Meenutagem seda pikka aega unustusse surutud vene huumoriklassikut ka pisut lähemalt.

Arkadi Avertšenko (27. märts 1881 Sevastopol – 12. märts 1925 Praha) oli pärast Tšehhovit vene suurim humorist, prosaist, dramaturg ja teatrikriitik. Tema emapoolne vanaisa olevat olnud röövlijõugu pealik Poltaava lähedal. Tulevane kirjanik sai hariduse kodus (mõne teate kohaselt käis ta siiski kolm klassi koolis) ning juba 13-aastaselt proovis kirjutada romaani ja asus tööle kontoriametnikuna (vallandati lõbusa ja kergemeelse iseloomu tõttu). Aastal 1903 leidis aset trükidebüüt ajalehejutuga. Ise poolnäljas, üritas Avertšenko välja anda mõnd kohalikku satiiriajakirja ("Tääk", "Kilp"), kuni sõitis 1907 Peterburi ning sai seal kuulsa "Satiriconi" (hiljem "Uus Satiricon") kaastööliseks ja seejärel toimetajaks. Temast kujunes üliviljakas följetonist, kogu Venemaa lugejate lemmik, tal on palju südamlikke ja lustakaid jutte, kus peategelaseks tavaline vene väikekodanlane, kelle huvid tiirlevad restorani ning magamis- ja lastetoa ümber. Mõnusa huumori kõrval tuleb sageli ette ka krõbedamat absurdikoomikat. Avertšenkol enesel polnud naist ega lapsi, kuid ta tundis ja kujutas suurepäraselt laste hingeelu (e. k. näiteks "Lapsed" – "Põhjanael" 1990/8). Teda kõrvutati Mark Twaini ja O. Henryga ning kutsuti naerukuningaks.

Olles sügavalt pettunud Venemaa arengus alates saatuslikust 1917. aastast (Veebruarirevolutsiooni ta küll veel pooldas), põgenes Avertšenko oktoobris 1920. aastal Konstantinopoli kaudu Prahasse. Välismaal ilmunud kibedalt sarkastilistes raamatutes pilkas ta bolševikke, eriti Leninit. Lenin ei jäänud võlgu ja kirjutas arvustuse "Andekas raamat" (Teosed, 33. kd). 1930-64 ei avaldatud Nõukogude Liidus Avertšenko teoseid ning laiemalt hakati teda trükkima alles 1990. aastatel. Eesti keeles on ilmunud kogumik "Kiri Leninile" (tõlkinud Paavo Kivine, Tammerraamat, Tallinn 2013, 240 lk).

Huvitav on lisada, et ehkki Avertšenkot ei arvatud heaks sisse võtta nõukogudeaegsesse ENE-sse¹, oli ta meil kuni 1940. aastani üks tõlgitumaid vene autoreid. Kirjandusmuuseumi kataloogides on perioodika põhjal registreeritud tervelt 160 tema lugude tõlget. Kahel korral, jaanuaris 1917 ja jaanuaris 1923 on kirjanik ka ise Eestit külastanud.

Arkadi Avertšenko

Ivanovi haiguslugu

Ühel päeval jooksis Peterburi parteitu kodanik Ivanov koju, ise näost kahvatu ja meeleheitel, pillas oma naise ette lauale ajalehe ja haaras kahe käega peast kinni.

"Mis sinuga lahti on?" küsis naine.

"Paha lugu," ütles Ivanov. "Ma hakkan muutuma pahempoolseks."

"Ei või olla!" ahmis naine õhku. "See oleks õige hull lugu… Sa peaksid heitma voodisse sooja teki alla ja ennast tärpentiniga hõõruma."

"Ei… Mis see tärpentin aitab!" vangutas Ivanov pead, silmad hirmunult vilamas. "Ma lihtsalt muutun pahempoolseks!"

"Mis sinuga siis juhtus, sa vaene mees?!" ohkas naine.

"Asi hakkas peale ajalehest. Kui hommikul ärkasin, polnud mul häda midagi, olin läbi ja lõhki parteitu, aga kui võtsin esimese ettejuhtuva ajalehe kätte…"

"Nonoh?"

"Loen, loen, ja seal on kirjas, et kusagil Tšenstohhovis oli kuberner ära keelanud loengu teemal: kuidas toota õhust lämmastikku… Ja äkki tunnen ma hirmsat puudust…"

"Kellest?"

"Õhust muidugi!… Südame alt läks õõnsaks, miski oleks nagu sees rebenenud, pea hakkas ringi käima… Oh häda, mõtlesin, mis see nüüd küll on? Ja kohe taipasin: siin pole muud, kui et hakkan muutuma pahempoolseks!"

"Joo õige piima…" õhkas naine pisarsilmil.

"Mis sest piimast… Võib-olla tuleb varsti hoopis vanglalobi lürpida."

Naine vaatas Ivanovi hirmusegaselt.

"Muutud pahempoolseks?"

"Muutun…"

"Aga kui kutsuks arsti?"

"Mistarvis arsti?"

"Aga vahest siis pristavi?"²

Nagu peaaegu kõik haiged, kellele ei meeldi, et teised rõhutavad nende olukorra ohtlikkust, kortsutas ka Ivanov kulmu, nohises ja ütles rahulolematult:

"Asi pole veel nii hull, et pristavit kutsuda. Ehk läheb üle."

"Annaks jumal," nuuksatas naine.

Ivanov heitis voodisse, pööras näo seina poole ja vaikis.

Naine käis aeg-ajalt magamistoa uksel kuulatamas. Oli kuulda, kuidas Ivanov oma voodis tasapisi aina pahempoolsemaks muutub.

Hommikuks oli Ivanov märgatavalt kõhnunud, tema silmad auku vajunud… Ta komberdas vaikselt võõrastetuppa, haaras värske, trükivärvist lõhnava ajalehe, pages tagasi magamistuppa ja asus himuga lugema.

Viis minutit hiljem jooksis ta naise tuppa ja sosistas, endal huuled värisemas: "Pahempoolsus süveneb! Mis sellest välja tuleb, ei kujuta ette."

"Oled vist jälle lehte lugenud," ehmus naine. "Räägi! Lugesid?"

"Lugesin… Riias trahvis kuberner ajalehte koolerajuhtude leviku kirjeldamise eest…"

Naine puhkes nutma ja jooksis äiapapa juurde.

"Mu meheke…" kaebles ta käsi ringutades, "läheb aina pahempoolsemaks."

"Ei või olla?!" hüüatas äiapapa.

"Tõsijutt. Veel eile hommikul oli terve, tundis end täiesti parteituna, aga siis läks kops üle maksa ja äkki tunneb, et muutub pahempoolseks!"

"Tuleb abinõud tarvitusele võtta," lausus äiapapa ja pani mütsi pähe. "Sa võta tema käest kõik ajalehed ja peida ära, mina aga jooksen politseisse, teen härra pristavile avalduse."

Ivanov istus tugitoolis, sünge nägu ees, habe ajamata, ja aina pahempoolistus kõigi silme all. Äiapapa ja Ivanovi naine seisid nurgas, jälgisid teda vaikides ning nende silmis peegeldus õudus ja meeleheide.

Tuli pristav.

Ta hõõrus käsi, tervitas lahkelt Ivanovi naist ja küsis oma pehmel baritonihäälel:

"Noh, kuidas meie kallil haigel läheb?"

"Läheb järjest pahempoolsemaks!"

"Aa!" mühatas Ivanov, vaadates äraoleval pilgul pristavi poole. "Pehkinud politseilik-bürokraatliku režiimi esindaja! Me vajame seaduslikkust…"

Pristav võttis ta käe, katsus pulssi ja küsis:

"Kuidas te ennast praegu tunnete?"

"Maailmaparandajana!"

Pristav torkas näpu Ivanovi meelekohta:

"Pole veel valmis… Pole küps! Aga kuidas te ennast eile tundsite?"

"Oktobristina," ohkas Ivanov. "Ennelõunal kuulusin veel paremasse tiiba, aga pärastlõunal juba pahemasse tiiba…"

"Hm… paha lugu! Haigus progresseerub tugevate hüpetega…"

Naine viskus nuttes äiapapa rinnale.

"Võtke teatavaks," kuulutas Ivanov, "et ma pooldan eraomandi sundvõõrandamist…"

"Kuid lubage!" imestas pristav. "See on ju kadettide programm…"

Ivanov oigas vaikselt ja haaras mõlema käega peast kinni.

"Tähendab… ma olen juba kadett!"

"Lähete järjest pahempoolsemaks?"

"Järjest rohkem. Minge minema! Minge palun ära… Muidu lähen ma teid vaadates viimseni pahempoolseks."

Pristav laiutas käsi ja hiilis kikivarvul toast välja.

Naine kutsus toatüdruku ja uksehoidja ning andis neile karmi käsu mitte tuua majja ajalehti. Võttis siis pojalt "Robinson Crusoe" värvipiltidega köite ja tõi mehele.

"Võta ja loe… Ehk läheb üle."

Kui naine tunni aja pärast mehe tuppa vaatas, lõi ta käsi kokku, karjatas kõvasti ja tormas mehe juurde. Ivanov hoidis kinni talveakna käepidemest, uuris kirgliku huviga aknaraami ja sosistas midagi…

"Issake!" hüüatas õnnetu naine. "Mul läks meelest ära, et meie aknaraamid on ajalehtedega kinni kleebitud… No rahune, kullake, rahune! Ära vaata mind nii vihase näoga… No ütle, mis sa sealt leidsid? Mis seal oli?"

"Koljubakini väljaheitmisest… Ha-ha-haa!" röögatas Ivanov, tuikudes nagu joobnu. "Hülgame vana maailma…"

Tuppa astus äiapapa.

"No muidugi!" pomises ta ja võttis aupaklikult mütsi peast. "Jookse pristavi järele…"

Poole tunni pärast lebas näost kaame Ivanov voodis, end imelikult välja sirutanud, käed rinnal risti. Tema kõrval istus äiapapa ja luges vaiksel sosinal Erfurdi programmi.³ Nurgas nuttis naine, tema ümber seisid kohkunud ja segaduses lapsed.

Tuppa astus pristav.

Püüdes saabastega mitte kära teha, läks ta Ivanovi voodi juurde, katsus tema otsaesist, tiris tal taskust välja paki proklamatsioone ja mingi metallist eseme, vangutas kurvalt pead ja ütles:

"Valmis! Küps."

Ta vaatas kaastundlikult laste poole, ohkas sügavasti ja asus Ivanovile vormistama sissekirjutust Vologda kubermangu.⁴     

Kogumikust "Lõbusad austrid", 1910

Tõlkinud Aivar Kull

Esmatrükk: Rahva Hääl 31. juuli 1993

1 TEA Entsüklopeedias on ta siiski olemas.
2 Pristav – politseiametnik. – Tõlk.
3 Erfurdi programm – saksa sotsiaaldemokraatide poolt 1891 Erfurdis vastuvõetud programm, mis seadis eesmärgiks võitluse sotsialismi eest. – Tõlk.
4 Vologda kubermang – tsaariajal (ja hiljemgi) sundasumiskoht. – Tõlk.