Olle Lauli: inimene on mõistatus ({{commentsTotal}})

Olle Lauli
Olle Lauli Autor/allikas: Mihkel Maripuu/Eesti Meedia/Scanpix

Olle Lauli: "Inimese kui bioloogilise ja vaimse nähtuse olemasolu, selle fakti märkamine, tajumine, peaks ju iseenesest olema vapustus. Igal hommikul."

Olle Laulil on ilmunud uus romaan, "Kuristik". Nagu varem romaanides "Niguliste õpilased" ja "Kodutus", huvitavad autorit siingi piirsituatsioonid – neis paistab ilmekamalt välja inimese olemus.

Aeg, keha, nimi

Tahaksin puudutada mõningaid korduvaid teemasid teie romaanides. Esiteks, teie romaanide üks keskseid teemasid on aeg. See võib olla "ära kadunud" või "puudu", ajad ja ajastud võivad segi minna, ühte sulada, aja seiskumine surmalähedastes kogemustes (neid on teie romaanides mitu) võib olla õndsuslik. Kuidas sellega on?

Eks aeg kannab romaanis endas sama kõikeläbivust nagu inimese ja kogu muu loodu olemasolus. Ajal iseenesest puudub ju sisu, samuti nagu ruumil puuduks sisu, kui seal midagi poleks. Nende nähtuste üle saab filosofeerida, neid käsitleb otsevaates ulme ja esoteerika; enamasti on ajast ja ruumist otse rääkimine siiski suhteliselt banaalne. Ja eks nõnda peabki kirjanik täitma oma loodava maailma (aja ja ruumi) tegelaste ja sündmustega, lasta juhtuda ja jälgida üksisilmi neid juhtumisi, tajudes ometi olemasoleva sündmusvoo taga põhjatust (ja leidmata selle põhjatuse jaoks õiget sõna). Sellist sügavikku, aega või ajatust, mis ei lase, jah, ennast otse kirjeldada ja mille reaalsus, tõelisus tuleb kuidagi kaude lugejani tuua igapäevamaailma tegelaste ja juhtumiste kaudu. Teades, et loo jutustamisest on siiski olulisem see, mida jutustada ei saa.

"Niguliste õpilaste" (mille tegelik pealkiri on "Niguliste") mõistmiseks annavad kammertooni, nagu ikka, pealkiri ja moto.* Ajalik ja samal ajal siiski ajatu sümbol. Vaatab ülalt inimeste rutu ja sebimise peale. "Need sebisid kogu aeg innukalt; mingi elu käis seal, täiesti oma elu oli seal … Mõttetu …" Tsitaat kuulub romaani ühele peategelasele, kes frustreerununa jälgib sipelgate toimetamist rohus. Ja kes ei saa maailmast aru. Nii nagu iga intelligentne inimene, kui ta seda endale tunnistada julgeb. "Rahu, mõtles ta. Ta korrutas seda muudkui … Ma lähen linna, istun Niguliste juurde murule ja … ja panen selle pildi kokku. Aga ta läks turule tagasi ja ostis viski. Mis pildi? mõtles ta." Nii elus kui romaanis jäävad vastused ikka pildi taha, kättesaamatusse, ajatusse. Kirjanik saab näidata vastuste otsingut, olla mõistev oma tegelaste suhtes ka siis, kui nad jumala asemel viski valivad. Ja loota, et alati on neid, kes otsivad.

"Kodutuses" on selline lõik: "Kuigi ajast, jah, oli raske aru saada; aeg näis siin kohati puuduvat, tal polnud otstarvet; aega võis vabalt kujutleda järve kohal rippuva niiske udupilvena. Siis tuli tuulehoog ja viis ta ära …" Aja otstarve … Mis on ajaga peale hakata, kui sündmused kaovad, midagi ei juhtu? Õnneks ei lase tubli tervemõistuslik inimene säärasel olukorral sündida.

"Kuristik" on oma tehniliselt kontseptsioonilt mõneti teistsugune – üks suur juhtumiste, aegade ja ajastute virvarr. Aeg on täidetud, ajab üle. "Kuristikus" on selline lõik: "… ta tõmbus seina äärde ja vaatas hingeldades mööda tormlevaid inimhulki, vaatas neid mehi, naisi ja lapsi, püüdis aru saada, kuhu nad lähevad, miks nad nii teevad, kuid ei suutnud midagi mõista: inimesed ei olnud enam eristatavad, liikuvad kehad ja näod, hääled, hüüded – kõik oli muutunud ühesuguseks, justkui üheks vooluks, inimjõeks. Ajajõeks." Selline seina äärde tõmbumine, distantseerimine end ajavoost (ajaloost), toimuva jälgimine, mõista püüdmine ja aktsepteerimine aitab autorit ja ehk ka tundliku vaimuga lugejat suurema helguse ja rahu poole kulgemisel.

Teiseks, keha. Kehalised aistingud ja asendid on teie romaanides sageli tematiseeritud. Üks veidramaid stseene on Maaraga "Kodutuse" kolmandas osas, kus ta on kummaliselt krõnksus trepi vahel külmas ruumis ja jääb vabatahtlikult sellisesse asendisse väga pikaks ajaks.

Sarnaselt ajaga on küllap ka inimese keha selline, mida inimene ise kõiksugu kriisiolukordades ja piirisituatsioonides kohati üldse ei märka. Ollakse lihtsalt toimiv ja tajuv ja piinlev "miski". See, mida keha neil aegadel teeb (nutab, oksendab, püherdab maas, karjub või muutub hoopis vaikseks), on inimese vaimu, meeleseisundi peegeldus. Kirjanik neid situatsioone luues ei mõtle ka enamasti otseselt tegelase kehaasendite peale, ei konstrueeri neid, vaid püüab tegelasi lihtsalt mõista, laseb neil käituda ja olla ka füüsiliselt nii, nagu tegelane olla tahab.

Maara puhul annab selline täielik kehaline abitus võimaluse mõneti keha unustada ja keskenduda muule – lugude rääkimisele. Sarnaselt meditatsiooniseisundiga kaotab keha tähenduse, keha nagu polekski enam olemas ja seega on üks tavaolukorras end pidevalt meelde tuletav dimensioon lakanud eksisteerimast ning vabastanud koha vaimule, teadvusele.

Kolmandaks, nimed. Teie tegelastel on tihti mitu nimekuju. Miks?

Inimese identiteedi loomine algab ju nimest. Saad sündides kohe märgi külge. Ja siis konstrueerid seda identiteeti elu jooksul aina tugevamaks, siduvamaks – teed endale nime. Seega, nimed on teatud tegelaste puhul rohkem kui nimed. Mitte kõigi puhul, sest enamik inimestest kannab (nii elus kui romaanis) oma nime rahulikult turjal seda õieti märkamatagi. Aga leidub neid, kellele on isegi säärane kandam koorem ja parem oleks tast vaba olla. No miks ma pean …?! "Kodutuse" peategelane on niisugune. Vastus küsimusele, miks ta selline on, tähendab vastuse otsimist romaani süvaküsimusele – selle peab lugeja ise üles leidma.

Teatud nimede kasutamine on n-ö tehniliselt vajalik. Jaan-Jan-Ivan; mõnede (vene) nimede puhul (Vera, Ljubov) tekivad lugejal tõenäoliselt assotsiatsioonid seoses nime tähendusega. "Kuristiku" tegelase Andrei olemuse ja välimuse peale mõeldes võib mõnel lugejal silme ette kerkida Andrei Bolkonski kuju, paljud oleksid aga üllatunud säärasest tähelepanekust. Tegelikult suububki see nimede teema romaani suurde tervikusse; detaile (jah, nimesid ning muid sümboleid) võib sealt uurimiseks välja tõsta, aga eks see on nagu kala veest kuivale õngitsemine – ega ta pole ju peos see, mis järves ringi ujudes.

"Kuristik"

"Kuristik" on mosaiiksem ja rohkemate tegelastega kui kaks varasemat romaani. Kas te võiksite sellest pikemalt rääkida?

Kuigi kõigi kolme käsitletava romaani puhul on täheldatav mosaiiksus, tegelaste ja vaatenurkade paljusus, siis "Kuristik" on ka kogu ülesehituselt fragmentaarne. Sellise romaani loomine on alati keeruline ja vastuoluline. Samuti lugemine. Hakitus, märgatavad üleminekud, kindla peategelase puudumine, tegevusliinide esiletõus ja kadumine – kompositsioon, mis lugejale kiiresti märgatavaks saab. Sellise romaani käekiri erineb lineaarsest jutustamisstiilist, mis on muidugi iseenesestmõistetav tõdemus, aga mitte alati ei pruugi lugeja seda iseenesestmõistetavust romaani lugedes arvesse võtta.

Teose mõistmine eeldab eeltoodud fragmentaarse ülesehituse mõistmist. Ja aktsepteerimist. See annab lähenemisvõtme, mittemõistmine peaks ideaalis tingima otsuse raamat käest panna, mis olekski sel juhul mõistlik, sest vastasel korral tõenäoliselt häirib ja ärritab lugemisel kõik. Loo sisu tingib vormi, "Kuristiku" puhul tundus antud käsitus ainumõeldav. Miks? Sest pilt, mida inimene maailmast näeb, ongi olemuselt fragmentaarne, kaootiline, hakitud tükkideks, mida siis teadvus lakkamatult nii unes kui ilmsi terviklikuks narratiiviks kokku üritab panna. Et inimelule mõte tekiks.

Ka teie varasemad romaanid on üsna kuristikulised: tegelased liiguvad sageli kuristiku serval. See teeb teie raamatute lugemise intensiivseks, teravaks. Kuhu te tahtsite oma uue romaaniga liikuda?

Võib-olla tahtsin sealt kuristiku servalt veel sammu edasi astuda? Nagu, mulle tundub, varasemateski töödes. Et aru saada, mis see kuristik on ja kas ta ikka on olemas. Aga piirsituatsioonid muidugi on need, kus inimese olemus ilmekamalt välja paistab.

Iseasi, kuidas piirsituatsioone defineerida, piiritleda. Inimese kui bioloogilise ja vaimse nähtuse olemasolu, selle märkamine, tajumine peaks ju iseenesest olema vapustus. Igal hommikul. Ometi pesen hambaid ja teen tassi kohvi. Haigutan. Tuimus tagab ellu­jäämise, olemasolu mõtte otsimine paneb otsija alati riskitsooni.

"Kuristiku" puhul on selle otsimise aktsent nihkunud veidi üksikisiku "lunastuse otsimiselt" laiemale sotsiaalsele ja rahvust puudutavale maastikule, kuigi lõpptulemusena on olulisem ikkagi see, mis saab inimestest, tema hingest, mitte niivõrd riikidest ja ühiskondadest.

"Kuristiku" üks märkimisväärne asjaolu on Eesti-Vene piir Narva ja Ivangorodi vahel. Kuidas piir paistab?

Ehk siis selline piir, mille olemasolus pole võimalik kahelda. Püüan "Kuristikus" näidata piiri suuresti eesti­venelase aspektist. Kui eestlasele on riigipiir enamasti nagu müür maailma lõpus (piiri taga on mingi suur hall maalarakas, millel puudub, peale ohutunde, adekvaatne seos meie tähendusruumiga), siis eestivenelasele on see piir otsekui läbi tema elutoa tiritud lollakas ebamugav tõke – eks ajapikku sellega muidugi harjub, nu ladno, kui peab …

Ühtaegu stilistiline ja temaatiline eripära teie teostes on seotud venega: mitmed tegelased on venelased (neist suur osa eestivenelased), nende kõnes esineb vene tsitaatsõnu, "Kuristikus" toimub osa tegevust Venemaal jne. Rääkige, kuidas see teema teid inspireerib.

Tõenäoliselt võib mõnele lugejale "Kuristik" suuresti jäädagi eestivenelaste raamatuks, s.t vene teema jääb kõige selgemalt silma. Eks romaan ongi nagu sibul, mis koosneb kihtidest ja kusagil seal keskel on siis südamik, tuum. Mulle ei ole vene teema see tuum. Ega ka eesti teema.

Need on kihid (samuti nagu Ameerika teema), mis peaksid kuidagi kirjeldama, avama tuuma. Ja tuum on ikka Inimese saatus. Inimene, kes on küll alati erinev, aga ikka seesama, ükskõik, kus ta elab ja millistel aegadel, ajastutel.

Kohalikku vene maailma tema vastuolulisuses ja haaramatuses on aga üleüldse raske adekvaatselt käsitleda. Ühiskondlikes ja poliitilistes protsessides eriti. Mingi riikliku poliitika raames kuidagi. Kuna probleem on suures osas lahendamatu, tuleb otsida lihtsaid lahedusi (otsida kadunud võtmeid sealt, kust mugav otsida). Tõelised lahendused ületavad hästi pikalt valimistsükli(d), on ebamugavad, tüütud, raskeid kompromisse nõudvad. Lihtsate lahenduste tagajärjena näeb värvikat läbimõtlematust, rohmakust, kampaanialikkust, loosungeid ja lihtsameelsust, populismi. Seega – kõike inimkooslusele omast.

Romaanikirjanikule on säärane olukord (ja see pole ühiskonnakriitika) rammus varasalv, meepott. Kodanikuna ootan, et Kristina Kallase või Irene Käosaare suguseid adekvaatseid ja probleemi mõistvaid professionaale oleks rohkem, kirjanikuna saan aru, et mis meepott see ikka ilma tõrvata on! Ühiskond ei saa objektiivselt olla teistsugune, kui see mingil ajahetkel on. Kirjanikuna on mõistlik end ühiskonna hea ja kurja suhtes pigem vaatlejaks seada. Olla kõrval nagu võõras. Või läbikukkunu. Või venelane.

"Kuristik" ei ole poliitiliselt laetud teos, kuigi ahvatleb võib-olla säärast dimensiooni endale külge kleepima. Soovin lihtsalt vaadelda ja mõista inimest sellisena, nagu ta siin maailmas on, mitte anda hinnanguid, panna hindeid. Sveta "Kuristikus" on sündinud Eestis. Mismoodi see on, kui su (vene) lapseteadvus hakkab kogema (vene) maailma su ümber Pirita-Kosel, sul tekivad (vene) sõbrad; vene kool Kalevi staadioni läheduses, vene õpetajad, vene paigad Tallinnas ja mujal, kus sa käid. Kui Musumägi on patseluika ja kannab endas mingit teistsugust (vene) tähendust. Seega, eestlastel ja venelastel on samad kohad, sama füüsiline ruum, aga märkide, tähenduste ja narratiivide kiht selle ruumi kohal või sees on erinev. Ja sa (Sveta) oled siin sündinud. Ja sulle öeldakse, et sa oled siin võõras.

Mõiste "võõras" ja sellega seostuv "piir" on inimkogemuse süvakihtides istuv tunnetus; ja samal ajal taju, et see võõras ei ole tegelikult ju võõras ning piir on rumal ja inetu asi, mida ei peaks üldse olema. Mainitud vene tsitaatsõnade ja lausete toomine teksti on miski, mis lõhub lauseehitust, tõenäoliselt ärritab eesti (ja ka võimalikku vene) lugejat, aga näitab selle eri kogukondade vahelise vastiku võõrsuse selgelt välja, rõhutab mustvalgeks. Võõrad koledad märgid minu keele lausete sees ja vahel! Ei taha!

Mind see küll ei ärritanud, vastupidi, kasvatas huvi. Aga veel, "Kuristikus" on üks ilma nimeta tegelane, kellest me ei tea palju faktilist peale selle, et ta on Hennu kasuema ja Alberti ema ning et ta suri sünnitusel. Kes ta on?

Tekstis on ta "ema". "Vaarema", "eesti ema", kes "viib aga hälli … alle-aa-alle-aa". Seega ema sümboli tähenduses, mingi kole apokalüptiline nähtus sellest, kes ema ei tohiks olla; ema, kes "viib oma rahva hukatusse". Kontekstist väljarebituna mõjub see selgitus muidugi võikana, ei selgita midagi, ei saagi, nii nagu ka üksik heli ei selgitaks sümfoonia kohta midagi. Muuseas, Andrei Tarkovski on oma filmidest rääkides öelnud: "Filmi sajas kaader on oma mõttelt ja toimelt eelmiste kaadrite summa pluss veel midagi [—]. Film on ajas hargnev teos, tervik kujuneb kogu filmi jooksul."

Täpselt samuti on romaaniga. Lõik "Kuristiku" leheküljel 267 lõpeb nii: "Oli õhtu, päike hakkas loojuma ja siis nad läksidki kõik koos edasi sinna punase päikese poole." Eks samalaadnenägemus nagu Prokopil romaani alguses (lapsed tulevad rodus nurmel, ja mis neist lastest sai!); lapsed (inimesed) pudenevad Venemaa põhjast üle ilma laiali, jõuavad ka Eestisse ja siit edasi. Ja siia tagasi jne. Kulg. Mingi suur kulg, mis saab kunagi alguse motos mainitud "esivanemate (ja nende esivanemate ja …) eksiarvamustest" ja nii ikka edasi-edasi. Seda kulgu ratsionaalselt analüüsida on võimatu, teda saab näidata.

Aga jah, sellise (nimetu) sümboolsusse kalduva tegelase kasutamine on keeruline; mulle tundub, et sümbolid üldse ei tohiks ületada seda piiri, kus lugeja nad nähtavalt ära tunneb. Pigem peaks lugejale jääma kripeldus, nõnda et ta ei oska seda täpselt sõnastada, aga on taju, et tegelane või sündmus kannab endas midagi suuremat, arhetüüpsemat. Olen säärase varjatu väljatoomiseks kasutanud ka unenägusid, samuti hulle, hullukesi. Teatud motiivid, sümbolid teostes võivad lugejale siiski silma jääda, näiteks: "Niguliste õpilastes" Tallinna Niguliste kirik, "Kodutuses" roos ja "Kuristikus" kohver.

Autori vaates on kõik need roosid ja kohvrid ja muu (jah, Niguliste on sümbolina eriline, nagu eespool mainitud) loos ühes tervikus naeratuste, õunapuude, nälja, pilvede ja pilvelõhkujate, iivelduse ja muuga, s.t lõputu hulga igasugu maailma asjadega, mis inimese elusolemist kirjeldavad ja teda ümbritsevad. Need kõik mängivad teoses rolli, oma olulist rolli, nii nagu iga viimane kui sõna ja koma omab tähtsust, ometi ei ole üks sõna või koma suurem kui teised, ei kannaks eraldi kaadrina mingit mõtet.

Romaan

Mis on romaanikirjutamise ülesanne?

Mulle meeldib Milan Kundera arvamus, et romaan on midagi, mis ei ole sündinud mitte filosoofiast, vaid "jumala naerust" (tuntud juudi vanasõna: inimene mõtleb, jumal naerab). Romaan on sündinud jumala naeru kajast. Sest inimene mõtleb, aga kunagi tõde kätte ei saa.

Oma tuntud kõnes "Romaan ja Euroopa" ütleb Kundera: "Flaubert avastas rumaluse. Julgen öelda, et just see on suurim avastus sajandil, mis on nii uhke oma teadusliku mõtte üle." Ja veel: "Ent kõige vapustavam, kõige skandaalsem Flaubert'i rumalusenägemuses on see: teaduse, tehnika, progressi ja modernsuse ees rumalus ei tagane, vaid progresseerub koos progressiga!"

Küllap on neile mõtetele kirglikke vastuvaidlejaid ja ega Kundera peagi rumaluse all silmas solvavat puudust või vigasust, vaid pigem midagi väga inimeksistentsist lahutamatut: käibetõdede, kitši, mõttelageduse jne vohamist. Siin ei ole hinnangut, vaid on ikka ainult tõdemus.

Muuseas, tsiteeritud Kundera kõne on aastast 1985. Neuroteadus ei suuda mõista inimteadvuse süvaolemust; ometi on kõik, mida enda ümber või enda sees näeme selle (mõistetamatu) teadvuse peegeldus. Inimene on mõistatus. Vahendid, millega seda mõistatust käsitleda, ei saa olla läbinisti ratsionaalsed. Oma tuumas peaks romaan olemuslikult lähenema muusikale. Sümfooniale näiteks. Tekitama lugejas, kuulajas mõtteid, tundeid, aimdusi, mida ei osata otseselt seletada, mis pole üheselt mõistetavad, aga mis mingil kombel aitavad erksa vaimuga inimolenditlähemale mõistmisele … Mõistmisele? Et mille? Mis siin mõista!?

Kui eelöeldu taustal vastata küsimusele romaanikirjutamise ülesande kohta (mida muidugi kirjanik endale ei esita), siis võiks arvata, et ülesanne on aidata kaasa sellele, et inimesi, kes arvavad, et "mis siin mõista?!", jääks vähemaks. Et neid ei oleks ometi nii hirmus palju! Kirjaniku asi on üritada mingit (tegelikult, jah mõistetamatut) elamise, elusolemise koodi ära tabada ja üles joonistada. Teha nii, et lugeja selle koodi, maailma mustri ridade vahelt ära tunneks. Ja iseendas, oma elus ära tunneks.

Kuna enamik lugejaid ei ilmuta huvi säärase kasutu inimhinge kuristikku süüvimise vastu, kirjeldab eeltoodud ülesandepüstitus vaid kirjaniku parandamatut naiivsust. Lugeja ootab raamatult selgemaid vastuseid. Sest keerulistele küsimustele peavad ometi olema lihtsad ja selged vastused.

"Oli kord aeg, kui kirjutamine näis mulle tähtsa asjana. Kõigist mu uskumustest ja eelarvamustest paistab see kõige häbiväärsem ja arusaamatum." Tsiteeritud groteskne pessimismiavaldus kuulub Emil Cioranile. Tsitaati võib mõista. Jah … Ning jätkata kirjutamist.

Mis teid kirjutama ajendab, mida kirjutamine teile tähendab?

Kindlasti ei ajenda kirjutama soov mingeid seisukohti, kontseptsioone, programme, tõdesid või filosoofiaid kirjanduse kaudu südamelt ära öelda. Albert Camus on (emotsionaalselt) kirjutanud: "Teesromaan, teos, mis midagi tõestab, kõige vihkamisväärsem, mis üldse on, toitub enamasti enesega rahulolevast mõttest. Selles demonstreeritakse tõde, mille valdajaks end peetakse." Tegelikult peab tunnistama, et ega romaan ei lasegi end mingiks kontseptsiooniks kujundada. Ta on liiga isepäine selleks; tegelasi ei saa painutada autori tahte järgi tegutsema, kummalisel kombel sellest asja ei saa.

Milan Kundera on kasutanud mõistet "romaani tarkus" ehk siis "üleisikuline elutarkus", mida kirjanik peab "hoolega kuulama". Seega – romaan on oma autorist üle. Kundera: "Romaanikirjanikud, kes on oma teostest targemad, peaksid ametit vahetama." Nii tulebki tunnistada, et autori hilisemad selgitused ja targutused oma teose kohta ei oma suuremat tähtsust – ta on need selgitused lihtsalt tagantjärele välja mõelnud, et asi soliidsem ja tõsiseltvõetavam tunduks.

Tegelik kirjutamisprotsess sarnaneb pigem foto ilmutamisega pimikus, kus ollakse paberi kohal kummargil ja hoitakse hinge kinni ning vaadatakse põnevuse ja hämmastusega seda, kuidas tühjusest ilmuvad kujundid, moodustub pilt. Muidugi on kirjeldatu irratsionaalne vaade loomeprotsessile; ratsionaalne osa oma faktitäpsuse ja tehniliste lahenduste, tegelaste ja paikade võimalikkuse, aegade korrektsuse ja muu säärasega on samuti elementaarselt oluline, kuid siiski ainult tehniline tugi millegi suurema, põhilisema teenistuses.

Ja ikka: millise suurema? Emil Cioran: "Iga kord, kui ma mõtlen põhilisele, usun teda aimavat vaikuses või plahvatuses, tummas ehmatuses või karjes. Mitte kunagi sõnades." Jah, romaan ei ole kirjapandud sõnad ja laused. Mitte ainult.

* "Mis Sa oled – seda Sa ei näe; / Mida Sa näed, see on Su vari." (Tagore)


Olle Lauli

ROMAAN

2007 "Niguliste õpilased"

2011 "Kodutus"

2018 "Kuristik"

Lauli "Kodutus" on saanud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna ilukirjandusliku proosa kategoorias.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: http://www.sirp.ee



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: