Need raamatud lisasid meie perestroika-aegsesse publitsistikasse tubli annuse värsket poliitilist-filosoofilist mõtet, eriti "Katastroika" pakkus rohkesti  vaimukat huumorit ja teravat satiiri (sealhulgas ka lausa lõikavat musta huumorit).

Tahaksingi "Katastroikat" järgnevalt lähemalt meenutada, tuginedes oma arvustusele, mille avaldasin ajalehes Rahva Hääl 26. märtsil 1991 ja mida olen hiljem täiendanud.

PERESTROIKA TULETORN

Aleksandr Zinovjev, "Katastroika". Tõlkinud Jaak Hion ja Jüri Ojamaa. Loomingu Raamatukogu nr. 4-6, 1991, 144 lk

Harva sain perestroika päevil nii südamest naerda kui Aleksandr Zinovjevi "Katastroikat" lugedes. Ehkki autor on hoiatanud, et tema teost ei tohiks võtta kui Saltõkov-Štšedrini vaimus satiiri (lk 23), meenus "Katastroikat" kätte võttes just satiiriklassik Mihhail Saltõkov-Štšedrini (1826-1889) allegooriline "Ühe linna ajalugu" (e. k. 1980), kus on, nagu ütleb ENE, antud "vapustav pilt Venemaa minevikust ja kaasajast, julmast despotismist ja banaalsusest, sotsiaalsest ja rahvuslikust rõhumisest".

Saltõkov kirjeldab vanavene perestroikat järgmiselt:

"Algas see sellega, et nad segasid Volgasse pudrujahu, vedasid siis vasika sauna, keetsid siis korvis putru, uputasid siis siku linnastega magustatud taignasse, ostsid siis kopra pähe sea ja tapsid hundi pähe koera, kaotasid siis viisud ära ja otsisid neid mööda õuesid; viiske oli kuus, aga nad leidsid seitse (---), vahetasid siis preestri isase koera vastu, tihtisid siis pannkookidega vangla müüre, panid siis kirbu ahelasse, andsid siis vanakurja soldatiks, panid siis taevale teibad toeks alla, viimaks väsisid ära ja jäid ootama, mis sellest välja tuleb."

"Katastroikas" on samalaadne sagimine omandanud suurriiklik-bürokraatlikud mõõtmed, autor on kokku kuhjanud hea hulga "arenenud sotsialismi" igapäevaseid elujuhtumeid ja anekdootlikke lugusid. See on lausa sotsialistlik totruste antoloogia, mis püüab valgustada nõukoguliku ilmavaate ja elulaadi kõiki tahke alates majandusreformidest ja lõpetades krematooriumidega. Seejuures žongleerib Zinovjev efektselt nõukogulike poliitilis-propagandistlike kategooriatega ja püstitab nende abil uhke kaardimajakese, "perestroika tuletorni", väljamõeldud linna, mil nimeks Partgrad. Nii on autor üritanud mitmekesist jantlikku-ebardlikku elukogemust sulatada poliitiliseks terviknägemuseks.

Kõik raamatus kirjeldatud ettevõtmised on kantud iselaadsest tõsimeelsest õhinast, partokraate-bürokraate kannustab tõeline leidurikirg, vahetpidamatud ümberkorraldused vapustavad ühiskonda raugematu hooga: "Iga päev oli vaja teostada mingi reform, mõni päev kaks või rohkemgi" (lk 7), "Jaotati, ühendati, kombineeriti ja nimetati ümber ministeeriume, komiteesid, valitsusi, truste jms." (lk 46). Nii tormasid ju ka Saltõkov-Štšedrini ametnikud "marutuulena ühest kohast teise, kõike puhastades ja uuendades". (Üle lugedes meenutab see kõik liigagi selgesti ka Eesti Vabariigi bürokraatlik-totaalset "reformimist" meie päevil.)

"Katastroika" tugev külg on autori sarkastiline stiilikindlus: juba teose esimestel lehekülgedel hakkab voolama nõukogulike stampfraaside oja, mis veereb ja vahutab läbi terve raamatu. Seejuures pole autor peatähelepanu pööranud õõnsale fraseoloogiale ("grandioosne ja helge kommunismihoone" – lk 29), vaid just kommunistliku propaganda loogilisele struktuurile (meenutame, et autor oli loogikaprofessor). Kui tahes suured totrused leiavad ikka mingi demagoogilise põhjenduse, riigivõimu igasugust kuritegu ja hävitustööd saadab uinutav, samas suurriiklikult sõjakas sõnamulin ja sofistlik-kasuistlik argumentatsioon.

Igavamaks läheb raamat seal, kus autor kaldub ilukirjanduslikust satiirist paljastavasse publitsistikasse, asub otserünnakule N. süsteemi vastu, püüab registreerivalt-kirjeldavalt kinni naelutada sotsialistliku ühiskonna struktuure ja rituaale (nt lk 41-43). Siin tuleb ette kuivavõitu loetelusid ja laialivalguvaid tiraade, aeg-ajalt ka pingutatud vaimutsemist.

Nii pole autor leidnud raamatule päris veenvat vormi, kohati on tegemist justkui jätkuga artiklisarjale "Gorbatšovism" (e. k. 1990), kohati läheneb Partgradi eluolu kirjeldus pamflettromaanile.

Muidugi on huvitav jälgida, kuidas Zinovjev on oma "Gorbatšovismi" (kirjutatud 1987) poliitilisi teese püüdnud "Katastroikas" tõlkida kunstiliste kujundite keelde. Sealjuures üritab autor visalt kinnistada lugeja teadvuses mõningaid aksiomaatilisi põhitõdesid, näiteks seda, et "stalinismi julmus ja kuriteod ei olnud mingid halvad kõrvalekaldumised mingitest kommunistliku ühiskonna headest normidest, vaid reaalsele kommunismile loomuomased kuriteod" ("Gorbatšovism", lk 66).

Sama rõhutab otsesõnu "Katastroika": "Vaieldamatult tegid Stalin ja Brežnev palju vigu ja lollusi. Kuid kriisi ei põhjustanud nemad. Kriis küpses ja arenes kommunistliku ühiskonnakorra enda objektiivsete seaduspärasuste toimel" (lk 48). Peatükk "Kommunistlik kriis" ongi tihe, peaaegu entsüklopeediline kokkuvõte aastail 1985-89 N. Liidus toimunust ja selle süvapõhjustest.

Eriti raamatu teises pooles hakkab autori hoog nagu raugema. Perestroika vanadekodus, hullumajas, krematooriumis jne kipub muutuma monotoonseks. Võib-olla olen vanamoodne inimene, kuid satiirikuna meeldib Saltõkov-Štšedrin mulle Zinovjevist enam.^[2] Mis muidugi ei vähenda Zinovjevi tähtsust perestroika läbinägeliku analüüsijana. Mulle pakkus erilist huvi Zinovjevi suhtumine sõna- ja loominguvabadusse N. Liidus selle lõpuaegadel (peatükid "Kultuuri renessanss" ja "Verine ratas"). Siingi illustreeritakse teesi, mis leidus juba "Gorbatšovismis" (lk 18): "Nii imelik kui see esimesel pilgul ka pole, on paljastamine ajude ähmastamise ja ühiskondliku arvamuse desorienteerimise vahend" (lk 18).

                                        *       *       *

Oma arvustuses kirjutasin veel: "Nii pole ka halastamatult kriitiline Aleksandr Zinovjev kaitstud äärmiselt ebameeldiva saatuse eest: et vene ajakirjadesse on juba jõudnud paljude "paadunud antikommunistide" ja sovetoloogide tööd (nt A. Avtorhanov)^[3], siis ähvardab ka Zinovjevit oht saada järjekordseks "perestroika tuletorniks", kelle teosed ilmuvad massitiraažis, keda ülistatakse kui "Nõukogude Swifti või Orwelli", samal ajal kui tema poolt pilgatud ja piitsutatud süsteem vahetab vaid kesta ega mõtlegi ajaloo areenilt lahkuda."

Kahjuks saigi varsti tõeks see, mida oma arvustuses oletasin: N. Liidu lõpuajal kõmulist kuulsust kogunud ja omamoodi "tuletorniks" saanud Zinovjevit hakkasid Jeltsini-aegsel Venemaal üha enam valdama prohvetlikud ambitsioonid, tema vanapõlve veidrused (pidev ja kirglik kõikvõimalike vastandlike seisukohtadega esinemine, kuni Venemaa kompartei ja Gennadi Zjuganovi ülistamiseni välja) meenutasid pisut prantslase Jean-Paul Sartre'i hilist radikaliseerumist, või ka meie "tiigri seljas ratsutavat" akadeemikut Gustav Naani. Nii on vene suurmõtlejat tema elu lõpuaastatel iseloomustatud kui konfliktsest egotsentrikut ja skandalisti.^[4]

Aga Zinovjevi kolm eestikeelset raamatut olid 1990. aastate algul täiesti omal kohal, aidates kaasa kommunistlikust nõidusunest ärkamisele; eriti "Katastroika" tegi seda vabastava naeru saatel, mis meiegi tänapäevaste poliitiliste arveteklaarimiste puhul vahel vägagi ära kuluks.

Lisa. Luuletus raamatust "Ela!"

Käik armuta ja julm on ajalool:

kes langenud, saab põrmuks mullasüles.

Ei peatu igavene ajavool.

Uus põlvkond uued laulud võtab üles.

Veel eile maski kandis valejuht,

veel peitis oma tõelist palet nuhk

ja mässuline laulja hõikas hingi sõtta.

Veel eile püüdles priiust dissident.

Veel eile lähenevat näis moment,

mil rahvas tõesti suudab tõde vastu võtta.

Ei virgu enam sellest unest Venemaa:

jalg alatuse soos jääb kindla toeta.

Ja meie sugupõlve vali kroonika

poeetidelt – ei sedagi vist loeta!

Ei alga võitlus aus, vaid kättemaks.

Ees pole vaenlast, selja taga kaks.

Ei lenda mürsud – lendab süljemärga.

Siis tead, et ees ei oota päevatõus,

et asjatult on raisatud su jõud

ja keegi eal su tehtud tööd ei pärga.

Käik jõhkralt otsene on ajalool:

su tee on pimedus, ja mitte valgus.

Jääb libekala peale igal pool

ja porri lämbub iga hele algus.

Nüüd mängib kangelast ka valejuht.

Nüüd priiust ülistab ka salanuhk.

Eeskujuks kelm või pugeja end pakub.

Nüüd allub võimule ka dissident.

Nüüd hoopis ootamatu on moment:

nüüd maailm silmakirjatseja taldu lakub.

Aleksandr Zinovjev, "Ela!", 1991, lk 119; luuletuse tõlkinud Lembe Hiedel.

[1] Zinovjev saadeti oma välismaal ilmunud dissidentlike teoste tõttu aastal 1978 N. Liidust välja, elas Münchenis, pöördus tagasi Venemaale 1999 ja suri 83-aastaselt Moskvas.
[2] Saltõkov-Štšedrinilt on pärit kuulus retooriline küsimus: "Millal poleks mõni bürokraat olnud veendunud, et Venemaa on pirukas, millest võib vabalt endale tükikese haugata?"
[3] Nt ajakirjas Novõi Mir 1991/1 avaldati avaldati sovetoloog Abdurahman Avtorhanovi (1908-1997) "Lenin ja Venemaa saatus" ning samas ajakirjas 1991/5 ka Avtorhanovi üks tuntumaid teoseid "Stalini surma mõistatus". Temalt pärineb mõiste "partokraatia".
[4] Zinovjevilt on eesti keeles ilmunud veel kirjutised "Vara on Nõukogude Liitu maha matta" (Poliitika 1991/10, lk 92-94) ja "Üliinimene" (peatükk jutustusest "Globaalne inimpesa", tõlkinud Jüri Ojamaa – Tuna 2007/2, lk 4-9). Tema läänemaailma-kriitikast on kirjutanud Haljand Udam: "Aleksandr Zinovjevi Lääs" – Looming 1997/11, lk. 1520-1529; ilmunud ka Loomingu Raamatukogu kogumikus: Haljand Udam, "Maagid, filosoofid, poliitikud", Tallinn 2002, lk 126-139).