende hulgas nt ka hobusepass ja kingaröntgen.

"See on päris mitmekesine, vabas vormis ja hästi lühikeste sutsakatena kirjutatud. Siin on [kõike] alates kärumehest, kassamasinast, kauplemisest turul. Jääkelder, paberivajutis, kirjapress, suhkrupea, sibi, portselanpomm, jalgrattanumber, hobuse pass, nõrgalehed, Luteri kartong, masinakirja õpetus koolis jne," nimetas Pärdi.

Pärdi märkis, et see on kõik kohati ka päris humoristlikult kirja pandud. "Mitte liiga ranges, mitte liiga igavas, mitte liiga teaduslikus keeles, vaid inimkeeles. Siin on tõepoolest ka asju, mis olid mulle tõelised üllatused."

Kuigi paljusid asju teadis Pärdi juba kuulu järgi, oli Sinisoo raamatus üks asi, mis teda lausa hämmastas. "See on küll pisiasi ja polnud ilmselt mitte väga laialt levinud – tänavate liikluse sulgemine talveõhtutel."

Sinisoo kirjutab: "Tallinnas oli paar populaarset mäenõlvakut, kust oli hea kelguga alla lasta. Üks oli Toompealt alla Paldiski maantee suunas, teine presidendi kantselei eest alla trammiteede poole. Õhtuti teatud kellaaegadel oli seal autoliiklus suletud, tänav oli kelgutajate päralt."

Täiesti hämmastav tõsiasi, märkis Pärdi. "Pisikene, aga meeldiv ja selline südamlik erand tehti lastele ja kõigile teistele kelgutajatele."

Pärdi tõi raamatust ka teise näite. Hobusepass. "Ka väga tore humoorikas asi, millega ma olen paljudelt saarlastelt kuulnud, et käidi üle piiri Saaremaale, üle selle piirivalvetsooni pärast sõda. Hobusepass oli väga korralik dokument, ja kuna seal olevat olnud mingi pilt, aga pilt oli enamasti suhteliselt udune, siis olevat piirivalvurid sellega ära petetud ja saadud üle selle tsoonipiiri mindud."

Üks asi, mis otsapidi Pärdit erialaselt puudutab, on see, et tol ajal oli majanumbri juures tänavatel ka majaomaniku nimi. "Siin on jällegi väga kenasti öeldud, et see komme kadus silmapilk, kui majaomanikke hakati Siberisse küüditama."

Kingaröntgen oli samuti miski, millest Pärdi ei olnud varem kuulnudki. "Sa läksid kingapoodi, need olid hästivarustatud kingapoed siis tõenäoliselt, ja siis panid oma jala sinna alla, siis sa nägid ära kohe, kui palju on ruumi seal kinga sees jala jaoks [oli] ja kas jääb piisavalt kasvuruumi. Keegi ei hoolinud sel ajal sellest väiksest kiiritusest, mis sellest tuli, kui teda seal röntgeniga kiiritati." Seda leiutist võib pidada peaaegu et ennemuistseks, märkis Pärdi.

Tol ajal polnud ka mingisugust elektritriikrauda ja kuigi tänapäeval suur osa riideid ei vajagi triikimist, siis 20–30ndatel oli see väga oluline, selgitas Pärdi. "Olid söetriikrauad. Jällegi mina mäletan seda sõjajärgsest, paarkümmend aastat pärast sõda veel kasutati neid maal. Toru käis otsast välja, kust tuli väikest tossu ja see pani triikijatel pea natuke kumisema, ütleme niimoodi."

Pärdi soovitab raamatut lehitseda just noorematel laste ja inimestel. "Tõesti mõjub täiesti enneolematuna, et kuidas üldse niimoodi sai olla ja elada."

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: