Lotman kinnitas, et kirjandusteadlasena huvitab teda kogu kirjandusväli. "Nii see, mida me võime pidada tippsaavutusteks, kui ka marginaalia, mis kirjandusajaloost tihti välja jääb," ütles ta ja tõdes, et kuskil nendel piiridel saame me hästi aru, mida mingil ajajärgul on üldse kirjanduseks peetud. "Nendelt piiridelt võib ilmneda midagi põnevat kirjanduse olemuse kohta."

"Kirjandusžüriides olen ma alati tahtnud esile tõsta Eesti kirjandust selle mitmekesisuses," sõnas Rebekka Lotman ja nentis, et tema arvates võiksid kirjandusnominatsioonid näidata Eesti kirjandust selle rikkuses.

"Mulle tundub, et ajakirjanduses kiputakse noori nägema probleemina, küll nad joovad, küll nad suitsetavad, küll nad tarvitavad anglitsisme, aga tegelikult on probleem hoopis mujal," tõdes ta ja selgitas, et eestikeelses kultuuriruumis on hall laik. "Kiputakse ära unustama, et meil on noored vanuses 12-18, mulle tundub, et selles vanuses me võimegi nad kaotada, nad hakkavad lugema inglise keeles ja siis uuringu tulemuste põhjal imestatakse, et noored ei loe Sirpi, Vikerkaart ja Loomingut."

Küsimusele, kuidas ikkagi tuua rohkem noori kirjanduse juurde, vastas Rebekka Lotman, et reklaamiga on raske inimesi kunsti juurde viia. "See, mis inimese ja raamatu vahel peab toimuma, et keegi hakkaks kirjandust armastama, on isiklik ja intiimne kontakt," tõi Lotman välja.