Kultuuriportaalist oli ette jõudnud juba kultuuriminister, kelle teate oli Valton vastu võtnud sõnadega: "Hurraa! Hurraa! Hurraa!". Preemia pälvimine tuli kirjaniku hinnangul eluaegse rabelemise eest kultuurivaldkonnas. "Ma arvan, et ega ma asjata seda ei saanud. See on pikaajalise tegutsemise tulemus. Olen nii kaua olnud kirjanduses ja üsnagi viljakas olnud kogu aeg, nii et see võiks nagu olla teenitud, kuigi kõlab võib-olla ülbelt," ütles Valton.

Oma elutööst ei osanud Valton väga eelistada ühtki valdkonda. "Eks peamine on ikka ilukirjandus. See on mu tõeline kutsumus. Filmis olen ka midagi ära teinud. Kasvõi see "Viimne reliikvia" on võib-olla kõlanud kenasti meie tegelikkuses. Aga kunagi ütles üks kõrgest ametnikust isa, kelle kaksikud pojad olid kuidagi opositsioonis, et jätke mulle kasvõi üks poeg alles. Kuradi salakaval vend küsis siis: "Aga milline? Kumb neist?" Loomulikult isa ei saanud sellele vastata, et määrata teine poeg surma," ütles Valton, kelle tööd on talle võrdselt armsad.

Suuremat tähistamisplaani kirjanikul veel paigas ei ole. "Ma ühe napsu juba võtsin, aga ei oska veel öelda," muigas Valton.

Valton teeb ikka aktiivselt kirjatööd. "See on sellises vanuses võib-olla isegi mitte väga tavaline. Hetkel kirjutan põhiliselt miniatuure. Neid avaldan ka. Praegu kohe on tulemas üks miniatuuride ja aforismide kogu, mis on Poolas trükitud. Nii et ma igal juhul olen protsessis," sõnas kirjanik.