Aivar Kulli ajalootund. Schopenhaueri autoportree ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Arthur Schopenhauer
Arthur Schopenhauer Autor/allikas: Scanpix/akg-images

Kui saksa filosoof Arthur Schopenhauer (22. veebruar 1788 – 21. september 1860) 160 aastat tagasi siitilmast lahkus, hakkas tema kuulsusesära just seniiti tõusma. Suurema osa oma filosoofielust oli ta aga pidanud kannatama ränga tunnustusepuuduse ja -vajaduse all.

Nii oli ta sunnitud kompensatsooniks asuma iseennast tunnustama ja – filosoofia ajaloos lausa ennekuulmatul kombel – pani enese kohta kirja terve rea kõrgelennulisi kiidusõnu (siin suudaks temaga konkureerida vaid Friedrich Nietzsche).

"Tuleb põlvkond, kes tervitab rõõmuga igat minu rida," kinnitas Schopenhauer. Ja oma peateose saatis ta kirjastajale järgmise kaaskirjaga: "Siin pole enam vanade ideede paljast korrutamist, vaid originaalne mõte oivaliselt süstematiseeritud, selgesti, arusaadavalt, värskelt ja mitte ilutult esitatud; raamat, mis edaspidi saab sadade raamatute allikaks ja põhjustajaks."

Ja tõepoolest, Schopenhaueri elegantne vaimusädelus on kasvava hooga mõjutanud õhtumaa vaimuelu juba kaks sajandit. "Schopenhauer on tänini jäänud ülikooliväliste vabavaimude ja kunstnike lemmikuks," ütleb tema biograaf Robert Zimmer.[1]

Schopenhaueri elutarkus (e. k. tema teos "Elutarkus" Leo Anveldi tõlkes 1940, 1994, 2007, 2014) on universaalne ja ajatu, ta on näiteks kirjutanud:

"Inimene teeb kõike vastupidi. Ta kiirustab täiskasvanuks saamisega ja siis õhkab lapsepõlve järele. Ta raiskab tervist raha saamiseks ja kulutab siis raha tervise saamiseks. Ta mõtleb kannatamatult tulevikust ja põlgab ära oleviku, mistõttu tal pole õieti ei olevikku ega tulevikku. Ta elab nii, nagu ei sureks kunagi, ja sureb nii, nagu poleks kunagi elanud!"

Aastal 2018 jõudis kirjastuse Ilmamaa väljaandel eesti keelde ka filosoofi peateos "Maailm kui tahe ja kujutlus" kahes köites, tõlkija Toomas Rosin sai oma laitmatu vahenduse eest Kultuurkapitali aastapreemia.

Oma arvustuses nende köidete eestinduse puhul kirjutasin: "Kaks maailmasõda ja meie aja vaibumatu terrorism on kindlaim tõend Schopenhaueri pessimismi paikapidavusest."[2]

Teose teise väljaande eessõnas märgib filosoof ülima eneseteadlikkusega (I kd, lk 18):

"Mitte kaasaegsetele, mitte kaasmaalastele – kogu inimkonnale loovutan ma oma nüüdseks lõplikult valminud teose kindlas usus, et sellel ei puudu tema jaoks väärtus, isegi kui teda – nagu juhtub kõige väärtuslikuga igal ajal – mõistetakse ehk alles palju hiljem. Sest ainult inimkonna jaoks, aga mitte kaduva sugupõlve jaoks, keda täidab silmapilgu sõgedus, võis minu pea terve pika elu vältel, peaaegu vastu minu enda tahtmist, lakkamatult tööle anduda."

Suurusehullustus? Misantroopia? Totaalne pessimism ja irratsionalism? – Need saksa mõtlejat kinnisepiteetidena saatvad stampterminid ei aita kuigivõrd jälile saada Schopenhaueri filosoofia tegelikule külgetõmbejõule. Tema aforistlikes mõtteavaldustes on efektset kujundlikkust, peadpööritavaid paradokse, sugestiivset nägemuslikkust, toredaid võrdlusi, külluslikku eruditsiooni. Raamatu "Lood filosoofia ajaloost" autor Will Durant tõstab Schopenhaueri mõtteilmas eriti esile "karmi ausust, mille kõrval enamik optimistlikke usutunnistusi mõjub uinutava vagatsemisena."[3]

"See kõik oli märatsevalt egoistlik ja siiski täiesti tõsi,"[4] kommenteerib Durant filosoofi suurejoonelist enesekiitust. 

Olgu lisatud, et erilises loomehoos teatas me mõtleja, et mõned kohad tema teostest on dikteerinud Püha Vaim isiklikult!

Olen eri aegadel mitmelt poolt välja kirjutanud Schopenhaueri aforisme, esitagem siinkohal vaid kimbuke tema enesekohaseid tõdemusi. Ja rõhutagem, et kõike tema poolt öeldut ei tasuks alati sugugi võtta üheselt surmtõsiselt: filosoofi kirglik ja kõikeläbistav pessimism moodustab ühenduses huumori, iroonia ja sarkasmiga ainulaadse põimingu; just eriomane vaimukalt väljakutsuv stiil ja samas sügav metafüüsiline alltekst kindlustab tema mõttekäikudele mõjujõu, mis haarab kaasa üha uusi põlvkondi.

Üks Schopenhaueri hüüdnimesid oli Müristav Jupiter, ning tema puhul näikse olevat iseäranis tarvilik meenutada tuntud sententsi: "Mis on lubatud Jupiterile..."

  • Mina eemaldasin tõelt katte laiemalt kui ükski surelik enne mind. Ent ma tahaksin näha seda, kes võiks kiidelda tühisemate kaasaegsetega, kui need, kelle keskel elasin mina.

  • Võin ainult imeks panna oma kaasaegsete lootusetut taipamatust, kuivõrd nad ei märka, et võiksid minult õppida õige paljut, ja nimelt kõike seda, mida hakkavad minult õppima nende lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed.

  • On suur rumalus väliselt võitmiseks sisemiselt kaotada. Minu filosoofia pole mulle iial midagi sisse toonud, ent on mulle paljugi säästnud.

  • Ma pole paljukirjutaja, kompilatsioonide vabrikant, ma ei kirjuta honorari pärast ja ei arvesta sellega, et oma raamatutega ära teenida ministri heakskiitu.

  • Vahetevahel räägin ma inimestega nagu laps oma nukkudega: laps teab ju, et nukk ei mõista tema kõnet, kuid loob endale ikkagi meeldiva teadliku enesepettuse teel suhtlemisrõõmu.

  • Labasus on liim, mis ühendab inimesi. Kellel on seda vähe, lükatakse kõrvale. Kui ma noorpõlves seda omal nahal tunda sain, ei taibanud ma veel, millest mul õieti puudu jääb.

  • Ma tunnen ennast inimeste hulgas peaaegu niisamuti nagu Naatsareti Jeesus, kui ta pöördus oma jüngrite poole, kes kõik magasid.

  • Goethe rääkis mulle hiljuti, et hertsoginna Amalie juures oli ta lasknud õukondlastel ette kanda mõned oma äsjavalminud näidendid, kuid nii, et ükski osatäitja ei teadnud näidendist midagi enamat kui üksnes omaenda rolli, ning tervikuna ei tundnud näidendit keegi, ja nii oli ta ka osatäitjaile uudiseks. Kas meie elu pole samasugune komöödia? Filosoof on see, kes meeleldi võtab enda kanda statisti rolli, et vaid saada võimalust seda paremini jälgida näitemängu elukujutuse üldisi seoseid.

  • Et minu keha hakkavad peagi järama vaglad, see on mõte, mida ma suudan taluda; aga et filosoofiaprofessorid hakkavad sedasama tegema minu filosoofiaga, see mõte tekitab minus tõelist õudust.

[1] Robert Zimmer, "Arthur Schopenhauer. Filosoof ja maailmakodanik". Saksa keelest tõlkinud Arne Nielsen, Olion, 2012, lk 176

[2] Aivar Kull, "Suure pessimisti suurteos ilmus eesti keeles" – Tartu Postimees 6. juuni 2018, lk 16

[3] Will Durant, "Lood filosoofia ajaloost" IV-V. Pessimism ja positivism. Schopenhauer ja Spencer. Tõlkinud Aira Kaal Leo Anvelt, Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1938, lk 48. Et suurepärast filosoofia popularisaatorit Duranti polnud üheski meie teatmeteoses, tegin temast aastal 2011 artikli Vikipeediasse.

[4] Durant, samas, lk 10

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: