Olle Lauli: hulle on lugejate hulgas kahjuks vähe ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kirjanik Olle Lauli
Kirjanik Olle Lauli Autor/allikas: PM/Scanpix

2012. aastal võitis Olev Lillemets, kirjanikunimega Olle Lauli oma romaaniga "Kodutus" kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali preemia 2011. aastal ilmunud parima proosaraamatu eest. Nüüd kirjutab Lauli uut romaani.

Mis teoksil, kas olete midagi uut kirjutamas, avaldamas?

Ma ei oska midagi mõistlikku öelda, pole aimugi, mis saab. Jah, kirjutan romaani. Kirjutamine on põnev. Helge ja natuke õudne kogemus jälle, et kuidas see kõik ikka käib. Viibin maa ja taeva vahel oma poolelioleva tööga ja ei tea, kuidas seda teha ja ikka püüda uut moodi.

Põhiline probleem kirjutamisel on siiski väga proosaline – ajapuudus. Paar korda on käsikiri lauasahtlisse lennanud, pole aega kirjutada; võib-olla lendab veel, ma ei tea. Romaan nõuab süvenemist, krooniline ajapuudus on romaanikirjutamisel ainus tõsine takistus, kõik muu on lahendatav.

Kas pärast nii suurt tunnustust on raske järgmist raamatut kirjutada?

Too emotsioon ei ole muidugi enam päris selgelt meeles, aega on üksjagu mööda läinud ja uus töö oma uue reaalsusega juba domineerib ja varjutab vana. „Kodutus“ pole viimasel paaril aastal mulle kätte juhtunud, nüüd sai teda uuesti veidi sirvitud.

Ma ei taju mingit tunnustust, see on mulle täiesti arusaamatu teema, aga jah, kujutlen, et see võiks kirjutamist pigem häirida küll…

„Kodutuse“ puhul olin valmis selleks, et ükski lugeja ega kriitik seda lõpuni ei mõista, ei soovi ega viitsi süüvida. Umberto Ecot tsiteerides: „Romaani lugema hakates peab lugeja endale olema seadnud tingimuseks autori usaldamise“. Ma küll ei pane kellelegi pahaks, ühelegi võimalikule nii-öelda tavalugejale, kui ta ei usalda ega süvene. Ei loegi.

„Kodutuse“ sõnum, kogu narratiiv on ju pigem vastand sellele niinimetatud Eesti loole, mida ühiskond ootab ja loob: korrastatule, ratsionaalsele, mõistuspärasele, äraseletatule. Tervemõistuslik inimene ei taha siit üldse kaugemale mõelda. Ja hulle on lugejate hulgas kahjuks siiski vähe ning sellega tuleb lihtsalt arvestada.

"Kodutuse" puhul toodi välja, et see nihutab žanripiire, samuti dialooge eesti romaanis. Kas uue raamatu puhul jätkate sama teed või leiate midagi muud, mida uuendada?

Jäin mõtlema, et kuidas, jah, ma oma tekste üleüldse kirjutan! Küllap see on mingi segane ja suuresti alateadlik kompott kõikvõimalikust elu jooksul loetust nii ilukirjanduses kui akadeemiliste tekstide osas, kogetust, tajutust, mis siis konkreetsel hetkel mõneks määratletavaks ideeks formuleerub, selliseks, mida saab teksti loomisel kasutada. Või siis ikka ei saa kasutada, sest on liiga banaalne. Enamasti on banaalne. Faulkner seletab oma lähenemist nii: „Igas konkreetses teoses püüan ma eelkõige jutustada mingit lugu, tehes seda kõige mõjuvamal, liigutavamal, ammendavamal viisil, mida mõelda oskan.“ See on täpne küll. Ja siis ta muidugi ütleb, kuidas ta ei tea, kuidas seda teha! „Ainus, mida oskan, on ikka püüda uut moodi“.

Eelnevast tulenevalt ei ole dialoogi ülesehitus või mõni muu tehniline nüanss mõistagi eesmärgina üldse nii oluline, pole kindlasti taotluslik, vaid puhtalt paratamatu, tegelikult ainuvõimalik – teenib vahendina, väljendusvahendina loo kui suure terviku huve, lugu ise dikteerib lause, sõnakasutuse. „Kurat“ ja „kurask“ on ääretult erinevad! Vahetad ühe teise vastu ja tonaalsus muutub kohe.

Kõikvõimalike häälitsustega on ka palju jändamist, hästi kerge on seal eksida ja muutuda võltsiks ja tobedaks: lisad häälitsuse häälikuterodusse lihtsalt ühe tähe juurde, või võtad ära, ja emotsioon ei ole enam see. Niinimetatud obstsöönsuste kasutamine on aga kõige delikaatsem asi üldse, kuigi sageli arvatakse vastupidist. Seega, vastates teie küsimusele, ei ole mu eesmärk tegelikult dialoogi või romaanižanri kuidagi uuendada, laiendada, mida iganes… – kuigi, nõus, dialoog on tõesti olulises ja kandvas rollis ka järgmises teoses –, vaid see tekstitehniline pool kaasneb kuidagi kaudselt, iseenesest. Seda võib tagantjärele analüüsida ja üht-teist tõdeda, kirjutamisel ma mingitele reeglitele või nende teadlikule rikkumisele ei mõtle. Lugu peab olema mõjuv ja liigutav, nagu Faulkner ütleb. Nii lihtne, tegelikult ülikeeruline, see ongi.

Aitäh ja jõudu!

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: