Aivar Kulli ajalootund. Jaan Krossi kõige põnevam romaan ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaan Kross 1982
Jaan Kross 1982 Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Noor, andekas ja viljakas ajaloolane, 28. aprillil 1910 Vigalas sündinud Aleksander Looring lasti maha Tartus 27. aprillil 1942, oma 32. sünnipäeva eelõhtul.

Aleksander Looring on Jaan Krossi romaani "Tabamatus. Jüri Vilmsi romaan" (1993, 2003)1 tegelik peategelane, pühendunud Vilmsi-uurija, kes läbi kogu romaani esitab oma armastatud naisele Hiljale sugestiivseid dramaatilisi pildikesi Vilmsist ja Eesti iseseisvuse sünnist.

Aga huvitaval kombel ei nimeta kirjanik peategelast kordagi täisnime pidi: paar korda on kasutatud eesnime Sass, "varjunime" Alo ja korraks mainitakse ka nimetähti A. L.

Ka mitmed romaani arvustajad ei avanud Vilmsi-uurija nime ja nii võis mõnelegi lihtlugejale jääda eksitav mulje, et ehk on tegemist hoopis väljamõeldud isikuga.

Mulle tundus selline anonüümsus omajagu ülekohtune (küll mitte kirjaniku poolt, kes võib ju sääraseid vabadusi endale lubada) ja nii kirjutasin "Tabamatuse" kohta arvustuse2, kus rääkisin pisut lähemalt ka Looringust: lisaks põhjalikule Vilmsi-uurimisele avaldas ta sisukaid artikleid Tuglasest, Tammsaarest, Ants Laikmaast, Jaan Oksast. Ning tänu tema poolt kogutud materjalile sai pool sajandit hiljem Hando Runneli koostatuna ilmuda esinduslik rohkete fotodega koguteos "Jüri Vilms mälestustes" (1998, 624 lk).3

Hiljemgi olen "Tabamatust" mitmel korral üle lugenud ja teose kallal juurelnud – kuni selleni välja, et aastal 2012 nägin paar nädalat vaeva ja tegin Aleksander Looringust – ajastades selle tema hukkumise 70. aastapäevaga – pikema artikli Vikipeediasse (muide, üheski varasemas teatmeteoses teda polnud).

Miks ma pean "Tabamatust" meie klassiku põnevaimaks romaaniks? Siin on mitmeid isiklikke põhjusi, näiteks mu isa oli sündinud teose peategelasega samal aastal 1910 ning avaldas aastail 1940-41, just nagu Looring, mõne punase maiguga kirjatöö (need olid küll luuletused; aga mu isa elas Looringust pool sajandit kauem). Ent peamine põhjus oli ilmselt tugev samastumisefekt: "Tabamatuse" ilmudes 1993 olin ka ise selline nooremas keskeas agar literaat, kes on kõikunud erinevate maailmavaateliste ideoloogiate vahel.

Mõned kriitikud panid pahaks, et Vilmsi asemel on teose raskuspunkt tema uurija hingeheitlustel. "Kahju, et ta [Vilms] polegi esikohal, esikohal on hoopis keegi Jüri Vilmsist monograafiat kirjutav meesterahvas...", nurises oma proosaülevaates Jaan Kruusvall.4 Aga minu meelest andis just selline leidlik ja ebatrafaretne võte teosele tema tegeliku laengu. Kummaline järjepidevus, Vilmsi ja tema uurija hukkumine 24-aastase vahega annab teosele lausa kriminaalromaaniliku pinge ning eriti Aleksander Looringu pihtimuslikud eneseavamised on tõeliselt kaasakiskuvad. "Sangarist on olulisem sangari uurija, ja see on romaani õnnestumise peapõhjus," arvas ka Olev Remsu.5

Oma äratundmistele sain nüüd kinnitust värskest Loomingust, kus Cornelius Hasselblatt "Tabamatusest" rääkides tõstab esile just sedama iseäranis tugevat samastumisefekti, aga ka varem vähemärgatud autobiograafilist aspekti. Ta tsiteerib Erich Wulffi: "...see on pisut ka lugeja ise, kes seal maha lastakse", ning lisab: "Nii kõrget identifikatsiooniastet polnud Kross minu meelest üheski varasemas romaanis saavutanud. (---)... siin räägib autor Jaan Kross ka inimese Jaan Krossi valikutest, tegudest ja otsustamistest."6 Ajaloo põletav hingus võtab "Tabamatuses" lugeja täielikult oma võimusesse.

Olen Jaan Krossiga ühe korra ka pikemalt vestelnud: kirjanike aastakoosolekul 17. aprillil 1998 sattusime pärast ametlikku osa istuma kõrvuti ning veiniklaasi taga mainisin, et olen kirjaniku teoseid neljal korral arvustanud. Kohe läkski jutt eeskätt "Tabamatusele" ning ütlesin, et see romaan oli eriliselt, lausa hingematvalt põnev. Lisasin küll kohe, et "põnevus" pole sellise raamatu juures ehk kõige määravam asi, mispeale Kross viisakalt vastas, et midagi see ju siiski näitab. Esitasin eelpool öeldud mõtteid ja loodan, et suutsin romaanist saadud elamusest vähemalt mingi osa autorile tagasi peegeldada. Tund-poolteist möödus lahedas vestluses, sain osa Krossi toredast huumorimeelest.

Nimelt rääkis ta, kuis teda aina "ähvardab" Nobeli preemia ning kuidas ühel oktoobrihommikul nähti akende all varitsemas hulka ajakirjanikke ärevas ootuses, mispeale Ellen Niit avastas, et kodus pole hetkel ei kohvi ega suhkrut, ning jooksis neid maja peale laenama... Oli täiesti selge, et kirjanik suhtub võimalikku Nobeli preemiasse mõnusa, isegi kergelt üleoleva ükskõiksusega, mingit poosi ma selles ei tajunud. Kaldun arvama, et selline loomulik vaimne üleolek on paljudele usinatele kuulsusejanulistele literaatidele vist küll hoopis käsitamatu.

See vestlus lisas kirjanikule minu silmis veelgi sügavusmõõdet.

 

1 "Tabamatuse" kordustrükk ilmus Jaan Krossi Kogutud Teoste 11. köitena 2003; seni on romaan tõlgitud rootsi (1993), soome (1994) ja prantsuse keelde (2001).
2 Aivar Kull, "Punane ja valge ajaloo ja igaviku kaaludel" – Rahva Hääl 27. veebruar 1993 ja "Kulli pilk", Tartu 2005, lk 214-217
3 Sellest kogumikust olen kirjutanud artiklis "Jüri Vilms eesti ajaloo võtmefiguurina" – "Kulli pilk", lk 364-367
4 Jaan Kruusvall, "Kirjandus ei olnud moes. 1993. aasta proosa" – Looming 1994/3, lk 413
5 Olev Remsu, "Kollaborant fookuses" – Vikerkaar 1993/4, lk 85
6 Cornelius Hasselblatt, "Tabamata tabamatus. Katse läheneda Jaan Krossi romaanile "Tabamatus"" – Looming 2020/2, lk 286; video loengust sama artikli põhjal pealkirjaga "Jaan Kross ja sakslastest mõrtsukad" 19. 2. 2020: https://kultuur.err.ee/1036962/cornelius-hasselblatt-jaan-kross-oli-oma-elus-kohklev-ja-ettevaatlik

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: