Aivar Kulli eksklusiivne ajalootund. Rasputini armukese pihtimus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Fanny Ardant ja Gerard Depardieu mf
Fanny Ardant ja Gerard Depardieu mf "Rasputin" Autor/allikas: press

Pühamees ja imetegija Grigori Rasputin (1869-1916) on teatavasti Venemaa ajaloo tõeline megastaar, meiegi lugejate lemmik. Mul on eriti hea meel, et saan siinkohal suurmehe biograafiat mõne eksklusiivse lisandusega täiendada.

Eesti keeles on Rasputinist ilmunud üle kümne eluloo, ja üha tüsedamaid aina lisandub.[1] Tema poliitilised, parapsühholoogilised ja seksuaalsed saavutused lummavad üha uusi inimpõlvi.

Mul on eriti hea meel, et saan siinkohal suurmehe biograafiat mõne eksklusiivse lisandusega täiendada.

Lugu oli selline: 1980. aastate algul käisime koos sõbra Jaak Kärdiga aeg-ajalt Tartus Supilinnas külas ühel boheemlikul tudengineiul, kes pidas seal väikest hubast salongi ja oli üürinud toa miniatuurses majakeses, mis kuulus kellelegi jõukale, ent väga kinnisele ja tagasihoidlikule vanaprouale.

Tol suveõhtul aga juhtus nii, et kesköö paiku, juba kergelt piduse peaga ajasime pimedas esikus uksed segi ja sattusime hämarasse tagakambrisse. Jaak tõmbas tikust tuld ning nägime omapärast vaatepilti: seinal väikse ikooni ees põles küünal, lauakese taga istus väärikas vanaproua, laual oli aga hiiglaslik, kolme ja poole liitrine pudel (ülihead koduveini, nagu peagi selgus).

Hakkasime vabandama ja taganema, vanaproua aga süütas laualambi ja peatas meid nõudliku käeliigutusega.

"Kuulge poisid," ütles ta (jutt käis toredas eesti-vene segakeeles), "teil just mängis seal teispool seina üks huvitav muusikapala, oleksin nagu kuulnud selles loos üht tuttavat nime..."

Abivalmis Jaak tõi teisest toast magnetofoni (sealsed külalised ei lasknud end sellest segada) ning pani riistapuu käima.

Apelsin ja Ivo Linna ei öelnud vanaprouale (nimetagem teda edaspidi lihtsalt proua N-ks) midagi, ent ühe loo puhul lõid tema silmad tõeliselt särama: see oli "Rasputin" ansamblilt Boney M.[2]

"Istuge, poisid," ütles ta ja asetas me ette suured pokaalid, "te tulite väga õigel ajal: täna on minu 90. sünnipäev. Mõtlesin seda pidada küll täielikus üksinduses, ent olgu, teeme täna erandi!"

Ja proua N hakkas rääkima episoode oma eluloost, alustades varasest noorpõlvest. Selgus, et ta oli olnud teenijannaks, kammerneitsiks ja seltsidaamiks mitmel pool Peterburis, jõudes lõpuks välja tsaariõukonda. "Ja seda eriti tänu Rasputinile," lisas proua N.

Enne pärispihtimuse algust kirjeldas ta ka Rasputini abielu, neile kirjeldustele olen hiljem leidnud mitmesugust kinnitust, huvi võiks pakkuda näiteks järgmine katke ühest varasemast elulooraamatust:

"Rasputini abikaasa tuli ainult ükskord aastas Peterburgi, et näha meest ja lapsi. Ta viibis kohal vaid lühikese aja. Rasputin ei käitunud tema ees sunnitult, kohtles hääsüdamlikku talunaist väga sõbralikult ja armastas teda omal viisil. Oma mehe armuseiklusi ei pannud too pahaks ja armastas neil juhuseil öelda:

"Ta võib teha, mida tahab. Teda jätkub kõigile.""[3]

Tolerantset hoolivust ja sundimatut armuküllust rõhutas ka proua N. ""Russia's greatest love machine" – hästi öeldud!" naeris ta pärast kolmandat pokaali. "Jah, Griša oli võrratu armastaja!"

Pärast viiendat pokaali võtsime üksteisel ümbert kinni ja laulsime kõik koos:

 

      There lived a certain man in Russia long ago,

       He was big and strong, in his eyes a flaming glow.

       Most people looked at him with terror and with fear,

       But to Moscow chicks he was such a lovely dear.

 

Oleks ebapedagoogiline minu soliidses rubriigis "ajalootund" pajatada kõiki intiimseid üksikasju (suuseksi, grupiseksi, "segapaarismängude" ja orgiastlike maratonide vallas), mida tol imepärasel ööl proua N-ilt kuulsime, pealegi on mälus mõndagi juba ajavoogudesse vajunud. Küll aga on selgesti meeles, kuidas sõber Jaak juhtus jutu sees mainima, et Rasputin olnuks huvitav uurimisobjekt Sigmund Freudile.

"Aga kuulge," hüüdis seepeale proua N, "kas teate, nad ju korra kohtusid!" Ning järgnevalt saime kuulda lausa uskumatut lugu, mille kohta ma senisest ajalookirjandusest pole leidnud ainsatki jälge.

Jaak pani värvika pihtimusloo selle osa juba järgmisel päeval kirja ning aastate pärast, laulva revolutsiooni haripunktil sügisel 1988, õnnestus proua N-ilt kuuldu – küll puhtalt ilukirjanduslikuks vigurjutuks rüütatuna – ka avaldada komsomoliajakirjas Noorus (tollase tiraažiga 115 000); meie loo lõpuks on see tõetruu ja diskreetne dokumentaaljutustus ära toodud. (Olen kuulnud, et mitmed tollased ENSV Ülemnõukogu liikmed olla öelnud: no kui juba selliseid asju meie komsomoliajakirjas avaldatakse, siis pole enam karta midagi – ja võtsid vastu suveräänsusdeklaratsiooni!)

Proua N rääkis, et oli Rasputini eest ("ta oli ikka väga täitmatu!") põgenenud välismaale, kuid Rasputin otsis ta üles ja tõi tagasi Venemaale. Järgnevatest episoodidest on meelde jäänud, kuis proua N oli bolševike Oktoobripöörde ajal aidanud peaminister Kerenskil Talvepaleest naiseriietes põgeneda ("andsin talle oma undruku ja pihiku", märkis proua N sel puhul). Kui punaste juhile Trotskile sellest teatati, oli ta nõudnud "häbitu eide seina äärde saatmist", ent ootamatult alistus noore neiu võludele, võttis ta ööseks enda juurde ja tühistas mahalaskmisotsuse ("Voodis jäi Trotski Rasputinile ikka kõvasti alla," märkis proua N sel puhul).

Paar aastat oli proua N  olnud varjul kusagil kloostris ning pärast Tartu rahulepingut õnnestus tal elama asuda Eestisse.

Meie öine vestlus hakkas lõppema. Päike tõusis, kolme ja poole liitrine pudel oli tühi. Proua N vaatas raugel, uneleval pilgul kasvavat koidukuma ja ohkas kõige sügavamast südamepõhjast:

"Jah, seal, tema... Griša... любимчик... minu päike!..."

 

JAAK KÄRDI

KÜLALINE VENEMAALT 

 

         Ühel 1912. aasta pilkasel sügisõhtul istus Sigmund Freud oma töötoas laua taga. Väljas sadas lõputa. Freud lükkas poolelioleva raamatu eemale, mõtiskles natuke ja astus siis akna alla. Ootamatult ilmus tuppa teenijanna, noor sihvakas neiu, miskipärast kahvatu ja erutatud.

         "Külaline Venemaalt..." teatas ta lühidalt ja kadus.

         Freud kergitas üllatunult kulme, kui sisse astus kogukas, õlgadeni juuste ja süsimusta silmavaatega mees, kes meenutas pigem talupoega kui auväärt reisijat. Seljas oli tal avar siidkuub, mille käised käe ulatamisel rippu langesid.

         "Rasputin," tutvustas ta ennast. Nähtavasti polnud külaline päris kaine.

         "Istuge," näitas Freud lahkelt toolile.

         "Kuulsin, et tegelete seksuaalinstinktide uurimisega," alustas Rasputin, hääldades ilmse vastumeelsusega pikki saksakeelseid sõnu.

         "Mitte ainult. Aga mis teid huvitab?"

         "Võib-olla on mul teie teadmistest kasu," ütles külaline nii ükskõikse häälega, et Freud taipas: mitte see ei huvita teda.

         "Muuseas, te olete kindlasti minust kuulnud. Ravin oma patsiente ilma igasuguste rohtudeta. Peamiselt muidugi naisi."

         Rasputin sirutas käed ette, heitis juuksed mõjuka pealiigutusega taha ja puuris silmadega Freudi.

         Ruumi sigines vaikus. Doktor tundis vajadust uurida lähemalt seda sugestiivset pilku, mis oli nii tume ja jõuline, nagu oleksid silmad tõesti süsimustad. Rasputin teravdas vaadet, lükkas oma tohutud käelabad Freudi suunas, peatas need äkki, nagu oleksid nad vastu nähtamatut seina põrganud, ja Freud nägi, et mehe silmad olid tõesti harukordselt tumedad ja näisid lausa neelavat laualambi nõrka valgust.

         Ning millegipärast tekkis Freudil vajadus neid silmi veel lähemalt vaadata ja enesele aru andmata kergitas ta end aeglaselt toolilt; tema habetunud nägu peatus täpselt Rasputini hiiglaslike käelabade vahel. Külaline naeratas, algul silmadega, siis tekkisid kurrud silmanurkadesse ja suu paotus muigeks.

         Freud langes tagasi toolile ja raputas imestunult pead. Kuid mõtete kogumiseks ei jäetud talle aega. Rasputin ütles nõudlikul toonil, laualampi teise lauaserva tõstes, et ust näha:

         "Teil on küllalt nägus (eine genügend nett) teenijanna, nagu ma koridoris näha võisin." Ta muigas ja tõmbus pingule nagu saaki haistev loom. "Kas te ei kutsuks...?"

         Freud tahtis vastu vaielda, kuid Rasputini kogukas keha ja maagiline pilk sundisid teda istuma ja poolihääli hõikama:

         "Nadja! Tulge palun korraks."

         Teenijanna seisatas uksel. Ta naeratas süüdlaslikult ja tema sitskleit värahtas vaevumärgatavalt.

         "Tulge lähemale!" sõnas Rasputin, algul Freudi poole vaadates. Ja nähes, et ta pilk oli tohtri tooli külge naelutanud, viipas ta käega:

         "Ärge kartke. Veel lähemale!"

         Teenijanna astus arglikult, vastu tahtmist laua poole. Freud ei saanud sõna suust.

         Rasputin hoidis neidu nähtamatus haardes ja ütles aeglaselt:

         "Teil valutab pea."

         Teenijanna noogutas kergelt ja haaras otsaesisest.

         Rasputin astus talle paar sammu lähemale.

         "Istuge siia diivanile. Peate puhkama. Teil on palav. Siin on väga lämbe."

         Teenijanna värisevad käed liikusid kleidi kaeluse juurde.

         Rasputin istus tema kõrvale.

         Neiu jälgis ainitiselt neid põhjatuid, kõike endasse neelavaid silmi. Rasputini käed libisesid üle tema oimude ja ta tundis, kuidas peavalu kadus.

         "Vabastage end üleliigsetest riietest!"

         Freud, kes seni oli abitult istunud, kähises äkki: "Välja! Ma kutsun politsei!"

         Ta tormas tänavale ja jooksis hingeldades lähima jaoskonna poole.

         Kui ta tagasi jõudis, istusid Rasputin ja teenijanna diivanil ning vestlesid poolihääli. Märgates mundris meest, kahmas teenijanna oma riided ja jooksis tahatuppa. Rasputin tõusis, tuli ukse juurde ja ulatas Freudile käe, mida aga vastu ei võetud.

         "Väga meeldiv oli teiega tutvuda (sehr genügend war Euch kennen zu lernen). Loodan, et ma ei häirinud teie viljakat uurimistööd."

         Ta lükkas jässaka politseiniku kõrvale ja kui see midagi ütelda tahtis, kohtas ta niisugust pilku, et tõmbus aupaklikult, peaaegu kummardades tagasi, ning Rasputin lahkus.

         Veidi aja pärast läks politseinik ettevaatlikult trepist alla, pühkides taskurätikuga otsaesist ja kaela.

         Freud seisis keset tuba kui halvatu, ent istus siis laua taha ja tõusis, et teenijannat rahustama minna.

         Ta sisenes teenijanna tuppa.

         "Andke andeks, ma ei saanud midagi teha. See mees... ta on... püsti kurat (der echte Teufel)..."

         "Pole midagi." Teenijanna oli rahunenud. "Ta oleks mu nagunii kätte saanud. Kui ma veel Venemaal elasin, olin õukonnas teenijaks. Seal ta mind nägigi. Aga mul õnnestus tema eest põgeneda. Eile kohtusime juhuslikult linnas. Nagu näete, otsis ta mu üles."

         Kaua ei jäänud Freud sel õhtul magama. Vihm piitsutas magamistoa akent, milles Freud nägi ikka veel seda kõikvõimsat silmavaadet.

         "Igasugune teadus on jõuetu niisuguse pilgu ees. Ja millisele äärmuslikule karakterile on selline jõud antud. Kui kõik inimesed valdaksid sama hästi oma alateadvuses uinuvaid jõude..."

         Sigmund Freud avas vihmast hoolimata akna ja vahtis keskendunult veel kaua sügispimedusse.

 

         Esmatrükk: Noorus 1988/9, lk 24-25 (seal ilma kommentaarideta); taasavaldatud autori loal.

 

Järelmärkus

         Tegime internetipäringu Viini politseiarhiivi ning sealt vastati, et kirjeldatud intsident tõepoolest toimus: on säilinud dokument sügisest 1912, kus kohalik politseiametnik palub kolmeks ja pooleks päevaks palgata puhkust "seoses raskete üleelamistega (wegen schwieriger Erfahrungen)". Taotlusel on politseiülema resolutsioon: "Käesolevaga võimaldada puhkust 1 nädalaks, sest antud isik on endast väljas ja ajab kaunis segast juttu (er redet ziemlich verwirrt)."        



[1] Uuematest: Henri Troyat, "Rasputin", tlk. Anu ja Ülo Treikelder, Eesti Raamat, Tallinn 1999, 150 lk; Joseph Kessel jt, "Rasputin", tlk. I. Põder, Birgitta, Tallinn 1999, 192 lk; Edvard Radzinski, "Rasputin: elu ja surm", tlk. Margus Leemets, Varrak, Tallinn 2002, 560 lk; Matrjona Rasputina, "Rasputin. Miks?" [tütre mälestused], tlk. Matti Piirimaa, Tänapäev, Tallinn 2010, 350 lk; Douglas Smith, "Rasputin: usk, võim ja Romanovite langus", tlk. Elle Vaht, Varrak, Tallinn 2018, 822 lk
[2]  Moskva-esitus: https://www.youtube.com/watch?v=tTLaeyExlGc
[3] Verner Gruehn, "Keiser, võlur ja juudid. Grigori Rasputini salasekretäri mälestused", Otto Pelle kirjastus Riias, 1943, lk 43

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: