Aivar Kulli ajalootund. Cervantese elutarkus
Maailmakirjanduse üks köitvamaid klassikuid Miguel de Cervantes (1547-1616) on oma peateoses "Don Quijote" lisaks kõigele muule väärtuslikule esitanud hulganisti säravaid, elutarkusest ülevoolavaid mõtteteri. Peamiselt on need vahva rüütli Don Quijote mõttekäigud, mille tagant aga kumab Cervantese enese elukogemuse kvintessents.
"See on seniajani inimmõtte viimane sõna," kirjutas Fjodor Dostojevski "Don Quijote" kohta, "ning kui tuleks maailma lõpp ja seal, kusagil, küsitaks: "Kas olete mõistnud, miks te elasite maa peal, ja kas olete teinud oma elust mingeid järeldusi?" – siis võiks inimene vaikides ulatada "Don Quijote"."
Cervantese elukäik oli äärmiselt kirev ja seikluslik: ta osales mitmes sõjakäigus, sai raskesti haavata, oli Alžiiri mereröövlite käes vangis, sattus ka kodumaal Hispaanias korduvalt vanglasse (peamiselt oma aususe ja omakasupüüdmatuse tõttu, nagu väidavad biograafid) ning elas ajuti suures viletsuses. 37-aastaselt abiellus Cervantes 18-aastase neiuga; kirjaniku ainus laps oli tütar Isabel (kes aga sündis juba enne abielu ja teise naisega). Andmed kirjaniku elukäigust on paiguti üsna lünklikud; tema haud leiti alles aastal 2015.[1]
Oma peateose kirjutas Cervantes pärast pikka katsetamist mitmetes žanrides (luule, näidend, novell, lamburiromaan). Seejuures kavandas kirjanik esialgu (vanglas) vaid novelli, mis alles kirjutamise käigus paisus mahukaks suurromaaniks. Teosest suures vaimustuses olnud Arthur Schopenhauer on öelnud: "Kõik mõne tobu tuhmis teadvuses peegeldatud toredus ning naudingud on väga kehvad Cervantese teadvuse vastu, kui ta ebamugavas vanglas kirjutas Don Quijotet".
Ja kui veelgi tsiteerida Schopenhauerit: "Geenius hoiab meie silmade ees maagilist peeglit, millest heledaimasse valgusse koondatuna vaatab vastu kõik oluline ja tähtis, aga on välja jäetud kõik juhuslik ja kõrvaline."
Keda Cervantes veel lähemalt huvitab, see võiks läbi lugeda ka tema "Näitlikud novellid" (eesti keeles 2016).[2]
Kaheköiteline "Don Quijote" on eesti keeles ilmunud Aita Kurfeldti meisterlikus tõlkes (värsid vahendas Johannes Semper) aastatel 1946-47, 1955 (järelsõna: Oskar Urgart), 1987-88 (järelsõna: Jüri Talvet), 2007.
Kurva Kuju Rüütli kõrgelennulised sõnaseadmised lummavad lugejat otsekohesuse ja veendumuskindlusega. "See siirus ja otsustavus tekitavad imetlust ka siis, kui tuginevad arutule illusioonile (---). Vähe on kirjandussõpru, kes ei ühendaks don Quijote nimega kujutelma ideaalsest suurusest; kuigi see on absurdne, avantüristlik ja groteskne, on see ometi idealistlik, siiras ja sangarlik."[3]
Mitte asjata ei seisa romaani täispealkirjas sõna "teravmeelne" ("Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast").
Cervantese aforisme
· Igaüks on oma tegude poeg.
· Jutukirjutajad peavad olema täpsed, tõearmastajad ja erapooletud; ei kasuhimu ega hirm, ei viha ega poolehoid tohi neid kallutada kõrvale tõest, mille emaks on ajalugu, see aja võistleja, tegude alalhoidja, mineviku tunnistaja, oleviku eeskuju ja nõuandja, tuleviku hoiatus.
· Nüüd aga, neil meie hulludel aegadel, ei või ükski neitsi enam julge olla, kuigi teda varjaks ja suleks niisamasugune labürint nagu Kreeta oma, sest isegi sinna tungib pragude kaudu või läbi õhu kurja himu kihutusel armastuse katk ja sunnib neid kogu oma häbelikkust kõrvale heitma.
· Ei ole õige ega kohus täita inimeste tahet, kes oma käskudes astuvad üle mõistliku mõtlemise piiridest.
· Mitte igasugune ilu ei ärata armastust, mõni vaid rõõmustab silma, aga ei võida südant.
· Tõeline armastus on jagamatu ja peab olema vabatahtlik ning sundimatu.
· Kui igasugune ilu armastust ärataks ja südameid oma võimusesse võtaks, siis eksleksid meie tundmused segastena ringi ega teaks kus peatuda, sest ilusaid asju on lõpmata palju ja seega peaksid lõpmatud olema ka meie ihad.
· Voorusliku naise ilu on nagu kauge tuli või vahe mõõk: esimene ei põleta ja teine ei haava, kui neist pisut kaugemale hoida.
· Õnn jätab õnnetuses alati lahti mõne ukse, mille kaudu võib abi saada.
· Ükski inimene ei ole rohkem väärt kui teine, kui ta rohkem ei tee kui teine.
· "See on naiste loomupärane viis," ütles don Quijote, "põlata seda, kes neid armastab, ja armastada seda, kes neid vihkab."
· Kindlasti avaldab eemalolek oma mõju, kõige tugevamatest armumõtetest hoolimata.
· Noorte meeste armastus ei ole ju enamasti muud kui kirg, mille viimaseks sihiks on lõbu, ja niipea kui see on kätte saadud, kustub ja peab lõppema see, mis näis armastusena, sest ta ei pääse edasi piirist, mille loodus talle on seadnud; sellist piiri aga ei ole loodus pannud tõelisele armastusele.
· Ei maksa arvata, et kõik luuletajad, kes ülistavad naisi mitmesuguste, oma tahtmise järgi neile pandud nimede all, on nende naistega ka tõesti armuühenduses. (---) Ei, kindlasti mitte, vaid suurem osa mõtleb neid välja, et leida ainet oma salmidele, ja selleks, et neid peetaks armunuteks või vähemalt niisugusteks, kes kõlbavad armatsejateks.
· Aga kas on maailmas kedagi, kes võiks kiidelda sellega, et on põhjalikult mõistnud ning tundma õppinud naise segast mõttekäiku ja muutlikku meelt?
· Pärast himu rahuldamist on kõige suuremaks igatsuseks pääseda sealt, kus eesmärk saavutati.
· Ei ole midagi, mis kiiremini võidaks ja heidaks alla kaunite naiste edevuse kindlustatud torne kui see edevus ise, kui ta meelituse keelt kasutab.
· Armastusel ei ole ju oma soovide täideviimisel paremat abimeest kui juhus: seda tarvitab ta kõigis oma ettevõtetes, iseäranis nende alguses.
· Aga naine on juba loomu poolest mehest terasema vaimuga nii heas kui kurjas, kuigi tal sellest vaimust tõsisemale mõtlemisele asumisel puudu tuleb.
· Aga siiski on voorus nii võimas, et ta ainuüksi iseenda läbi, hoolimata kogu mustkunstist, mida oskas selle esimene leiutaja Zoroaster, kõikidest hädaohtudest võitjana välja tuleb ja oma valgust maailmale annab, nagu päike seda taevas välja valab.
· Tänulikkus, mis ainult soovis seisab, on surnud asi, nagu on surnud usk ilma tegudeta.
· Kurva iluduse pisarad muudavad kaljud vatiks ja tiigrid lammasteks.
· Oh õnnetus, sinuga võiks veel leppida, kui sa tuleksid üksi!
· "Vabadus, Sancho, on üks kõige hinnalisemaid ande, mis taevas inimesele on kinkinud. Temaga ei võrdu varandused, mida varjab maa või katab meri. Vabaduse eest (---) võib ja peab elu kaalule panema; ja vastupidi, vangipõli on kõige suurem õnnetus, mis võib inimesi tabada."
· "Pane tähele, Sancho," ütles Don Quijote, "armastus ei hooli millestki ega pea oma avaldustes kinni mõistuse piiridest, ja ta kannab sedasama laadi kui surm (---) ja kui ta mõne hinge täiesti oma võimusesse on saanud, siis röövib ta temalt kõigepealt hirmu ja häbi..."
· Naljad, mis haiget teevad, pole enam naljad, ja need ajaviited, mis teisele kahjuks tulevad, pole midagi väärt.
· Seal, kus on palju armastust, on harilikult vähe julgust.
· See, keda nimetatakse Fortuunaks, on purjus ja tujukas naine ja peaasi, pime, nii et ta ei näe, mis ta teeb, keda ta alandab ja keda ülendab.
· On inimesi, kes näevad vaeva, et teada saada ja uurida kõiksugu asju, ja kui need asjad on teada saadud ja uuritud, siis tuleb välja, et neist pole krossi eestki kasu ei mõistusele ega mälule.
· Nagu targad inimesed arvavad, ei tule eesli süüd koormasadula peale veeretada.
· Miski siin maa peal ei ole igavene, vaid kõik läheb oma algusest kuni viimase lõpuni languse poole, iseäranis inimeste elu.
Esmatrükk: Noorus 1993, nr 8, lk 9; siin täiendatud.
[1] Triin Tael, "Hispaanias leiti "Don Quijote" autori haud" – Õhtuleht 19. märts 2015
[2] Cervantes, "Näitlikud novellid" (varem tõlgitud ka: "Õpetlikud novellid"), tõlkinud Lauri Pilter, Eva Kolli ja Aita Kurfeldt, värsid tõlkinud Jüri Talvet ja Lauri Pilter, saatesõnad Lauri Pilter, Aita Kurfeldt ja Jüri Talvet, Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2016, 480 lk. Novellid: Mustlasneiu; Rinconete ja Cortadillo; Inglismaa hispaanlanna; Klaasist litsentsiaat; Armukade estremaduurlane; Suursugune köögitüdruk; Petlik abielu; Koerte kõnelus.
[3] Erich Auerbach, "Mimesis. Tegelikkuse kujutamine õhtumaises kirjanduses", tõlkinud Kalle Kasemaa, Ilmamaa, Tartu 2012, lk 428; Cervantest käsitleb peatükk "Nõiutud Dulcinea" (lk 417-446). Põhilised eestikeelsed allikad Cervantese kohta lisasin Vikipeediasse.
Toimetaja: Valner Valme