Aivar Kulli ajalootund. Äärmuste filosoof Jean-Paul Sartre ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jean-Paul Sartre 1967. aastal
Jean-Paul Sartre 1967. aastal Autor/allikas: Wikimedia Commons

20. sajandi üks kõige kuulsamaid ja mõjukamaid "mõtete valitsejaid" oli prantsuse filosoof ja kirjanik Jean-Paul Sartre (21. juuni 1905 Pariis – 15. aprill 1980 Pariis). Tema mõtlejasaatuseks aga oli, kui kõige lühemalt kokku võtta, aina hüpata ühest äärmusest teise.1

Sartre'i radikaalsete meelemuutuste ja kõikvõimalike kannapöörete loetelu tuleks kaunis pikk. Kuulutanud oma noorpõlveteostes veendunult elu mõttetust, osales ta II maailmasõja ajal vastupanuliikumises ja lähenes seejärel Prantsuse komparteile. 1950. aastatel kõikus ta sotsialismi idealiseerimise ja stalinismi paljastamise vahel; neis küsimustes suutis ta lootusetult tülli minna oma varasema parima sõbra Albert Camus'ga.2

Emotsionaalses nekroloogis "Tribuut Albert Camus'le" suutis Sartre siiski erimeelsustest kõrgemale tõustaning iseloomustada Camus'd kui igati austusväärset moralisti, pika ajaloolise traditsiooni jätkajat.

Koos oma värvika abikaasa ja andeka kirjaniku Simone de Beauvoir'ga (1908-86) N. Liitu, Hiinat ja Kuubat külastades avaldati nende riikide kohta ohtrasti ebakriitilisi ülistusi; samas on nii Sartre'i romaanides kui ka näidendites mitmeid üsnagi antikommunistlikke teemaarendusi; ta mõistis teravalt hukka N. Liidu sissetungi nii Ungarisse (1956), Tšehhoslovakkiasse (1968) kui ka – päris elu lõpus –Afganistani (1979-80).

Ühelt poolt kuulutas Sartre marksismi "meie aja ületamatuks filosoofiaks", teiselt poolt kirjutas kahtlaseltantimarksistliku traktaadi "Dialektilise mõistuse kriitika" (1960). Tema paljude skandaalsete avalduste taga võib hoomata tugevat kuulsusejanu; samas aga loobus ta 1964. aastal Nobeli preemiast, tuues küll põhjuseks üsna segaseid targutusi.3

Tema ultravasakpoolsed etteasted ja marssimine 1968. aastal tänavarahutustes koos mässavate tudengitega aga jätsid juba lausa groteskse mulje. 

Päris kurvaks tegi Sartre'i intervjuu "Ma põletaksin Mona Lisa", kus ta kuulutas "kodanliku kultuuri" kadu ja teatas, et tal poleks midagi ka Mona Lisa põletamise vastu. Elu lõpuaastatel ta siiski rahunes...

Kõigele eelnenule vaatamata on Sartre'i "Sõnad" (1964, e. k. 1965 ja 2006, tõlkinud Leili-Maria Kask) üks eriliselt hea raamat. See on ehtprantslaslikult elegantses stiilis avameelne pihtimuslik autobiograafia, kus veenvalt avatakse nii autori lapsepõlvehirme ja -komplekse kui ka ülevoolavat rõõmu ja vaimustust, avastades end juba väga varakult lausa raamatuteriigi valitseja positsioonilt. Kirjanikukutsumuse sündi on vaevalt keegi nii sugestiivselt avanud. "Olen sündinud kirjutamisest," kuulutab ta.

Aastal 1985 üritasin tähistada prantsuse mõtleja 80. sünniaastapäeva noorteajakirjas Noorus ning saatsin sinna "Sõnade" põhjal koostatud aforismialbumi. Tollane publitsistikatoimetaja Hallar Lind (1950-2012) oli sõbralik ja vastutulelik mees, ent temalgi ei õnnestunud Sartre'it läbi suruda. Midagi poliitilist siin ju polnud, ent küllap mõjus tollastele tsensoritele juba Sartre'i nimi ise liiga ärritavalt.4 

Uuemal ajal on kunagised poliitilised kired aegamisi vaibunud ning langetatud on näiteks sellinegi tolerantne hinnang: "Igal juhul võime aga kindlad olla, et Sartre, erinevalt sellest, mida paljud tema kohta kinnitavad, oli sügavalt aus ja avameelne inimene, kes just oma aususe tõttu teenis ära lakkamatuid süüdistusi valetamises ja silmakirjalikkuses, ja samas, sugugi mitte paradoksaalselt, edev inimene, kes oma avameelsusega suutis pidevalt teha šokeerivaid tegusid."5

Sellele arvamusele võiksid tuge pakkuda ka järgnevad väljakirjutused "Sõnadest".

Ja ometi oli ta armastanud, oli tahtnud elada, oli teadnud, et sureb, – seda on küllalt, et olla inimene.

Igal inimesel on oma loomulik asupaik, selle kõrgust ei määra ei uhkus ega tähtsus: lapsepõlv otsustab kõik.

Neuroosist võib vabaneda, iseendast ei parane.

Sündisin selleks, et rahuldada suurt vajadust, mis mul iseenda järele oli.

Ma kõnelen Baudelaire'ist või Flaubert'ist otse, ilma keerutamata, ja kui mind selle eest laidetakse, on mul alati tahtmine vastata: "Ärge toppige oma nina meie omavahelistesse asjadesse. Teie geeniused on algusest peale mulle kuulunud, ma olen neid oma käte vahel hoidnud, olen neid kõige lugupidamatumal kombel palavalt armastanud, miks peaksin ma nendega tseremoonitsema?

Mind ei üllatanud põrmugi, kui mulle jutustati, et Karl V oli Tiziani pintsli maast üles tõstnud: õige mul asi, selleks valitsejad ongi.

Ma olen alati süüdistanud pigem iseennast kui kogu maailma, mitte heasüdamlikkusest, vaid et enda päralt olla.

Küll ajavad mind naerma kõik need, kes praegu kurdavad Fantoomi või André Gide'i mõju üle: kas nad tõesti ei tea, et lapsed leiavad endale alati oma mürgi?

Generatsioonidevahelises võitluses on lapsed ja vanaätid sageli liidus: esimesed on oraaklid, teised nende seletajad.

Kes armastab l i i a l t lapsi ja loomi, see armastab neid inimeste arvel.

Igatahes on meie elu vaid tseremooniate ahel ja kogu meie aeg kulub vastastikuste austusavalduste peale.

Mida absurdsem on elu, seda talumatum on surm.

Müstitsism sobib tarbetutele inimestele, ülearustele lastele.

Missugune õnn on meeleheitest joobuda, kogu maailmaga pahuksis olla!

Me võime oma tunnetest kõike teada peale nende tugevuse, see tähendab siiruse. Teod ei kõlba mõõdupuuks, kuni pole tõestatud, et ei ole tegemist žestiga, ja seda ei ole alati sugugi kerge kindlaks määrata.

Meie liikumisest pulbitsevas ühiskonnas osutub mahajäämine mõnikord edumaaks.

Isegi sügav usk pole kunagi kaljukindel. Teda tuleb vahetpidamata toetada või vähemalt purunemast hoida.

Tahtmisest üksi on vähe, et kangelane olla, ei aita vaprus ega anne, peavad olema ka hüdrad ja draakonid.

Kui kujutan tõelisi asju tõelise sule ja tõeliste sõnadega, muutun ka ise tõeliseks, olgu või kurat lahti!

Leheküljed olid aknad, mille taga keegi end vastu klaasi surus ja mind jälgis.

Peegel oli mulle öelnud seda, mida ma olin alati teadnud: olin kohutavalt ehtne. Sellest pole ma kunagi toibunud.

Nagu kõik fantasöörid, ajasin ma õhulosside purunemise segi tõe leidmisega.

Valetaja leidis oma tõe oma valede kunstilises kujundamises.

Nii või teisiti peitub kirjutamisihas elust keeldumine.

Peale üksikute vanakeste, kes kastavad oma sulge lõhnavette, ja dändide, kes kirjutavad nagu lihunikud, pole sündinud keeleoskajaid, kerge sulega kirjanikke olemas. See tuleneb Sõna olemusest: räägitakse emakeeles ja kirjutatakse võõras keeles.

See, et kaasinimesed mu pärast minu matuseid unustavad, jätab mind külmaks; nii kaua kui nad elavad, ei pääse nad minust; tabamatu ja nimetu, peitun ma igaühes neist, nagu peituvad minus need miljardid surnud, kellest ma midagi ei tea ja keda ma hävinemast hoian; aga kui inimkond peaks kord kaduma, siis tapab ta oma surnud tõeliselt.

Kultuur ei päästa ega õigusta kedagi ega midagi. Aga ta on inimese produkt: temas kujutab inimene ennast, temas tunneb inimene end ära, see kriitiline peegel on ainus, mis talle tema pilti näitab.

 

1 Ülevaate Sartre'i filosoofiast leiame koguteosest "20. sajandi mõttevoolud", toimetanud Epp Annus, Tartu Ülikooli Kirjastus, Tallinn-Tartu 2009, lk 333-361 (autor Tarmo Tirol, alates lk 353 kaasautor Tanel Lepsoo). Kirjaniku retseptsiooni on uurinud Katre Talviste: "Kurja kirjaniku suurus: prestiiži ja ideoloogia konfliktid prantsuse tuumautorite retseptsioonis Sartre'i näol" – kogumikus "Kohandumise märgid", Tallinn 2002, lk 121-127
2 Jean-Paul Sartre "Tribuut Albert Camus'le"
3 Leili-Maria Kask, "Sartre selgitab" – Sirp ja Vasar 20. november 1964, nr 47, lk 4
4 Tsensuur tasapisi lõdvenes ja juba kahe aasta pärast sai Vikerkaar (1987/6, lk 40-47) avaldada Tõnu Õnnepalu tõlkes Sartre'i "Seletuse "Võõrale"". 1989 trükiti ühtede kaante vahel aastaid ilmumisjärge oodanud näidendid "Kinnine kohus" ja "Altona vangid" (tõlkijad Eha Vasara ja Tatjana Hallap).
5 "20. sajandi mõttevoolud", lk 354

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: