Aivar Kulli ajalootund. Aegumatu "Dekameron" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Giovanni Boccaccio
Giovanni Boccaccio "Dekameron"

Aivar Kull pöörab värskes ajalootunnis pilgu hoopis iseenda ajalukku, otsides välja 1993. aastal Sirbis avaldatud arvustuse Boccaccio "Dekameroni" uustrükile.

Viimastel kuudel ei möödu vist õieti päevagi, kui mõnes meediakanalis mingis kontekstis ei meenutataks Giovanni Boccaccio suurteost "Dekameron". Üks äsjane moodsa tõlgenduse näide: matemaatikatudeng Mikael Raihhelgauz leiab, et "Kriis (---) võib soodustada intellektuaalset eksperimenteerimist ja uute suurvisioonide loomist. Giovanni Boccaccio "Dekameron" on ilmselt üks Euroopa kultuuriloo kuulsamaid näiteid niisugusest kriisiaegsest uuendusmeelsusest."1

Otsisin siis minagi välja oma kunagise väikevisiooni Boccaccio suurvisioonist, 1993. aastal Sirbis ilmunud arvustuse "Dekameroni" kordustrükile, ja tundus, et see võiks praegugi olla lugemissoovituseks vahest just nooremale lugejale, kes selle toreda, Euroopa kirjanduse kõige võimsama novellikoguni ehk polegi veel jõudnud.

Mäletan ülikooliloengutest, et meie ajaloopajatuste guru Hillar Palametsa hinnangul on "Dekameron" "ropp, aga vaimukas teos" – see määratlus sobiks praegugi raamatu reklaamlauseks, eriti kui lisada, et "alla 16 aastat keelatud!"

Nüüd siis minu mõtted 1993. aastast.

"DEKAMERON" JA 20. SAJANDI LÕPP

"Dekameroni" uusväljaannet lubas "Eesti Raamat" hulk aastaid ning teateid sellest võis korduvalt lugeda mitmesugustest kirjastusplaanidest ja tellimislehtedelt, ent teose teine trükk jõudis kaante vahele siiski alles kevadel 1993. See iseenesest kaalukas kirjandussiündmus ei jäänud küll päriselt tähelepanuta, ilmusid mõned asjalikud lühikirjutised2, ent praegustel ülikirevatel, kollasest kirjandusest üleujutatud raamatulettidel on vana hea "Dekameron" siiski kippunud pisut varju jääma. Ehk ei tee paha seda surematut novellikogu meie lugejaile veelgi meelde tuletada ning püüda veidi lahti mõtestada teose tähendust siin ja praegu, XX sajandi lõpu Eesti Vabariigis.

Meenutagem kõigepealt, et "Dekameroni" esimene täielik eestindus (Johannes Semperi suurepärases tõlkes) ilmus nn Hruštšovi sula päevil 1957, tekitades tollal tõelist furoori ja koguni öiseid järjekordi raamatupoodide juures. "Vähemalt Tallinnas ja Tartus tekkisid raamatukauplustes ja nende ees seninähtamatud sabad ja mitmedki ostuhimulised pidid tühjade kätega tagasi pöörduma, sest raamat müüdi üllatavalt kiiresti läbi," kirjutas Villem Alttoa.3

Samas olevat mõnedki toimetused jm. tähtsad organid saanud hulga vihaseid kirju nördinud lugejailt, kes protesteerisid raamatu väljaandmise vastu üldse ja noorsoo kõlbelise laostamise vastu eriti.

Tollaste kriitikute põhiülesandeks kujuneski autori ja teose kaitsmine võhiklike moraaliapostlite rünnakute vastu (viimased ei pääsenud küll õnneks enam trükisõnas laiutama, ent nende "telgitagune" surve näis olevat üsna tugev). Arvustaja Rudolf Kulpa möönis Loomingus : "Mis puutub ebasündsatesse lugudesse, siis on neid "Dekameronis" päris rohkesti. Olenevalt sellest, kui rangelt asjale läheneda, on "Dekameronis" selliseid lugusid umbes veerand kuni kolmandik." Samas püüab kriitik lugude kombelõtvust välja vabandada autori geniaalsusega: "Mõeldagu ainult, millist geniaalset sulge nõuab Alibeki ja Rustico lugu, et sellist ainet nii kirja panna, et teda ka lugeda võib."4 Eriti omapärase argumendina teose väljaandmise toetuseks kõlas järgmine väide: et "Dekameron" pole suutnud suurt vene rahvast moraalselt laostada, siis ehk suudab ka väike eesti rahvas kurjale ahvatlusele vastu seista...

Aastal 1993, kolm ja pool aastakümmet hiljem, on kontekst risti vastupidine, ka "Dekameroni" kõige krõbedamad palad (nt II päeva 7. novell; III/1, 4 ja 10; IV/2; V/10; VII/2; VIII/8; IX/6) jäävad alla meie ajakirjade Maaja ja Sexeri kepilugudele jm meie pulbitseva pornokultuuri ilmingutele. Noor inimene, kes asub "Dekameroni'' lugema üksnes lopsaka erootika pärast, võib isegi pettuda, sest nagu öeldud, enamik novelle otsest erootikat ei sisaldagi.

Ent kui seksuaalne-pornograafiline revolutsioon samas tempos jätkub, kas ei või siis peagi kätte jõuda aeg, millal säärane erootiliselt lahjavõitu teos nagu "Dekameron" on lõplikult vananenud ning heidetakse ühel ilusal päeval ikkagi "ajaloo prügikasti"?

Loomulikult oli eelnev küsimus retooriline. Pole tarvis olla eriline prohvet, et väita: "Dekameroni" loetakse kahtlemata ka tulevastel sajanditel, siis, kui igasugused "Maajad", "Sexerid", "Playboyd" ja vahest kogu XX sajandi "seksuaalse revolutsiooni" moekarjatused on ammu unustatud.5

Milles siis peitub selle esmapilgul kaunis juhuslikult kokku seatud frivoolsete lugude kogumiku aegumatu mõjujõu saladus? "Dekameron" on kirjandusteos, mis püsib väga kindlal vundamendil, ja selleks on arusaam püsivast, ajavoolus põhiliselt muutumatust inimloomusest. "Me kõik oleme tehtud ühest ja samast ainest ning üks ja sama looja on meie hinge pannud ühesugused võimed ja omadused," öeldakse IV päeva 1. novellis. Samas pole see mingi abstraktne, väljaspool aega ja ruumi seisev inimloomus, vaid Boccaccio näeb inimeses vägagi konkreetset looduslikku olendit, kelle eneseteostus saab toimuda vaid loomuomaste tungide rahuldamise kaudu. Noormehed ja neiud, kes teose algul lahkuvad katkutaudist tabatud Firenzest maale oma lugusid jutustama, põhjendavad oma põgenemist õige lihtsalt: "Igaühel, kes ilmale on sündinud, on loomulik õigus oma elu nii palju kui võimalik hoida, säilitada ja kaitsta."

Moraal tuletatakse kujundlikult loodusest: "Nagu päike on taeva ilu ja ehe, nii on suuremeelsus kõigi teiste vooruste hiilgus ja valgus" (X, 1). Inimese kui loodusliku olendi suurim eksitus on oma mõistuse üleliigne usaldamine ja vastandamine loodusseadustele. "Dekameroni" neljanda päeva sissejuhatuses, mida võiks võtta lausa omaette õpetliku novellina, näidatakse ilmekalt, et inimloomust ei saa oma suva järgi ümber teha, et "loodusel on suurem jõud kui inimese mõistusel". Looduse iseregulatsioon on täiuslikum kui inimese kõige kavalamadki riukad. "Loodus on väga tark" (VI, 2). Kui inimene seab loodusele vastu oma tarkuse, siis "sellest liialdatud enesearvamisest on tulnud suuri õnnetusi, head aga pole sellest kunagi nähtud," öeldakse IV päeva 8. novellis.

Siit kasvab välja ka Boccaccio käsitlus armastusest. "Armastuse olemus on niisugune, et ta võib küll ise kustuda, aga kustutada teda mingi otsusega ei saa" (IV, 8). Armastus toimib spontaanselt, loodusseaduse jõu ja vahel ka hoolimatusega. "Pean teile tunnistama," pihib abielunaine II päeva 8. novellis, "et oma mehe eemal viibides ei suuda ma vastu panna oma loomulikele ihadele ega armastuse väele, millel on nii suur võim, et ta ei valluta üksnes õrnu naisi, vaid ka kõige tugevamaid mehi." Armastus toob ilmsiks inimese tegeliku loomuse; "Dekameronist" võime aga lugeda näiteks sedagi, kuidas, autori väljendust mööda, "armastus oinast inimese oli teinud" (V, 1). Ja vägagi tänapäevaselt kõlab ühe Boccaccio naistegelase hüüatus (V, 10): "Oleksin valmis kas või räbalates ja paljajalu käima, kui sa mind voodis hästi kohtleksid." Kirgede spontaansust ja jõudu kujutades ei jutlusta "Dekameron" aga kaugeltki mingit ajuvaba elupõletamist; vastupidi, siin on suurepäraseid näiteid altruistlikust, ennastületavast tahtejõust, mis osutub tumedatest kirgedest  tugevamaks, olgu selle näiteks toodud X päeva 6. novellist armunud kuningas, kes "surus püsiva pingutusega oma pöörase iha sedavõrd alla, et ta pärast armastusahelate katkitõmbamist ja purustamist kuni eluotsani oma kirest pääses.

Nii on "Dekameron" mitmeplaaniline, polüfooniline teos, mis valgustab ka inimloomuse vastandlikke, ambivalentseid, äärmuslikke tahke.

Pole mõtet üritadagi ühes artiklis üles lugeda kõiki "Dekameroni" voorusi ja väärtusi. Nentigem vaid, et see on muu hulgas ka suurepärane elutarkuse käsiraamat. Boccaccio näeb läbi lobasuudest mehi, kes oma võimeid poisikeselikult üle hindavad, "ja suuremat kuulsust nad ei tunnegi kui kiidelda naistega, kes neil kunagi on olnud" (VIII, 7). Ja samas hoiatab autor ka naiste eest, kes "ainult selle peal väljas on, et mehi mitte üksnes pügada, vaid ka nülgida" (VIII, 10).

"Dekameron" õpetab vahet tegema inimsuhetes avalduvate tõeliste ja näiliste väärtuste, reaalsete ja pseudoprobleemide, inimese loomulike ja kunstlike vajaduste vahel. (See kehtib ka usuasjade kohta: jumalavallatuks peetud Boccaccio teeb väga selget vahet tõelise ja teeseldud usu vahel ning tema pilkenooled tabavad vaid viimast.) Novellides on palju tabavaid aforisme ("Ma pean paremaks meest, kes rikkust vajab, kui rikkust, mis meest vajab" — V, 9) ja tohutu hulk peeni psühholoogilisi tähelepanekuid, mis enam kui kuuesaja aasta jooksul pole vähimalgi määral vananenud.

Praegusel süngevõitu sajandilõpul, kõikvõimalikest neuroosidest, foobiatest ja kompleksidest puretud inimsuhete ajastul väärib erilist rõhutamist "Dekameroni" psühhoteraapiline, looduslähedane, elurõõmus põhitoon. "Dekameroni" lugusid jutustava seltskonna kohta ütleb autor, et "kes neile sel ajal vastu oleks tulnud, oleks võinud öelda, et seesuguseid surmgi ei taba, või kui tabab, siis ainult rõõmsatena" (IX päeva algus).

Aga vahest tasuks siin ometi meenutada ka Boccaccio teose alguslauset: "On inimlik omadus kaasa tunda neile, kelle meel kurb on."

Sirp 13. august 1993, nr 32, lk 4 ja "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 16-19

Järelmärkus

Meie raamatuturul on aeg-ajalt ikka nii, et algul ei saada vedama ja pärast jälle pidama. Kui kultusteose 2. trükki 1993. aastal tuli oodata mitmeid aastaid, siis 2004. aastal paisati lugejate ette koguni kaks "Dekameroni" korraga (kirjastustelt Tänapäev ja Eesti Raamat).

Keda lähemalt huvitab teose ajalooline taust, see võib saada ohtrasti lisamaterjali Egon Friedelli raamatust "Uusaja kultuurilugu. Suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani", I (tlk. Ilme Rebane, Kupar, Tallinn 2003, 414 lk). Tavapärasest erineva renessansitõlgenduse tõttu on huviga loetav Linnar Priimäe artikkel "Giovanni Boccaccio "Decameron" raamatuaastal 2000" (Eesti Päevaleht 16. september 2000; ka Priimäe kogumikus "Luule ja tõde", Ilmamaa, Tartu 2019, lk 284-292).

Arvan, et "Dekameron" oleks praegu paras uuesti välja anda.

1 Mikael Raihhelgauz, "Põimsus peab edasi kasvama" – Postimees / AK, 4. aprill 2020, lk 3

2 Andrus Kivirähk, "Päevaleht", 6. aprill 1993; Kärt Hellerma, "Hommikuleht", 19. aprill 1993

3 Villem Alttoa, ""Dekameronist" ja sensatsioonist" – "Sirp ja Vasar", 5. juuli 1957, nr 27, lk 3

4 Rudolf Kulpa, "Boccaccio "Dekameron" eesti keeles" – Looming 1958/3, lk 471 ja 472

5 Ajakiri Sexer kaduski üsna kiiresti (ilmumisaastad 1992-98).

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: