Aivar Kulli ajalootund. Oskar Luts ja August Jakobson ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Oskar Luts
Oskar Luts Autor/allikas: ERR

23. märtsil on Tartus Oskar Lutsu Majamuuseumis ikka peetud kirjaniku mälestuspäeva, on tehtud ettekandeid ja kuulatud meenutusi. Olgu tänaselgi päeval, kui klassiku lahkumisest möödub 67 aastat, muuseum aga teadaoleva olukorra tõttu suletud, välja pakutud üks killuke meie kirjandusloost, mis heidab valgust kahe kirjaniku, Oskar Lutsu ja August Jakobsoni suhetele ja millel oma Lutsu-raamatus sain vaid õige põgusalt peatuda.1

Raske on isegi ette kujutada erinevamaid kirjanikke kui Luts ja Jakobson. August Jakobson oli aastatel 1944-46 ja 1950-54 Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimees ja 1950-58 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, sel perioodil sai temast "Nõukogude Liidus ning sotsialismileeris kõige tuntum eesti kirjanik".2

Nii on August Jakobson kodumaise stalinismi ühe peamise tugisambana jätnud meie kirjanduslukku üsna negatiivse jälje, oma loomingus oli ta klassivõitlusliku "sotsialistliku realismi" arendajana lausa vapustavalt püüdlik ja visa; mõnest temasõjakast klassivõitluslikust näidendist on säilinud koguni üle kümne variandi.3

Ometi on kirjaniku konkreetse kirjanduspoliitilise tegevuse kohta antud ka positiivsemaid hinnanguid. "Tasakaalukalt ja rahulikult püüdis ta tollel komplitseeritud ajajärgul probleeme lahendada nii riigimehena kui kirjanduselu juhina. Tuli tõe jaluleseadmisel olla abiks teistele ja endalgi rahulikuks jääda, kui oli juhus mõnesajaleheküljelise [! – A. K.] kaebekirja peakangelaseks olla."4 

Üheks kinnituseks sellest heasoovlikust tasakaalukusest on ka Tartus Oskar Lutsu Majamuuseumis5 säilitatav kiri 28. novembrist 1952. See on käsitsi ja tindiga kirjutatud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe blanketile.6 Varem on August Jakobsoni kirju kolleegidele (Friedebert Tuglas, Eduard Hubel, Peet Vallak, Oskar Urgart) avaldatud Keeles ja Kirjanduses 1984/9, lk 559-563 (kommenteerinud Peeter Olesk).

Armas Oskar Luts!

Sain juba ammu kätte sinu valikkogu ja lugesin ka kohe sellesse paigutatud tööd läbi. (Arvatavasti juba kümnendat korda!) Aga vastan, nagu näed, alles praegu. Sest varem polnud võimalik: tige tõbi näpistas jälle ligi kaks kuud neeru ja sõtkus abaluid.

Vahel on nii, et kirjanduslik teos, mis viis su kümme aastat tagasi lausa vaimustusse, tänapäeval lugedes enam ei meeldi. Sina, sõber, oled aga nõnda kirjutanud, et su jutustused meeldiksid mulle vist ka saja aasta pärast, kui mu silmad sel ajal veel seletaksid… Kui mu maine mina oleks sel ajal veel võimeline lugemisest rõõmu tundma. Ja selle eest südamest suur tänu, armas Oskar Luts!

Kuulsin eile õhtul onu [Erni] Hiirelt telefoni kaudu, et su tervis pole just kiita. Kahju! See on väga tüütav asi, see neetud haiguste asi, – tean seda juba omast käest, – ja sellepärast tunnen sulle kaasa veelgi sügavamast südamest!

Mina ise, kuigi ma olen sinust umbes 20 aasta võrra noorem, krõbisen ja kägisen juba neljandat aastat. Küll püüab mind murda diabeet, küll püüab seda teha ainevahetuse häiretest tingitud atsetoos, küll streigivad neerud ja teeb mässukatseid süda. Aga noh, eks sa tea ju enda käest: annad kurjale alla, saab ta sinust võimust, ajad sa aga talle jalad vastu, polegi ta nii hirmus, nagu ettevaatlikud tohtrid hirmutavad!

Veel kord, armas vana sõber – aitäh ilusa raamatu eest – katsun seda oma poolt varsti samaga tasuda! Soovin Sulle palju-palju tervisi ja kiiret paranemist. Soovin, Oskar Luts, et sa rõõmustaksid meie nõukogude Eesti noori veel kaua nii oma seniste, kui ka uute teostega!

Tallinnas Tervitan ja surun kätt

28 / XI. 1952. a. August Jakobson

Mu tütred, keda sa nägid omal ajal vankris (praegu on nad juba keskkooli lõpetamas) ja mu abikaasa, kes seda vankrit lükkas ja kah noor oli, saadavad sulle ka oma poolt kõige soojemaid tervisi!

 

1 Aivar Kull, "Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest", Ilmamaa, Tartu 2007, lk 368
2 Martin Neithal, Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 1. raamat, Tallinn 1987, lk 166
3 samas, lk 164; Martin Neithali lühimonograafias "August Jakobson" (Tartu 2014) on sellest kõigest liigagi põgusalt üle libisetud.
4 Lili-Ann Sinijärv, "Kilde August Jakobsoni elust" – Looming 1974, nr 9, lk 1535
5 LM 72 : 8
6 August Jakobsoni kirjad kolleegidele, avaldatud Keeles ja Kirjanduses 1984/9, lk 559-563 (kommenteerinud Peeter Olesk)

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: