Aivar Kulli ajalootund. Nietzsche 180
Seekordses ajalootunnis vaatab Aivar Kull Nietzsche 180. sünniaastapäeva puhul läbi Thomas Manni esseekatkendi tagasi filosoofi elukäigule.
Oma sajanda ajalootunni tahaksin pühendada taas Nietzschele (1844–1900). Viie aasta eest, kui 15. oktoobril möödus 175 aastat Friedrich Nietzsche sünnist, meenutasin kultuuriportaalis filosoofi aforisme ja tsiteerisin ka Thomas Manni (1875–1955) esseed Nietzschest.1 Tahaksin seda aastast 1947 pärinevat esseed veel kord meenutada, esitades seekord katkendi pikema artikli algusosast, mis kokkuvõtlikult käsitleb filosoofi elukäiku.
Viimase aja jätkuvast Nietzsche-huvist annavad tunnistust tõlked: "Wagneri juhtum; Nietzsche contra Wagner" (tõlkinud ja saatesõna: Jaan Undusk, Loomingu Raamatukogu 2024, nr 4-5, 92 lk) ja "Viis eeskõnet viiele kirjutamata raamatule" (tõlkinud Henri Otsing, Egle Erik; saatesõna: Jaanus Sooväli, Ilmamaa, Tartu 2024, 112 lk).
KATKEND
Thomas Mann
"Nietzsche filosoofia meie kogemuse valguses"
Ta sündis ühes Kesk-Saksamaa provintsikolkas aastal 1844, neli aastat enne seda, kui sakslased üritasid teha kodanlikku revolutsiooni. Tema isa ja ema pärinesid auväärsetest pastoriperekondadest. Veidra saatuse iroonia tõttu oli tema vanaisa kirja pannud traktaadi "Igavesest ja hävimatust kristlusest. Segadusetekitajate vastu". Ta isa teenis preisi õukonna juures, oli preisi printsesside kasvatajana midagi õukondlase taolist ja sai oma pastoritiitli tänu Friedrich Wilhelm IV armulikkusele.1 Atmosfäär, mis ümbritses poissi vanematekodus, oli sama, milles kunagi olid kasvanud vanemad ise: seesama kiindumus kõigesse aristokraatsesse, seesama kommete rangus, seesama kõrgeltarenenud autunne, seesama pedantne korraarmastus.
Pärast isa varajast surma elab ja õpib poiss Naumburgis, bürokraatlikus, jumalakartlikus ja monarhistlikus linnas. Biograafid räägivad Friedrichi "eeskujulikust kombekusest", nad kujutavad teda ehtsa paipoisina, kes on haruldaselt hästikasvatatud ja tõsimeelne, palavaimast vagadusest vallatud, tänu millele ta teenis ära "väikese pastori" hüüdnime. Tuntud on iseloomulik anekdoot, kuidas kord koolist tulles paduvihma kätte jäänud Friedrich väärikust kaotamata mõõdukal sammul oma koduteed jätkas – ta ei soovinud rikkuda koolieeskirju, mis nõudsid õpilastelt väärikat käitumist tänaval.
Hiilgavalt lõpetab Nietzsche oma gümnaasiumikursuse kuulsas Schulpforte linna kloostrikoolis. Ta tahab pühenduda teoloogiale või muusikale, kuid valib lõpuks klassikalise filoloogia ja suundub Leipzigisse õppima seda vana metodisti professor Ritschli2 käe all. Ta edusammud on sedavõrd tähelepandavad, et kohe pärast sõjaväeteenistust, mille ta teeb läbi kahurväelasena, antakse talle, peaaegu veel koolipoisile, professorikateeder, ja mitte kes teab kus, vaid ranges, auväärses, patriitslikus Baselis.
Jääb mulje, et meie ees on inimliku intellekti etalon, mida õilistab kõrgekraadiline andekus; natuur, kes astub valitud teed väärikalt ja kavatseb seda käia auga.
Aga see on vaid lähtepunkt. Milline raevukas visklemine algab peagi orientiirideta teadmatuses; milline saatuslike kõrguste ründamine, pideva riskiga "kaevuda" (versteigen)! Sõna "kaevuda", mida siin kasutame moraalsete-vaimsete väärtuste väljendamiseks, on üle võetud alpinistide keelest, kus ta tähistab situatsiooni, kus pole võimalik enam ei tõusta ega laskuda ning alpinisti ootab vältimatu hukk. Näib, nagu oleks ainult filister võimeline kasutama sellist sõna inimese kohta, kes mitte ainult et oli läinud 19. sajandi suurim filosoof, vaid kaheldamatult ka kõige kartmatum kõigist mõtterüütlitest.
Ja sellegi poolest märkas Jacob Burckhardt3, keda Nietzsche austas nagu omaenda isa ja kes kaugeltki polnud filister, oma noore sõbra juures juba väga varakult veidrat kalduvust, ütleksin isegi et mõtte visa tungi söösta eksirännakuile tipult tipule, kus on nii kerge teelt eksida ja "kaevuda", mis ajendaski arukat Burckhardti Nietzschest lahku lööma ja küllalt rahulikult – goethelik enesekaitsemoodus! – jälgima tema lõplikku langust...
Mis jõud siis tõukas seda inimest teadmatuse ligipääsmatutesse tihnikutesse, piitsutas teda üha ja ikka uuesti jõuetuse ja kurnatuseni, sundis aina edasi sööstma, kuni lõpuks tappis ta, naelutas ta mõtte märtriristile? See jõud oli tema saatus ja tema saatuseks oli ta geenius.
Kuid Nietzsche geeniusel on veel teinegi nimi: haigus, ja haigus mitte selles üldises ja laialivalguvas tähenduses, mis kergesti assotsieerub kujutlusega geniaalsusest, vaid oma rangelt meditsiinilises tähenduses, mis on niivõrd spetsiifiline, et meid võidakse kahtlustada filisterluses ning meile võidakse ette heita kuritahtlikku püüdu diskrediteerida kirjanikku, filosoofi ja psühholoogi, kelle mõju all on kujunenud kogu ajastu vaimuelu.
Kuid mõistetagu mind õigesti. Korduvalt on väljendatud mõtet – ja minagi tahaksin seda meenutada –, et haigus iseenesest on midagi puhtformaalset ning tähtis pole see väline vorm, vaid sisu, mille ta saab, mis teda täidab, tähtis on see, kes on haige. Kui haige on mõni hall keskpärasus, siis ei muutu tema haigus meie jaoks iial vaimse või kunstilise tähendusega faktiks. Hoopis teine lugu on aga haige Nietzsche või haige Dostojevskiga. Meditsiinilis-patoloogiline tegur on vaid üks aspekt, niiöelda tõe naturalistlik tahk; ent see, kes hindab ja austab kogu tõde, ei hakka puritaanlikult mööda vaatama faktidest, mis võivad näidata tõde uues valguses. Vihased rünnakud langesid omal ajal osaks doktor Möbiusele4, sest ta kirjutas raamatu, milles valgustas professionaalse asjatundlikkusega kogu Nietzsche vaimset evolutsiooni kui progressiivse paralüüsi arengulugu. Mina pole seda raamatut kunagi hukka mõistnud. Doktor Möbius esitab seal oma ümberlükkamatut tõde, oma arstitõde.
1865 – ta oli siis 21 aastat vana – jutustab Nietzsche oma ülikoolikaaslasele Paul Deussenile, tulevasele tuntud sanskritoloogile ja vedade uurijale – pikantsest seiklusest, mis leidis aset tema hiljutisel Kölni-sõidul. Soovides tutvuda linna vaatamisväärsustega, kasutas Nietzsche giidi teeneid ja pühendas kogu päeva ekskursioonile, õhtul aga palus oma saatjal viia teda mõnda viisakamasse restorani. Kuid saatja – kelles aimub mulle kurjakuulutav saatuse sõrm – viib ta lõbumajja.
Ja see noormees, mõtte ja vaimu, õpetatuse, aupaklikkuse ja tagasihoidlikkuse kehastus, see poiss, neitsilikult süütu ja puhas, näeb äkki, kuidas teda igast küljest piirab pool tosinat veidrat olendit, kellel vaid kerged loorid ja litrid üll; ta näeb endale suunatud ihalevaid-ootusärevaid pilke. Kuid ta hoidub neist eemale, see noor muusik, filoloog ja Schopenhaueri austaja: pahelise urka sügavuses märkab ta klaverit, tema sõnade kohaselt "ainsat elavat hinge terves saalis"; instinktiivselt astub ta lähemale ja vajutab klahvidele. Lumm haihtub sedamaid; kangestus kaob; ta saab oma vaba tahte tagasi ja päästab end kiire põgenemisega.
Muidugi räägib ta homme kogu loost naerdes oma sõbrale. Nietzsche ei tea aimatagi, milline on juhtunu järelmõju talle endale. Ent see mõju on nii tugev, et psühholoogid ei nimetaks seda teisiti kui psühhotraumaks; ja selle järgi, kui sügavalt toimunu Nietzschet vapustas, kuidas läbielatu vallutas tema fantaasia, kuidas sündmuse järelkajad kõlasid üha selgemini ja tugevamalt, võime järeldada, kui ahvatlev oli meie pühakule pattulangemine.
Kakskümmend aastat hiljem loodud "Zarathustra" neljandast osast, peatükist "Kõrbetütarde keskel" leiame idamaises stiilis luuletuse, mis oma veiderdavalt-naljatleva ängistava maitsetusega näitab meile mõistuse ja tahte kontrolli alt väljunud täitmatu meelelisuse raevukat visklemist. Selles luuletuses, omapärases erootilises nägemuses, kus Nietzsche sünge huumoriga räägib "lemmiksõbrataridest, kass-neidudest Dudust ja Zuleikast", välguvad meie ees taas Kölni piigade-professionaalide napid sätendavad kleidid. Ta ei suuda neid ikka veel unustada.
Ilmselt just nemad, need ammused "olendid, kellel vaid kerged loorid ja litrid üll", olidki himurate "kõrbetütarde" prototüübid; ja noist kõrbetütardest jäi juba õige vähe aega – vaid neli aastat – Baseli kliinikuni, kus haige jutu järgi tehakse haiguslukku sissekanne, mille kohaselt ta nakatus noorpõlves kaks korda suguhaigustesse.
Jena kliinikus koostatud haiguslugu annab teada, et esimest korda toimus see 1866. aastal. Niisiis on tookordsest Kölni-põgenemisest möödas vaid aasta, kui Nietzsche – seekord juba ise, ilma saatusliku eksitajata – otsib üles ühe sarnase asutuse ja nakatub seal (mõnede arvates meelega, et karistada ennast pattulangemise eest) haigusse, millele oli määratud laostada tema elu, ent mis samas tõstis ta seniolematusse kõrgusse. Jah, nii see oli, sest just tema haigusest lähtusid need ägedad impulsid, mis mõjutasid tervet ajastut kord hüvangu, kord niisama tugevasti hävingu suunas.
Mõne aasta pärast muutus talle vastumeelseks loengutepidamine Baseli ülikoolis, põhjuseks aina süvenevad rõhuvad tervisehädad ning samas neist väljakasvav vabadusjanu. Wagneri ja Schopenhaueri austajana oli ta juba varakult kuulutanud oma elu õpetajateks kunsti ja filosoofia, eelistades neid ajaloole. Nüüd pöörab ta ära sellestki ajalooharust, mis oli tema erialaks – filoloogiast. Ta läheb tervislikel põhjustel pensionile, hülgab Baseli ning elab edaspidi, sidumata ennast ainsagi leivateenimisametiga, pikemaid perioode rahvusvahelistes kuurortides, Itaalia, Lõuna-Prantsusmaa ja Šveitsi Alpide tagasihoidlikes pansionides. Siin kirjutab ta oma hiilgavas stiilis raamatud, mis kirendavad teravatest rünnakutest kaasaja pihta ja muutuvad psühholoogiliselt aina julgemaks, sarnanedes üha enam eredatele, üha enam pimestavatele valgussähvatustele.
Kirjades nimetab ta ennast "inimeseks, kes ei ihalda midagi nii palavalt kui võimalust kaotada iga päev vähemalt üks rahustav illusioon, ning kes otsib ja leiab kogu oma õnne pidevas, päevast päeva üha täielikumas vaimuvabaduses. Võimalik isegi, et ma tahan olla vaba vaim rohkem, kui ma suudan seda olla."
See ülestunnistus on tehtud väga vara, juba 1876. aastal; need sõnad otsekui kuulutavad ette tema tulevast saatust, tema tulevast hukku – see eelaimus kuulub inimesele, kellelt tunnetus nõuab rohkemat, kui ta suudab taluda, ning kes vapustab maailma iseenese ristilöömise vaatepildiga.
Suure kunstniku järel võinuks Nietzsche öelda oma teoste kohta: "In doloribus pinxi", ja see oleks täpselt määratlenud nii tema vaimse kui ka füüsilise seisundi.5
1 Friedrich Wilhelm IV oli aastatel 1840–61 Preisimaa kuningas.
2 Professor Friedrich Wilhelm Ritschl (1806-76) – saksa õpetlane, klassikalise filoloogia spetsialist.
3 Jacob Burckhardt (1818-97) – šveitsi kultuuri- ja kunstiloolane. Eesti keeles on ilmunud tema raamat "Itaalia renessansikultuur: üks esituskatse", tõlkinud ja järelsõna: Ilmar Vene, Ilmamaa, Tartu 2003, 572 lk.
4 Paul Möbius (1853-1907) – saksa neuropatoloog; tema teoses "Patograafiad" vaadeldakse mitmete mõtlejate patoloogilisi iseloomujooni.
6 "In doloribus pinxi" (lad.) – "Minu looming sündis piinades", Michelangelole kuuluvad sõnad.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor