Need kaks meest on sedavõrd erinevad loojanatuurid, et nende "kokkupõrge", nagu see kajastub Tuglase kriitikutegevuses, on kindlasti tähelepanelikku jälgimist väärt.¹ Luts oli neid väheseid meie tuntud prosaiste, kelle kohta Tuglas ei kirjutanud ühtki pikemat artiklit-esseed, kuid ka siia-sinna laialipillatud märkustest võime kokku panna küllalt selge pildi.

Naiivsusest küpsuseni

Alustagem pisut kaugemalt. "...võib olla kahte laadi kirjanikunoorust," kirjutas Tuglas essees Mait Metsanurga kohta, "ühed algavad naiivsete ja saamatutena, et leida aegamööda enesele ise uusi vorme, teised aga omavad imeväärsel viisil kohe esimesel esinemisel kõik eelkäijate ja kaasaegsete kunstivahendid, ning peavad veel kaua töötama, et vabaneda võõrast varast ja alles siis mõelda oma otsimisele." ("Kriitika" III, 1935, lk 141).

Tuglase hea ja selge määratlusega jääme Lutsu puhul hätta; näib, et ta ei taha hästi mahtuda kummassegi lahtrisse, või teisest küljest, kuulub justkui mõlemasse. Kas Luts alustas naiivse ja saamatuna? Jah, muidugi, tema esimesed trükis ilmunud palad olid naiivromantilised luuletused, peagi ka juhuföljetonid. "Üks ainus silmapilk on elu, Kahest igawikust piiratud: Üks nendest see, mis enne oli. Ja teine, mis on pärast meid." (Luuletusest "Elu", Postimees 15. veebruar 1907).

Kuid kui arvestada Lutsu tõelist kirjanduslikku algust "Kevade" ilmumisest, näeme sellist kirjanduslikku küpsust, kus kõik seegi, mis algselt naiivne ja saamatu, on sulatatud mingiks hoopis kõrgemaks tervikuks.

Säärase vahetu ja sisendava elamusvärskuseni pole meie hilisemad proosadebüüdid küündinud ning varasemastki on võrreldav vaid Bornhöhe "Tasuja".

Ja mis siin veel rääkida debüütidest! Karl August Hindrey on öelnud Lutsu kohta: "Tema Kevade elab nii kaua kui lapsed koolis käivad ja vananevad ja vaatavad, kuidas nad kunagi ise olid." (Looming 1937/1). Tõe huvides meenutame siiski, et Luts alustas "Kevade" kirjapanekut sügisel 1907, esimene osa ilmus trükist aga alles sügisel 1912, seega viie aasta pärast. Nii polnud "Kevade" mingi käisest raputatud imeilmutus.

Anne jumala armust

Kuid tulgem tagasi Lutsu ja Tuglase vahekordade juurde; peale "Kevade" I—II (mille puhul Tuglas kahjuks piirdus üsna üldsõnaliste fikseeringutega) kuulub Lutsu loomingusse ju veel üle 60 eri raamatuna ilmunud teost, ning Tuglas oli see, kes oma arvustustes-ülevaadetes, ka mitmes teatmeteoses püüdis selles teoste kasvavas hulgas juba varakult "korda luua", neid hinnata ja liigitada.

Üks varasemaid Tuglase lähenemisi Lutsule pärineb aastast 1917:

"Kuna peaaegu igal aastal uue meeldiva nimega tutvume, ei või seda prosaistide kohta ammugi öelda. Aastate jooksul pole peale O. Lutsu kedagi ilmunud, kes oleks andest ja viljakusest tunnistust annud. Kuid ka Luts pole see kirjanik, kes tähendaks revolutsiooni meie proosas. Suure ande kõrval "jumala armust" puudub tal see artistlik kool, mis alles ühenduses andega võimaldaks pööretsünnitava toodangu. Ta esindab meie rahvakirjanduse kõrgeimat taset, kuid kus ta rohkem tahab olla, eksib ta paratamatult võõrastele aladele." ("Kriitika" IV, 1935, lk 99).

Siin on antud kvintessents range Tuglase suhtumisest. Samasugune range nõudlikkus iseloomustab ka Endel Nirki, ühe hilisema sisukama Lutsu-vaatluse autorit (teoses "Avardumine", 1985), kui ta kirjutab: "Luts leppis alati, kogu oma loomingus suhteliselt vähesega, hõlpsamini saavutatavaga".

Kuid kui piirduksime sääraste kõrgelaubaliste hinnangutega, siis jääks põhiline Lutsu loomingus hoopis ebaõiglaselt varju, tema autoriomapära tabamata. Üritades kirjaniku püüdlusi mõista, toetugem taas Hindreyle, kes samuti esteetiliselt nõudliku kriitikuna on – justkui Tuglasele vastates – püstitanud tähelepanuväärse küsimuse:

"Salapärasem aga on õieti see nähe, miks võivad Lutsu ka lugeda need vähesed, kes on hellitatud kunstikirjanduse kaudu, kes tülpinuina ja pahandatuina lasevad käest mõne kodumaise auhinnatud kirjaniku."

Hindrey ei arva, et Lutsu loetakse tõsisema kirjanduse vahele lõõgastuseks nagu kriminulle või ajaviiteromaane – Lutsu kirjanikunatuuris on midagi hästi ürgset, vaba ja loomulikku:

"Ning võlu seisabki õieti selles, et jutul on pääle jume miskit elementaarset omas tungis. Ta mõjub loodusnähtena, vallutab oma ruttamisega, oma lakkamatusega ja tungiga."

Merimadu

Luts on kirjanik, kelle suur produktiivsus (mis tegelikult polegi nii ülisuur, tunduva osa ta loomingust moodustavad lühinäidendid ja lühiromaani mõõtu jutustused), kestvad enesekordamised ja -pillamised, kompositsioonilised lõtvumised jm pahed ja puudused on heitnud oma varju ka tema saavutustele ja õnnestumistele. Kerge on tuvastada enesekordamist, keerulisem aga kindlaks teha, mis nimelt ja miks ikkagi kordub.

Muide, meie kirjandusloos pole kuigi raske nimetada mitmeid küllalt tuntud kirjanikke, kes on ennast – vahel ka pikemat aega – tõepoolest tuimalt ja lausa mehaaniliselt korranud. Lutsu puhul aga näeme koguni seda, et just ennast "kõige rohkem" korrates jõudis ta 1930. aastatel tähelepanuväärsete saavutusteni. "Tagahoovis" (1933) oli ju otsekui süntees varasemate "lilingu" (1924), "Olga Nukruse" (1926), "Udu" (1928), "Pankroti" (1929) jt tüübigaleriist ja linnaolustikust; mälestustesarja esimene, kandvam pool sisaldas aga puhastatud-tihendatud kujul neidsamu meeleolusid ja tundmusi, mida püüdsid arendada "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927) või juba "Kevade".

Kuidas me ka hindaksime Tootsi-lugude "merimadu" (Tuglase väljend), jääb tõsiasjaks kirjaniku haruldane isepäisus, vahest koguni meelekindlus, millega ta seda sarja jätkas vaatamata kriitikute üksmeelsele nurinale.

"Tootsi pulma" puhul läks Tuglas õige käredaks: "Lutsul oleks juba ammugi aeg oma Tootsid ja Talid sinnapaika jätta. Ta on neist kõik välja pigistanud, mis neis oli, rohkemgi veel, kui neis iialgi oli" ("Kriitika" IV, 1935, lk 188). Ent risti vastupidi kõigile soojadele soovitustele jõudis Luts "Sügiseni" (1938) ja kavandas koguni "Talve" (vt "Mälestusi Oskar Lutsust", 1966, lk 384).

Vahepealseid lahtisi otsi üritas ta kokku vedada "Kevade" kolmanda ja "Sügise" teise osa käsikirjades (samas, lk 260 ja 448), mis hiljem ka avaldati (vastavalt "Uusi pildikesi Kevadest", 1995, ja Looming 1987/1). Ei tahaks uskuda primitiivset seletust, et see kõik toimus ainuüksi mingi nüri kiusu või inertsi tõttu...

Stiil ja stiilitus

Lutsu nobeda produktsiooni kohatise hõreduse ühte algpõhjust on Tuglas aastal 1919 näinud tolleaegsete kirjanike kitsastes loometingimustes.

"Olete ülekohtused, nõudes Kitzbergilt või Lutsult kunstiväärtuslikke teoseid pärast pikka ja väsitavat ametniku päevatööd. Kunstilooming võtab enam kui ühe mehe elujõu, ja nüüd nõuate, et selleks jätkuks ainult viletsast ülejäägist pärast kõike muud." ("Kriitika" VII, 1936, lk 149).

Kuid ega Luts hiljemgi, soodsamates tingimustes ennast "parandanud"; kirjaniku spontaanset loomelaadi on Tuglas aastal 1922 iseloomustanud järgmiselt: "Aastaid nõudev detailitöö, süvenemine ja valimine on ta loomule võõras. Nagu öeldud, on ta loomult improviseerija, kel võib õnnestuda, kuid niisama hästi ka ebaõnnestuda."

Ning just seoses Lutsuga teeb Tuglas oma tuntud, korduvalt tsiteeritud järelduse: "Meie kirjanduses avaldub loova ande kõrval nii vähe loovat tööd." ("Kriitika" IV, lk 189).

Siiski paistab, et Lutsu viimistlematust, hooletut ja valimatut kirjutamismaneeri on vahel üle rõhutatud. Huvitava tunnistusena Lutsu stiili omapärast – ja ehk koguni teatud vastukaaluks Tuglasele – tasub ära tuua meie tuntud näitlejatari Lia Laatsi sõnad, mis on öeldud Lutsu teksti esitamiskogemuste põhjal:

"Esialgu tundub, et Lutsu tekst on ju nii rahvalik – küllap on teda kerge ära õppida. Aga ei ole! Tema lauseehitus, tema lauserütm on nii kordumatult isikupärane, et isegi näiliselt tühiseid sidesõnu (mida muide on tohutult) ei saa muuta: kohe on tunne, et see pole enam Luts." (Sirp ja Vasar 24. september 1982).

Nii polegi selle Lutsu kuulsa improviseerimisega asi päris selge; võtkem arvesse, et tema omaaegne erasekretär on koguni kinnitanud: "Ent kui miski ei meeldi, jätkub Lutsul alati kannatust teda kas või põhjalikult ümber töötada." ("Mälestusi Oskar Lutsust", lk 297).

Mõnevõrra on Tuglas analüüsinud ka Lutsu kirjanikukuulsuse sotsiaalpsühholoogilist tausta. "Võib arvata, et Lutsu suurim vaenlane on olnud just see üldine "joovastus", millega ta teosed on noorsoo ja vähenõudlikkude täisealiste keskel vastu võetud. Sellest kannustatud, pole ta saanud millessegi süveneda. [...] Ja peab tõesti olema suur anne jumala armust, et kõigest sellest hoolimata ometi mõned täisväärtuslikud teosed luua!" ("Kriitika" IV, lk 187).

On realist ja ei ole ka

Mis teosed need olid, mis Tuglasele Lutsu loomingust konkreetselt meeldisid? "Isiklikult olen võinud maitseda ta esimest "Kevadet", "Sood", "Nukitsameest", "Inderlini" ja "Mahajäetud maja"", kirjutas Tuglas 1922 ("Kriitika" IV, lk 186).

Päris kenasti näis talle maitsvat ka "Andrese elukäik" (arvustus "Kaks inimsaatust", "Kriitika" VIII). Andres, see Lutsu alter ego leiab järgmise iseloomustuse:

"Tema saatuses on midagi Juhan Liivi Villu omast, kuid ühtlasi on selles midagi traagilisemat, sest murdumine ei sünni äkki ja väljastpoolt tuleva katastroofi tõttu, vaid pikkamisi – ainult oma sisemise jõu roidumisest."

Lutsu loomingu suhtes laiemaltki tähenduslik näikse olevat teose pinnalt tõukuv üldistus: "Hoolimata kõigest realismist on see ometi kuidagi unenäolik raamat."

Huvitav on sellele lisada, et kui Tuglas aastal 1920 brošüüris "Eesti uuem ilukirjandus" käsitles Lutsu noorema põlve realistina, siis 1934, teoses "Lühike eesti kirjanduslugu", leiab Luts koha uusromantikute vanemas rühmas. Kuigi Luts oli 1920. aastatel loobunud sümbolistlikest katsetustest ja kirjutanud peamiselt elulähedasi jutustusi, vaatleb Tuglas Lutsu paaris Karl Ast-Rumoriga kui kirjanikke, kellel on tugev kallak realismi poole, "kuid kes olemuselt on ometi romantikud".

See, et Tuglas on Lutsu otsesõnu nimetanud "olemuselt romantikuks" (ja vaid väliselt realistiks – vrd ka tollase Eesti Entsüklopeedia Lutsu-artikkel), pole teoreetiku eralõbu, vaid tundub nii mitmete varasemate kui ka hilisemate kirjanduslooliste kontseptsioonide kõrval (ning ka võrreldes sellega, mida minuvanused pidid koolis õppima) vägagi intrigeeriv. Seda enam, et Tuglase põhjendused ("kõige realistlikumategi ainete kohal tundub nukrustav-õrna romantilist hingeõhku") on üpris intuitiivsed ja terenduslikud.

Saladuslikkuse vina

Jõuame ringiga tagasi siinse kirjutise algusse: Luts on kirjanik, kes ei taha kuidagi mahtuda raamidesse, koguni tark ja objektiivne Tuglas pidi tema pärast sooritama lausa ebadialektilisi hüppeid. Realismi ja romantismi traditsioonilised mõisted ei taha "Kevade" autorit hõlmata.

Kuid kas ei võlugi meid Lutsu juures alateadlikult just see piiril seismine, eripärane vastandite ühtsus? Heas kooskõlas Tuglase tähelepanekutega on Luts kord möödaminnes oma tegelaste kohta ise öelnud: "Nii selged ja läbipaistvad kui need inimesed siin ka näivad, ümbritseb neid ometi mingi saladuslikkuse vina." ("Jutustused" II, 1953, lk 82). Vist tohiksime sedasama väita Lutsu enese, ta kirjanikusaatuse kohta.

"Väikese Illimari" autorile olid südamelähedased Lutsu mälestused, "Ladina köögi" (1934) arvustuses (Eesti Kirjandus 1934/5) kirjutas ta: "Pedantsus oleks suurim pahe säärase teose arvustamisel. Tähtis on inimese enese, lähedaletoodud elu tunne. Ja seda siin on."

¹ Artikkel põhineb minu kirjutisel pealkirjaga "...kuidas nad kunagi ise olid", ilmunud ajalehes Noorte Hääl 7. jaanuaril 1987, mida siinkohal on parandatud ja täiendatud.