Hando, teil on täna tähtis päev. Õnnesoovid ka rahvusringhäälingu poolt ja võib-olla alustamegi sellest, et kuidas tundub see 85. sünnipäev?

See on natuke vähe. Arvo Valton helistas just täna hommikul ja ütles, et tema on 88 ja ma pean tõttama, et talle järgi jõuda. Kuidas ma tõttan? Jõudu on vähe. (naerab)

Kui vaadata kogu sünnipäevanädalat, kui seda nii võib nimetada, siis teie juubeli tähistamiseks toimub päris palju. Teisipäeval esitleti uut kriitikakogumikku "Nii nagu taevas ja maa". Lisaks on kordustrüki saanud ka "Mõru ning mööduja", mida loetakse teie luule absoluutseks tipuks. Kuidas teile endale need kaks teost tunduvad või kui olulised, kui tähendusrikkad need on teie loomingus?

Ikka üsna õnnestunud asjad.

Mis see tähendab, et õnnestunud? Kuidas seda mõista?

Nii nagu keegi oskab mõista. No tore, et Mart Jagomägi võttis ja koostas raamatu selle kohta, kuidas kriitikud on käsitlenud Runneli luulet ja mõtteilma. Niisugune ilus ja suur töö.

"Mõru ning mööduja" luulekogu kordustrükke on ka silmale ilus vaadata. Võib-olla omal ajal oli ta lugejatele ülearu sünge, aga nüüd uue põlvkonna inimesed enam neid tundeid ei suuda kanda, mis meie põlvkonna ajal raskemeelsust tekitasid või maailmavalu sünnitasid.

Nüüd on uued ajad. Nii kui tuju läheb kehvemaks võetakse lennupilet ja sõidetakse Aafrikasse või Okeaaniasse kuhugi või Hispaaniasse või Prantsusmaale ja elu on väga rõõmus. Peaasi, kui antakse palka, et saaks lennata.

Kas see tähendab siis, et see kordustrükk mõneti või kordustrükk nii-öelda sõnana tähistab teise ajastu algust? Kui 1976. aastal luulekogu välja anti, siis tollased lugejad suhestusid ühtemoodi ja võib-olla siis tänapäevane põlvkond suhestub teistmoodi.

Juba suhte alus on teine, sest tol ajal väga palju minu sõnu viisistati ja lauldi. Laulmise kaudu võttis rahvas selle omaks. Praeguseks enam neid laule nii väga ei laulda. Ei ole selle põlvkonna laulud need. Siis on ta literatuurne tekst ainult.

Nii et minu õnn on olnud siis selles, et ma olen saanud lugejatega või rahvaga suhelda nende paljude lauljate kaudu ja see on elu ilusaim koostöö inimestega, keda kõiki ei ole näinudki.

Nii on meie Ilmamaa kirjastuse taktika ka olnud. Kui me alustasime, siis sada või paarsada inimest andsid oma moraalse ja materiaalse panuse selle käivitamiseks. Niisugune rahvalik side on olnud kogu aeg ja on hea seda jälgida olnud.

Aga eluaastad tulevad – ma ei tea, kes neid saadab. (naerab)

Veidi kriitikakogumikust ka, mis ühtlasi tähistab kuutekümmend aastat teie loomingust. Kuidas üldse seal kriitika vastuvõtmisega on?

Kriitika sellesse valimikku on Mart Jagomägi valinud meeldivamad. On ju ka sellist kriitikat ilmunud, kus antakse Runnelile vastu pead, et nii lollisti või nii rumalasti või nii pahasti kirjutab. Või mis ta üldse teeb? Kas seda üldse vaja on? Ei ole ju vaja. (naerab)

Noh, neid niisuguseid asju ei ole selles selles raamatus ja selles mõttes on ta niisugune hea. Hea kaaslane.

Kevadel, kui me viimati kohtusime, siis te mainisite, et teil mõned mõtted loomingulises plaanis ikkagi veel on. Kui kaugel need mõtted on ja on teil praegu miskit teoksil?

Mõtted jäid koju. (naerab) Viie minuti kaugusele.

Noh, väikesed mõtted on, aga osa mõtteid on siinsamas kirjastuses juba. Ootavad ilmumise järjekorda. Need, mis ma olen koostanud.

Iseenda raamatutest unistan veel, et kordustrükk teha ühest kõige varasemast luulekogust "Laulud tüdrukuga".

See algab umbes algkooli esimese klassi lapse tasemelt. Kui meil oli Jalgsema algkool neljaklassiline, aga kõik neli klassi olid koos. Õpetaja pidi ühe tunni sees andma esimese, teise, kolmanda, neljanda klassi tunnid ja siis mina esimese klassi poisina vaatasin neljanda klassi tüdrukut harmooniumi kõrval ja mina tahtsin talle musi anda, aga tema keeras pea kõrvale.

Siis ma läksin koju ja kaeblesin, et ta keeras pea kõrvale! Aastaid tuletati mulle seda meelde, et ta keeras pea kõrvale. Siis kui ma sain juba kirjaoskamise kätte, siis kirjutasin luulekogu "Laulud tüdrukuga". Esimene impulss oli esimese klassi poisi arusaamine maailma elust.

Kas see teos teie unistustest võiks kordustrükki saada just selle eheduse pärast?

Ma lihtsalt tunnen nii. Mart (Jagomägi - toim) ei ole ka selle vastu. Talle meeldisid raamatus olevad rõõmsameelsed ilustused.

Võib-olla, kui Jumal annab elupäevi, siis tulevaks aastaks veel üks uus luulekogukene kokku panna, aga pealkirja ei tea. Seal oleks siis ka mõni veel arhiivist üles otsitud noorepõlve luuletus ja vanapõlve kaherealisi laule ka.

Üks laul, mis sinna kindlasti sisse tuleb, oleks selline kahemehe kaebus. Jällegi algkooliaegne mälestus on algtõukeks. See oli niisugune:

Kaks ja kaks, jälle kaks
Armas jumal, olen rumal
Miks sa targaks mind ei tee?
Pahandab mind tõesti see.

Sellega lõpetame. (naerab)

Kui te nii soovite, aga ma tegelikult ühe küsimuse tahtsin veel küsida. Teid nimetatakse elavaks klassikuks. Kas teie ise ka ennast elavaks klassikuks peate?

Ma surnud veel ei ole küll. (naerab)

Kui ma rääkisin klassitundidest, siis olengi klassik. See tähendab ikka algkoolipoiss veel. Selles mõttes klassik.

Aitäh, Hando.