Praegune vohav vabavärsilisus sai Eestis tuule tiibadesse pool sajandit tagasi, kuid enne seda oleks Pegasus peaaegu rattale tõmmatud ja nelikvärssideks kistud. Taasleitud poeesiavormi viljelejatele oleks võinud saatuslikuks saada noore kirjandusteadlase Endel Nirgi (alias Hermelini) „Porikuu sonaat-fantaasia opus 13 (Heroilis-paroodiline)“, mis ilmus 1959. aasta novembrikuu nädalalehes Sirp ja Vasar. Paroodia oli sihitud vormiuuenduste vastu, mida viljelesid kuuekümnendate aastate novaatorlikud luuletajad Ellen Niit, Jaan Kross ja Ain Kaalep. Paroodia mõjus šokina, sest Hermelin oli tahes-tahtmata loonud laululehe sovetlikule tsensuurile ja kõikvõimalikele „ideoloogilise puhtuse“ valvekoertele. Stalinismi vari polnud siis veel kustunud, igasugune komparteiväline humanitaarne novaatorlus oli avalikkuse jaoks illegaalne — vabalt leiutada tohtis ainult suletud militaarsetes teaduslinnakutes. Pealegi otsisid nõukogude ideoloogilist kaanonit valvavad ametnikud ilukirjanduslikest tekstidest varjatud tähendusi kohati lausa paranoiliste luulude tekkimiseni — režiimivastasust omistati vahel ka ilmsüütutele troopidele. Hermelini ettevaatamatu ülesastumine andis ajendi klaperjahiks, kuid siis sekkusid ootamatult eesti filoloogiat õppivad tudengid Marju Lauristin, Mari Tarand (sel ajal Viiding), Andres Ehin, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski ja siinsete meenutuste autor Peet Lepik, kes oma artiklis kirjeldab sedagi, kuidas üliõpilaste üritus ideoloogiliste rünnakutega suretati. Selgub, et teisiti ei olnud see võimalik ka nn kuldsetel kuuekümnendatel, mil sovetliku režiimi kontrolliorganid ei tegutsenud küll nii repressiivselt kui eelnenud perioodidel. Artikli järel ilmuvad Ain Kaalepi, Jaan Krossi, Ellen Niidu ja Hermelini tülikad luuletused.

Kahtlemata tundis Nõukogude elu totras ja nüristavas argipäevas ennast sageli üleliigsena ka luuletaja, teoloog ja lingvist Uku Masing (1909–1985), kuid kui lähtuda Amar Annuse hüpoteesist (algus eelmises Akadeemias), siis oli tema silmapaistva erinevuse aluseks eelkõige pärilikkus, tema vaim oli kokku ühendatud veidi teisel viisil kui tavaliselt. Annus väidab, et Masing oli autismispektri seisundiga isik, mida nimetatakse teisiti ka Aspergeri sündroomiks. Lisaks autismispektrile oli tema tajudele ja mõtlemisele omane sünesteesia ehk meelte ühendamise võime, mille tulemusel isik nt näeb helisid, kuuleb värve vms. Isikud, kellele on omased nii autismispektri seisund kui sünesteetiline taju, võivad olla erakordselt andekad mingil ühel või mitmel alal. Sellist haruldast seisundit nimetatakse savantismiks ja selliste isikute seisundit savant’i sündroomiks. Uurimuse eesmärgiks ei ole näidata Uku Masingut kellenagi, kes on „seal, nende teiste, autistlike isikute seas“. Autor rõhutab, et tema kavatsuseks on selgitada omapära, et Uku Masing oli „üks meie hulgast“ — neid inimesi on palju, kelle erinevusi tuleb ära tunda ja keda looval viisil ühiskonda lõimida, sest nagu Colorado ülikooli professor Temple Grandin on öelnud: sellal kui teised ürginimesed koopas üksteisega lobisesid, istus autistlik kogukonnaliige kuskil omaette ja disainis kivikirve.

Eesti rahvastiku kirevast spektrist andis statistilise pildi 2011. aasta rahvaloendus, mida eksperdid hindasid üldjoontes õnnestunuks. Aga siiski esineb senise tavaloendusmeetodi puhul kitsaskohti, millest kaalukaim on ilmselt selle suur maksumus. Teiseks argumendiks tavaloenduse vastu on muutuste kiirenemine ühiskonnas. Kuigi pikemaajalises vaates on loenduste kümneaastane tsükkel põhjapanevate muutuste esiletoomiseks täiesti piisav, jääb sellest tänapäeva dünaamilises ja üha rohkem kiirusele orienteeritud maailmas väheks. Pealegi on paljudes maades täheldatud inimeste suurenenud tõrksust loendusel osalemise suhtes. Selle taga on vähemalt osalt kasvanud mure privaatsuse pärast. Kitsaskohtadest on aja jooksul püütud üle saada mitmel viisil: loendusküsimustiku kahestamine, roteeruv loendus (rolling census) ja registripõhine loendus, mille teerajajateks on alates 1970.–1980. aastatest olnud Põhjamaad. Allan Puur, Luule Sakkeus ja Siim Aben püüavadki vaadata tulevikku ning arutleda järgmise, 2021. aasta loenduse korraldamise võimaluste ja variantide üle. Ajendi selleks andis 2013. aastal lõppenud rakendusuuring, milles analüüsiti Eesti registrite arendusseisu rahva- ja eluruumide loenduse vajadustest lähtudes ning katsetati loendustunnuste moodustamist registriandmete põhjal. Registritest saab ammendavad andmed isiku soo, vanuse, sünniriigi ja kodakondsuse kohta, puuduva valmidusega isikutunnusteks on amet, töökoha asukoht (toimla täpsusega) ja majandusharu (toimla täpsusega), mille kohta Eesti registritesse kõikset teavet ei koguta. Osalise valmiduse rühma liigitus kaks isikutunnust: hõiveseisund ja tööalane seisund. Kõige rohkem isikutunnuseid kuulub analüüsitulemuste kohaselt piiratud valmiduse rühma.

Kirjutades Eesti Vabariigi julgeolekust nendib ka Raivo Linnas, et Eesti ees seisvad rahvastiku- ja muud probleemid sunnivad riigi arengut terviklikult kavandama ning oma võimalusi kriitiliselt hindama. Samas võib üldistatult tõdeda, et Eesti riigi julgeolek ja kaitse pole olnud kunagi nii tugev kui praegu, aga samal ajal ühtlasi ka mitte nii habras. Pole välistatud olukord, mille puhul Eesti ründajaks ei ole de jure ükski riik: keegi ei kuuluta sõda Eestile ja ka Eestis ei kehtestata sõjaseisukorda. Seega peaks uus riigikaitseseadus ennekõike vastama hübriidsõja- ja terrorikuriteovastase võitluse vajaduste paradigmale, unustamata seejuures ka tavasõja aspekte. Riigi julgeolekule on ohtlik ka olukord, kus riik on statistiliste ja muude kriteeriumide alusel näiliselt tugev ja konkurentsivõimeline mitmesugustes rahvusvahelistes edetabelites, kuid selle kodanikkond ja teised elanikud ei tunneta seda oma kodumajapidamise ega isiksuse eluliste vajaduste tasandil. Inimesed ei näe ega tunneta valitsejate õiglust, väärikust ja kõlblust. Veelgi ohtlikum on võtta vastu meie oma riiki elustandardeid, mis pole meile ajalooliselt omased ega taga eesti rahva, keele ja kultuuri kestvust. Diplomaatias peab Eesti olulisemaks suunatust USA-le ja NATO-le kui n-ö Vana-Euroopa diplomaatilisele kahtlevale retoorikale ja positsioonile, sest ajalooline ja psühholoogiline kogemus ajast, mil Euroopas ei tundnud keegi huvi eestlaste saatuse vastu, annab selleks aluse.

Varsti pärast 1917. aasta oktoobripööret said peaaegu kõik suuremad Venemaa rahvad territoriaalautonoomia. Selline oli bolševike tollane rahvuspoliitika — vähemusrahvustele jagati suures nõukogude ühiskorteris „oma tube“ ning lubati kaasa rääkida ka nende sisustamisel (korenizatsija). Indrek Jääts vaatleb seda protsessi sürjakomide näitel. Soovitud täielikku territoriaalautonoomiat nad siiski ei saavutanud: keskvalitsus muutis 1921. aasta augustis loodud Komi Autonoomse Oblasti piire korduvalt ja ANSV staatus saadi alles 1936. aastal, kuid selle varasem tegelik sisu oli lahjenenud. Tänapäeval on Komi Vabariik üks Venemaa Föderatsiooni subjekte. Komid moodustavad vaid neljandiku „oma“ vabariigi elanikest. Miks on nii läinud? Komi autonoomiapürgimuste üheks läbivaks tõukejõuks oli kohaliku rahva rahulolematus, et keskvõim ekspluateerib nende asuala loodusrikkusi, ilma et nemad ise neist suuremat kasu saaks. Komidel oli küll hiiglaslik ja ressursirikas territoorium, ent puudus tööjõud ja kapital nende rikkuste (kiireks) kasutusevõtuks. Moskva käsutuses olid aga nii (sunni)tööjõud kui ka võimalused ulatuslikeks investeeringuteks ning alates 1930. aastaist viidigi läbi Komimaa jõuline industrialiseerimine. Loodusvarad võeti kasutusele ja elatustase tõusis, selle hinnaks oli aga venekeelse rahvastiku ulatuslik sissevool.

Arvustuste rubriigis lehitseb Ott Kurs Eerik Purje raamatut, mis hõlmab ajavahemikus 1920–1937 sündinud ning viimase maailmasõja ajal enamjaolt välismaale sattunud inimeste lugusid.

Vahelduseks tekstijadale võib leida Hando Runneli loomingut, seekord telefonikõnede ajal visandatud joonistusi, mille juurde on märgitud vestluspartneri nimi ja jutuajamise kuupäev.

Nagu tavaks, ilmuvad numbri lõpus järjejutuna (42. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.

Koostanud Indrek Ude