Mehis Heinsaare uusim raamat "Läbi hingemaastike" on koos oma varasema paarilisega ("Ööpäevik", 2022) prosaisti ja luuletaja loomingus küllap mitmeski mõttes üllatuslik diloogia. Säärast visa, järjekindlat, laiahaardelist, ennast alastikiskuvat, otse meeleheitlikku enesessekaevumist poleks temalt – sealjuures ka žanriliselt teostuselt – osanud oodata.

Puhtkirjanduslikult võttes on siin ju rohkem ja eredamaid kujundeid kui paljudes luulekogudes (kusjuures raamat sisaldabki mitu head luuletust lk 160-161, 195–198). Proosaluulelised visioonid ja assotsiatiivsed mõttehüpped on sulatatud tihedaks tervikuks, kohatised filosoofilised juurdlemised kasvavad moodsaks marginaaliaks.

Ehkki vormistuslikult on tegemist tõepoolest päevikuga, võib seda samas võtta kui fragmentaarset pihtimus-, hoiatus- või koguni õudusromaani, teisalt hoopiski lüürilist ilmavaatelist mammutesseed, mis sisaldab lausa psühhiaatrilist aruannet oma hingeseisundeist, peaaegu et dokumentaalset haiguslugu. Rändamist hingemaastikel võiks klassifitseerida ka omamoodi nägemuslikuks reisikirjaks.

Samas on siin ka terve rida katkeid ühiskonnakriitilisest publitsistikast: "Golem-inimene, see on tänapäeva internetiinimene, infost, meediast, filmidest, muusikast ja kaasaja peenest tehnikast üleküllastunud, zombistunud inimene" (lk 27).

Nii võib hoolas kriitik, kes tahab teost žanriliselt määratleda, lausa hätta jääda. Raamatut sulgedes kargas mulle aga pähe mõiste "enesedramatiseering" – nende hingemaastike voogamises on ju tõepoolest rohkesti (melo)dramaatilisi elemente, võib aimata isegi teatavat gradatsiooni, kulminatsiooni (imepärane tervenemine lk 145–147) ja konklusiooni; mulle meenus kirjandusliku paralleelina näiteks Vaino Vahingu monodraama Jaan Oksast "Mees, kes ei mahu kivile".

Olles, nagu juba öeldud, järg aastal 2022 Loomingu Raamatukogus ilmunud "Ööpäevikule" (aastatest 2007–2012) ning kantud paljuski samalaadsest raskemeelsest tundestiihiast ja süvapuurivaist eneseanalüüsidest, tundub nüüdne "Ööpäeviku" uus köide siiski kuidagi mängulisem, helgem ja, kui nii võiks öelda, inimsõbralikum. Seda muljet sisendavad eriti autori rohked grotesksed-sürrealistlikud illustratsioonid, milles näib puuduvat igasugune raskuse vaim. Nende naivistlike pildikeste elegantselt kergejalgne must kui ka valge huumor pakub isegi täiesti omaette elamuse.

Kui esimese "päeviku" puhul oli vahel tunne, et eksalteeritud enesepiitsutuste laviin kipub heausklikku lugejat täielikult enda alla matma, siis teine "päevik" näikse olevat mõneti mitmekihilisem, fantaasia ja mütoloogia, (olme)müstika ja demonoloogia lehvitavad siin tiibu juba täies ilus ja hiilguses.

Tõsi, "korralikule kodanikule" on (kaksik)teos kindlasti raskelt vastunäidustatud – mida hakkakski ta peale selliste tõdemustega: "Käies distsipliini ja moraali teed, muutub mu vaim raskeks nagu kivi või hipopotaamus. Ta puitub, tuimastub, ajab haigutama surnudki" (lk 40; ja see on veel üks leebemaid deklaratsioone).

Aga otse sealsamast leiame risti vastupidises tonaalsuses väiteid, nii näiteks manifesteerib autor puhast loomingurõõmu: "Näha ja luua nagu laps, näha maailma lapse mänguliselt süütul ja värskel pilgul, sama lõbusalt, jõuliselt, loovalt – see on tohutult tähtis!" (lk 40). Ja veel: "Kui teen hea asja valmis, on kõik sellele eelnev end õigustanud" (lk 142).

Eriti hästi tulebki autoril välja ambivalentsete hingeseisundite eritlemine: "Ühes öö saabumisega kasvab paanika, ent koos sellega ka mingi veidralt äraspidine, metsik rõõm..." (lk 58-59); "Õpin tundma kummastavaid hirme, noid süvavee kalu oma hingeookeani alumises osas. Nende peletislikkus toob mu näole tagasi kadumaläinud noorusliku ärevuse ja õhetuse puna." (lk 140).

Kahes "Ööpäevikus" sisalduvat tugevalt autobiograafilist elementi jälgides võib koguni küsida: kas on siin ehk juba tegemist kirjanik Heinsaare iseäraliku "elulooraamatu" köidetega?

Aga ehk võiks hoopis väita, et meie praegusse kirjanduspilti paigutades on  kujundiküllaselt poeetiliste "Ööpäevikute" näol tegemist mitmete tänapäeva "seltskonnategelaste", tähtsust täis "meediastaaride" arvukate üheplaaniliselt avameelitsevate, maotust ekshibitsionismist kantud elulooraamatute (tahtmatu) paroodiaga! Võrrelgem nonde staaride üllitisi täitvaid klantspildifotosid Heinsaare raamatu toredate ülemeelikute pilapiltidega!

Kunagi koolipoisipõlves kirjutasin endale välja Bertrand Russelli aforismi: The secret of happiness is to face the fact that the world is horrible (Õnne saladus on vaadata silma tõsiasjale, et maailm on kohutav). Kõik oleneb aga sellest, kui sügavalt me ülepea tahame ja suudame sellele tõsiasjale silma vaadata.