Aivar Kulli ajalootund. Juhan Smuul ja Marie Under ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Marie Under
Marie Under Autor/allikas: Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing

Marie Underi 137. sünnipäeval tahaksin teha mõned väikesed lisandused Sirje Kiini Underi-monograafiale. Nimelt peatub Sirje Kiin pikemalt noore Juhan Smuuli (tollal Schmuuli) kurikuulsal värssläkitusel "Lahtine kiri Marie Underile" (ajakirjas Pilt ja Sõna 1950/8, lk 17), tuues ära selle täisteksti.

Tsiteerigem stiilnäitena Smuuli sõjakast oopusest mõnda iseloomulikumat värsirida:

Teie raamat "Mureliku suuga"

alandlikult teenis fronti teist.

(---)

Kõik on selles rõhuv, raske, tume,

tuisuliselt kitsuke ja hall.

Kõik on seal all lämmatava lume,

– vale lämmatava surve all.

Näete ainult sammu kaugusele,

kitsaks karbiks muutub elu suur.

Kas ei ole, Under, nimelt selles

teie vigade ja valu juur?

Sirje Kiini hinnangul on see läkitus "üks piinlikumaid episoode nii eesti kirjandusloos kui Smuuli eluloos", ning ta lisab: "Kas see kiri üldse kunagi Marie Underini jõudis, selle kohta puuduvad paraku andmed. Underi-Adsoni kirjavahetustes ega päevaraamatuis pole Smuuli nime ega tema värsskirja kordagi mainitud. 1950. aastate alguses praktiliselt puudusid suhtlemisvõimalused okupeeritud N. Eesti ja vaba maailma vahel, seetõttu on võimalik, et ajakirjanumber Smuuli kurioosse värsskirjaga kunagi Rootsi ei jõudnudki."1

Viimastel aastatel August Gailiti elulugu uurides ja pagulasperioodikat läbi kammides (kõik sealsedolulisemad väljaanded on nüüd internetis loetavad) leidsin aga, et Smuuli värsskirjale on paguluses õige kiiresti reageeritud. Nimelt on ajalehes Stockholms-Tidningen Eestlastele 28. septembril 1950 avaldatud allkirjaga Fakt (= ajakirjanik Voldemar Kures) kirjutis "Millest juttu", ja siit loeme:

"Luulurina seisab värsiseppade esirinnas keegi Juhan Schmuul, kellest me aeg-ajal[t] ühte ja teist kuuleme. Vahel ta saab esimese järgu preemiaid ja vahel ta avaldab oodisid Stalinile iseseisvate teostena ja ajalehe veergudel. Tallinnas ilmub pildiajakiri "Pilt ja Sõna", mille viimases numbris näeme ka luulurit ennast, istumas "Estonia" taga "Stalini väljakul", suur kasaka juuksekahl pead ühele poole kallutamas. Pildilehe samas numbris on tal lastud avaldada vemmalvärslikes riimides "Lahtine kiri Marie Underile"..."

Iseloomustades seejärel Underi luulekogu "Mureliku suuga" (1942), lõpetab ajakirjanik: "See [luulekogu] on riivanud ka noorkommunistide kalestanud südameid, ja ega Schmuul ei katsuks muidu nii pikalt-pikalt vaielda meie poetessiga, kelle luulekogu ta lõpuks nimetab "halvaks preparaadiks", mis võivat "ainult kodanlaste südant kõrvetada". Need tunded, mis õhkuvad M. Underi luuletusest "Mälestus ja tõotus", kõrvetavad kui tulise rauaga ka punaste meeli, kui neil väike kübekenegi ehtsat inimlikkust kusagile on peitu jäänud.2

Meenutagem, et selle kirjutise autor Voldemar Kures (varem Koch, 1893 Tartu – 1987 Stockholm) oli Underile-Adsonile lähedalseisev isik juba Siuru päevilt: ta muretses siurulastele (tollal legaalset) kokaiini, mis põhjustas "naeruorgijaid", osales 11. juunil 1924 tunnistajana Underi-Adsoni abielu registreerimisel3 ning suhtles kirjanikepaariga üsna tihedalt ka paguluses, avaldades näiteks "Vestluse Marie Underiga".4 Nii on kõik põhjused arvata, et Smuuli värsid jõudsid adressaadini. 

Võib ka oletada, et tollal väljaspool Eestit veel suhteliselt tundmatu noorautori ("keegi Juhan Schmuul", nagu ütles pagulasajakirjanik) rumal ninnakargamine jättis kirjanikepaarile sedavõrd pentsiku ja möödasihtiva mulje, et sellele lihtsalt ei vaevutud kirjalikult reageerima.

Hiljem on Smuuli "lahtist kirja" korduvalt meenutatud, eriti paguluses on seda vihaselt ja valuliselt taunitud5; aastal 1995 avaldati "Smuuli mõnitus" taas täielikul kujul ajalehes Teataja.6

Kodumaal trükiti värss-sepitsus uuesti ja tervenisti (koos rea-aluste viidetega Smuulile "eeskujuks" olnudUnderi luuletustele) ära aastal 2007 Maie Kalda artiklis "Schmuul ja 1950"; ka meie kirjandusteaduse tasakaalukas grand old lady ei saa jätta märkimata: "Mürki ja sappi pritsib palju, üksikkohtades ka kalki stalinistlikku tõekuulutust, rääkimata perfektselt omandatud klassiteadlikkusest ja nõukogude patriotismist."7

Lisagem sellele üks Maie Kalda üldisem hinnang, nimelt on ta öelnud Smuuli "Teoste" publitsistikaköidet arvustades: "Autoris ei ole mitte palju vähem rumal-upsakat enesekindlust kui tema polkovniku Leses".8 

Ma ei hakka siinkohal analüüsima (noore) Smuuli hingeelu ega langetama omapoolseid hinnanguid (pealegi, mis salata, olen omal ajal saanud kirjanikult väga positiivseid lugemiselamusi9. Võisin olla umbes kümneaastane, kui sattusin raskekujuliste sarlakitega haiglasse, seal aga puutus kätte Smuuli "Jäine raamat"; see hoogne reisikiri avaldas tollal tõelist biblioteraapilist mõju, mida praeguseni tänuga meenutan.), viitaksin vaid taas kord Jaan Unduski teedrajavale artiklile "Stalinismi müstilised ja maagilised märgid"10, – siit leiame veenva seletuse nii Smuuli lausa religioosse varjundiga kirjutamisõhinale kui ka kogu stalinistliku kirjanduse müsteeriumile. 

Aga veel ühe väikese täienduse Sirje Kiini käsitlusele tahaksin siiski teha, nimelt pole tema raamatus mainitud veel ühte analoogilist "mõnitust", sedakorda luuletaja Erni Hiire sulest.

Aastal 1967 ilmus New Yorgis Marie Underi tõlkes Anna Ahmatova kuulus poeem, stalinlikku terrorit julgelt paljastav "Reekviem"11; N. Liidus oli see muidugi pikka aega üks kõige rangemalt keelatud teoseid.12

Ent viie aasta pärast avaldas Erni Hiir Sirbi ja Vasara viimasel leheküljel väikese värss-pamfleti, milles tõsiusklikult manas nii Underit kui ka Ahmatovat – mõlemad on tema meelest pesuehtsad valgekaartlased! 

Oi, Marieke! Oh, Annake!

Kõrvuti kaks pilti:

kaks kui hingesugulast,

kunstluulelugulast,

mõlemal pilk ülev, magusvagurlik.

(---)

Valmis

vihasalmes

raamatuke ultratagurlik –

valgekaartlik "Reekviem".13

 

Kui Smuuli puhul võiks rääkida nooruse sinisilmsest uljusest, siis Hiire õõnsa värsspamfleti taga võiks näha nii vana luuletaja ideoloogilist jäärapäisust kui vahest ka võrdlemisi keskpärase värsisepa(alateadlikku) varjatud kibestumist. Aga eks näita need mõlemad kirglikult "luulelised" rünnakud –tagasivaates pigem juba kirjandusloolised kurioosumid – tänasele lugejale omal viisil hoopis Marie Underi luuletajasuurust.

Ja lubatagu ka üks puhtisiklik meenutus. Marie Underi sajandijuubeli tähistamist aastal 1983 püüti ametlikult igati piirata ja pisendada, sellele vastukaaluks tegin oma kodus väikese Underi-näituse: laotasin oma laudadele, kappidele ja riiulitele kõik kättesaadavad Underi fotod, raamatud ja artiklid tema kohta. Näituse esimesed külastajad olid kolm suurt raamatusõpra: minu ema, minu hea naabrinaine Valve Soovik ja legendaarse kirjandusõpetaja Vello Saage õpilane Jaak Kärdi, hiljem paari kuu jooksul veel mitmeid huvilisi. Nii on Underi sünnipäev, igakevadine 27. märts, minu mällu ereda märgina püsima jäänud.14

 

1 Sirje Kiin, "Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt", Tänapäev, Tallinn 2009, lk 715
2 Fakt (= Voldemar Kures), "Millest juttu" – Stockholms-Tidningen Eestlastele 28. september 1950, nr 223, lk 1
3 Sirje Kiin, "Marie Under", lk 234, 313. Huviga loetav oli Kurese mahukas päevik, viies köites avaldatud "Seitsme lukuga suletud raamat", Ilmamaa, Tartu 2006-09
4 "Vestlus Marie Underiga" – Stockholms-Tidningen Eestlastele 27. aprill 1947, nr 223, lk 2; avaldatud ka Underi kriitikakogumikus "Väiksed vaatlused", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2018
5 Vaatleja, "Sambast ja luulest" (rubriigis "Päevakaja") – Teataja 26. november 1994, nr 17, lk 7; Vaatleja, "Rahvakohus" – Teataja 31. oktoober 1997, nr 9, lk 8
6 "Kui Juhan Smuul mõnitas Marie Underit" – Teataja 12. august 1995, nr 9, lk 8
7 Maie Kalda, "Schmuul ja 1950" – Looming 2007/12, lk 1851
8 Maie Kalda, "Mis tehtud, see tehtud" (Juhan Smuul, Teosed 7. Publitsistika) – Sirp 29. märts 1991, nr 13, lk 4
9 Juhan Smuuli "Jäine raamat"
10 Jaan Undusk, "Stalinismi müstilised ja maagilised märgid: Juhan Smuuli Poeem Stalinile oma retoorilises ümbruses" – Akadeemia 1994/9, lk 1863-89; väikeste täiendustega Unduski raamatus "Maagiline müstiline keel", Virgela, Tallinn 1998, lk 137-164; veel pisut täiendatud kujul Unduski raamatus "Eesti kirjanike ilmavaatest", sari Eesti mõttelugu nr 118, Ilmamaa, Tartu 2016, lk 559-587 ning viited jamärkused lk 882-885; artikkel on ilmunud ka soome ja läti keeles.
11 Underi ja Ahmatova loomelaadide asjaliku eritluse andis Viktor Terras oma arvustuses "Ahmatova Underi tõlkes" – Mana 1969/35, lk 26-27
12 Kohati Marie Underi tõlkele toetuv Doris Kareva vahendus "Reekviemist" avaldati ajakirjas Vikerkaar 1988/3, lk 21-27
13 Erni Hiir, "Reekviem (Meretagune lugu)" – Sirp ja Vasar 2. juuni 1972, nr 22, lk 16
14 Viitan ka oma arvustusele "Luuletaja Marie Under ilmus suurejoonelise pildialbumina" – Tartu Postimees 29. jaanuar 2004 ja "Kulli pilk", 2005, lk 347-349

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: