Aivar Kulli ajalootund. Ülo Tuulik ja Raoul Wallenberg ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ülo Tuulik
Ülo Tuulik Autor/allikas: Ülo Josing, ERR

Rootsi diplomaat Raoul Wallenberg (1912-1947?) päästis II maailmasõja lõpuaastail Ungaris 1944-45 kümneid tuhandeid inimelusid, ent hukkus suure tõenäosusega veel enne oma 35. sünnipäeva stalinlikus vangistuses.

Ülo Tuulik, kes tähistas veebruaris 80. sünnipäeva, on juba üle 30 aasta tegelenud Wallenbergi elukäigu ja eriti tema saladuselooridega kaetud elulõpu uurimisega.

Sissejuhatuseks võiksime meenutada Stefan Zweigi sõnu ajaloosaladuste kohta: "Kõik, mis ilmne ja selge, kõneleb enda eest ise, saladus aga mõjub loovana. Seetõttu vajavad ajaloo need kujud ja sündmused, keda või mida varjab teadmatuseloor, ikka jälle uuesti tõlgendamist ja vormimist." Edasi räägib Zweig lausa "saladuse ammendamatust võlust".[1]

Ilmselt langes ka Ülo Tuulik säärase saatusliku lummuse ohvriks, kui asus selgitama Wallenbergi elukäiku ja eriti tema müsteeriumiks nimetatud kadumist 1940. aastate keskpaigas.

Kuid jälgigem teateid meie kirjaniku uurimistööst kronoloogilises järjekorras.

1980. aastate lõpul alanud töö äratas ohtrat huvi, uute müstifikatsioonideni välja: 16. juulil 1993 avaldab Sirp esiküljel "sensatsioonilise" pommuudise "Raoul Wallenberg elab", milles antakse teada: "Möödunud nädalal kohtus kirjanik esmakordselt oma tulevase teose kangelasega Põhja-Rootsis Jukkasjärvi lähedal, kus Wallenberg (81) tagasitõmbunult elab.

"Ta ütles mulle ainult kaks sõna," lausus Ülo Tuulik, "kuid läbimüügi huvides ei avalda ma neid enne kui raamatus."

Nali naljaks, aga sellega seoses võiks meenutada, et KGBs/NKVDs olevat olnud lausa omaette kuulujuttude levitamise osakond, ja võimalik, et just sealt pärinevad mitmed teated, mille kohaselt Wallenbergi olevat elusana nähtud veel 1990. aastatel (samasuguseid "optimistlikke" libateateid levis ju nt meie Jaan Tõnissoni kohta).

Paar kuud pärast Sirbi "avastust" annab kirjanik intervjuu Wallenbergi asjus Eesti Ekspressile.[2]

Eriti intensiivne on aasta 1995: ajakirjas Kultuur ja Elu ilmub pikem lugu "Kes on päästnud ühegi elu, on päästnud maailma".[3] Venekeelsele lugejaskonnale tutvustab asjakäiku ajakiri Raduga.[4] Novembris kirjutab tööst Wallenbergi kallal Sõnumileht.[5]

Ka samal aastal tehtud videos (sarjast "Idée fixe") paotab Tuulik veelgi veidi ust oma Wallenbergi-uuringutesse. "Ma loen seda inimest meie sajandi üheks kõige  suuremaks kangelaseks," kinnitab Tuulik. Ja samas: "Mitmed riigid, mitmed asutused, mitmed inimesed isiklikult on teinud kõik, et ühe inimese surm ja selle üksikasjad mitte iialgi ei tuleks välja..."[6]

Aastal 1997 annab uurija teada: "Romaan on lõpetamata väga lihtsal põhjusel – kõige olulisemad ja määravamad üksikasjad, mis viisid R. W. traagilise hukuni, on ikka veel lõplikult ja piisava usutavusgarantiiga selgumata."

Probleemidepundar on aastatega muutunud üha komplitseeritumaks, vaid mõni näide: "Wallenbergi lähetas 1944. aasta suvel Budapesti USA luure oma toonase ülema Donovani sanktsioonidega, president Roosevelti teadmisel ja õnnistusel. Ameeriklastest finantseerijate õpetusel ja käsul asus R. W. sedamaid otsima isiklikke kontakte SSi ja SD kõige kõrgemate ohvitseridega Nõukogude luure silma all... R. W. pankuritest onude saksasõbralikkuse pelgale konstateerimisele on nüüd lisandunud teadmine nende konkreetsest majanduslikust koostööst Reichi sõjatööstusega ning – kahjuks! – ka juutide kulla paigutamine Rootsi pankadesse."[7]

Loodus ei armasta tühja kohta ning aastal 2001 ilmub eesti keeles esimene Wallenbergi elulugu, tõlkeraamatuna saksa keelest, autoriks – Christoph Gann, sündinud 1970, seega Tuulikust 30 aastat noorem mees. Ülo Tuulik kirjutab selle biograafia kohta igati tunnustava arvustuse pealkirjaga "Ohvrisuits ei haju".[8] Saksakeelne Vikipeedia toob ära ühe kriitiku tsitaadi: "Nagu vaid vähesed, kehastas Raoul Wallenberg inimlikku lootust süngel 20. sajandil. Tänu Christoph Gannile elab see lootus 21. sajandil edasi."

Uuel sajandil ilmub tasapisi uusi teateid ka Tuulikult, 2002 leiame taas ühe publikatsiooni ajakirjas Raduga.[9]

2007. aastal ilmub meie kultuuriruumi uus teos Wallenbergist, selleks on aga seekord hoopis Rahvusooperis Estonia lavastatud Erkki-Sven Tüüri ooper.

2010 vestleb Ülo Tuulik telesaates Batareja Jelena Skulskajaga ning teatab, et on Wallenbergist rääkinud lisaks Eestile nii Rootsis, Soomes kui ka Moskvas.[10] Saate tutvustuses kinnitatakse: "Õige varsti peaks romaan Wallenbergist kaante vahele jõudma."

Kirjaniku suhteliselt nappi loomingut silmas pidades küsib aga Jaan Undusk samal aastal sõbraliku huumoriga: "Kas kardab Tuulik oma vaimu väljaütlemata rikkust kirjutusaktis kaotada?" Samas lisab Undusk oma artikli lõpupoole: "Mõnikord on kirjutamata jäänud teoste kavandid ja kokkuvõtted niisama kõnekad kui võimalik teos ise."[11]

Wallenbergi 100. sünniaastapäeva puhul aastal 2012 avaldabki Tuulik säärase kokkuvõtliku artikli "külma sõja esimesest ohvrist", mis oma avara ajaloolise tausta loomise, mõjusa esseistliku stiili ja samas entsüklopeedilise tihedusega kroonib kõiki tema varasemaid sõnavõtte.

"Raoul Wallenbergi suguvõsa kuulsus avas talle Budapestis endastmõistetavalt kõik uksed. 32-aastane elegantne ja haritud poissmees oma elitaarsuses kuulus ju Euroopa seltskondliku siniverelisuse päristippu. Tal ei olnud vaja teha pingutusi enesekinnituseks ja eneseteostuseks, sest kõik teed olid lahti. Olemata oma loomult avantürist või impulsiivne seikleja, kannatamata mehelikkuse puudumise all, ihalemata kangelase oreooli – sellegipoolest astus ta relvitu tsiviilisikuna täisvarustuses ja lahingukogemusega sõjamasina vastu. Piltlikult öeldes läks kuulivestita inimene oma vibu ja noolega automaatrelvade ja kuulipildujate vastu. Tema teo nimi oli meeletus."

"Wallenbergi müsteerium on kahtlematult ilus ja vaidlustamatult julm."[12]

Aastal 2018 annab Tuulik ka üsna põhjaliku selgituse, miks töö Wallenbergiga ikkagi katkes: "Jõudsin tulemini, et Rootsi riik kui niisugune ei teinud mitte midagi Raoul Wallenbergi päästmiseks. Eelmise aastasaja lõpul ei saanud ma Rootsis selle seisukohaga välja tulla. Wallenbergi suguvõsa pärast, kellega olin heades suhetes. Aga eelkõige Rootsi riigi pärast, kes oli andnud peavarju eesti pagulastele. Mulle ei oleks sellise järelduse publitseerimine eetiliselt sobinud. Mul jäigi see kirjutamata. Selle sajandi sees hakkasid rootslased häbelikult ja vaevaliselt ise tunnistama, et me ei teinud mitte midagi, et Wallenbergi päästa.

Kuidas Rootsi ikka pelgas Nõukogude Venemaad, kuidas kummardas Rootsi välisministeerium Moskva ees!"[13]                                  

                                   *     *     *

Kakskümmend aastat tagasi, vendade Tuulikute 60. tähtpäevaga seoses kirjutasin: "Lugejana võiks ehk isegi kahetsust avaldada, et Ülo Tuulik juba hulk aastaid tagasi võttis ette just Raoul Wallenbergi saatuse valgustamise – siin võis arvata, et autor jõuab varem või hiljem riikidevahelise poliitika ebameeldivate telgitagusteni. 25. novembril 1999 kohtumisõhtul Tartus Illegaardis ütles Ülo Tuulik, et mõnede Wallenbergiga seonduvate asjaolude avalikustamine oleks talle vägagi vastumeelne."[14]

Kui aga kujutluslikult sulatada kokku kõik need Ülo Tuuliku eelmainitud sõnavõtud (Wallenbergist rääkis ta ka mitmetes raadiosaadetes), lisada veel mõned katked tema kirglikust II maailmasõja ainelisest publitsistikast[15] (siin sattus kirjanik vahel päris põhimõttelistesse poleemikatesse), ehk meenutada ka mõnd olulisemat vägivalla- ja totalitarismiteemalist arutlust Tuuliku peateostest "Sõja jalus" ja "Kõrge taevas", ning kui kaunistada seda kõike veel Albert Camus' ja Albert Schweitzeri tsitaatidega, – siis tuleb tunnistada, et vähemasti minu peas on Tuuliku Wallenbergi-romaan/biograafia – olgugi et punktiirsel kujul – täiesti olemas.[16] Ja ükski autorikaitse ei saa seda keelata.



[1] Stefan Zweig, "Maria Stuart", tõlkinud Rein Sepp, 2. trükk, Eesti Raamat, Tallinn 1983, lk 5
[2] Eesti Ekspress 1. oktoober 1993
[3] Ülo Tuulik, "Kes on päästnud ühegi elu, on päästnud maailma" –  Kultuur ja Elu 1995, nr 6 [juuli], lk 12-19
[4] Ülo Tuulik, "Первая публикация..." – Raduga 1995, 2/3, lk 90-93
[5] Ülo Tuulik: "Ta hukkus tuhandeid päästes". Vestlus, üles kirjutanud Ressi Kaera – Sõnumileht 30. november 1995, lk 17
[6] ERR videoarhiiv: https://arhiiv.err.ee/vaata/idee-fixe-ulo-tuulik
[7] Pealelend. Ülo Tuulik – Sirp  5. september 1997, nr 34, lk 6
[8] Ülo Tuulik, "Ohvrisuits ei haju" (Christoph Ganni raamatu "Raoul Wallenberg: päästa nii palju inimesi kui võimalik", tõlkinud Kaire Kiviselg, Kunst 2001, arvustus) – Eesti Ekspress 10. mai 2001, lk B28
[9] Ülo Tuulik, "Загадочная судьба...", tlk. Elvira Mihhailova – Raduga 2002/3, lk 129-136
[10]   ERR videoarhiiv (vesteldakse vene keeles): https://arhiiv.err.ee/vaata/batareja-38
[11] Jaan Undusk, "Eesti kirjanike ilmavaatest", Ilmamaa, Tartu 2016, lk 746 ja 765
[12] Ülo Tuulik, "100 aastat Raoul Wallenbergi sünnist: külma sõja esimene ohver" – Postimees / Arter 4. august 2012, lk 12-13 ja http://arvamus.postimees.ee/930974/100-aastat-raoul-wallenbergi-sunnist-kulma-soja-esimene-ohver
[13] Intervjuu Tiit Pruulile: "Ülo Tuulik – maailmarändur Abrukalt" – GO Reisiajakiri 9. oktoober 2018: https://reisikirjad.gotravel.ee/ajakiri/ulo-tuulik-maailmarandur-abrukalt/
[14]  Aivar Kull, "Ülo Tuulik ja Camus" – Eesti Päevaleht 22. veebruar 2000: https://epl.delfi.ee/kultuur/ulo-tuulik-ja-camus?id=50783663 ; pikem variant: "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 257-259
[15] Nt "Valetamise alandav kergus" – Postimees / AK: arvamus, kultuur 16. mai 2009, lk. 2-3: https://arvamus.postimees.ee/119749/ulo-tuulik-valetamise-alandav-kergus
[16] Samuti on minu kujutluspildis olemas Valter Heueri kunagistel rohketel artiklitel põhinev, pikka aega töös olnud, ent lõpuks ikkagi pooleli jäänud "Meie Kerese" II osa (millest 2011. aasta väljaanne ei andnud õiget aimu).

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: