Heli Allik: Olle Lauli näitab kummalisel kombel seda, mida ei saa näidata ({{commentsTotal}})

Olle Lauli on üks neid kirjanikke, kellest me kuuleme harva, aga kes aeg-ajalt metsast välja tuleb, uus mahukas romaan kaenla all. Tõlkija ja kriitik Heli Allik arutles "Kirjandusministeeriumis" Lauli loomingulise käekirja ja uue romaani "Kuristik" teemadel. Ta märkis, et Lauli näitab veidral kombel just seda, mida pole võimalik näidata ning tema lugude ümberjutustamine on pea sama keeruline kui üritada ümber jutustada sümfooniat.

"Olle Lauli on mõistatus. Ma ei pea silmas seda lihtsat tõsiasja, et ajastul, kui kirjanik on sunnitud olema kaupmees, varjub [kirjanik] rangelt pseudonüümi taha ja annab haruharva intervjuusid ning isegi neis räägib ainult rangelt kirjandusest, sest natukene on ajastu ka turundusest üleküllastunud ja mõni intelligentsem kirjanik võib seda just kasutada intelligentse turundusvõttena. Just mõistatuslik on ikkagi tema enda looming. Ta näitab mingisugusel kummalisel kombel seda, mida ei saa näidata," kirjeldas Allik.

"[---] me võime näiteks üles lugeda järjest kõik tema kolme raamatu temaatilised elemendid. Me võime ümber jutustada sisu. Esimeses raamatus "Niguliste õpilased", mis ilmus suure pauguga 2007, seal juhtimiskonsultandid lagunesid laiali, käisid alla ja siis leidsid ennast jälle."

Lauli teine raamat "Kodutus" pälvis ka kultuurkapitali proosapreemia. "[See] rääkis sellise inimese elust, kes oli lahti öelnud kõikide inimeseks olemise atribuutidest ja sellest, kuidas ta oma päriskodu otsis." Kolmandas raamatus aga põimuvad viie põlvkonna saatused ühes väga imepisikeses kohvris. "Aga see ei vii meid üldse väga palju edasi, sest Olle Lauli kasutab keelt ja kirjandust niimoodi, et tehnika ning vorm ütlevad sama palju kui sisu. Neid lugusid ei ole võimalik ümber jutustada, see on umbes sama tark kui hakata jutustama ümber näiteks sümfooniat."

"Palju on räägitud ka sellest, et Olle Lauli tõi Eesti kirjandusse täiesti uue dialoogi; ta hakkas kasutama niisugust ilma filtrita inimese sisekõne kirjeldust," märkis Allik. "Vähemalt minul on kuidagi selline tunne, et ta ei räägi mitte selle materjali kaudu, vaid ta räägib nende aukude kaudu, mida ta jätab oma teksti sisse, ja nende tühikute kaudu, mis tekivad sinna keele sidusasse kangasse."

Allik sõnas, et kuigi me lugejana ei saa aru, kuidas see toimib, see ometigi toimib.

"Tema viimane romaan, sellega on täpselt samamoodi. Esialgu hakatakse meile puistama täiesti erinevatelt kontinentidelt ja erinevatest ajastustest pärit detaile, mis ei tundugi omavahel üldse seoses olevat, ja siis tempo kiireneb ja need pisikesed detailid nagu liivaterad kuhjuvad. Nad hakkavad moodustama mustreid ja see käib ometigi koguaeg mingisuguse tühjuse kuristiku kohal," rääkis ta. "Ja ometi ütleb üks tegelane raamatu kõige lõpus – tema on jõudnud juba 22. sajandisse, ta on 94-aastane – vaatab pimedust ja ütleb, et "see kuristik ei neela mind mitte kunagi", ja see kõik kuidagi toimib jälle nii, et lugeja tunneb selle juures, et ta ei saa aru, mis temaga tehti, aga et tema kuristik ei neela teda ka mitte kunagi."

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: