Aivar Kulli ajalootund. Tartu Lasteteatri lühilugu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tartu lasteteater
Tartu lasteteater Autor/allikas: PM / Scanpix

1990. aastatel tegutsenud Tartu Lasteteater jättis meie teatripilti ereda jälje. Nende aastate majanduslikes ja poliitilistes keeristormides kümmekond aastat vastu pidanud lasteteater oli minu silmis tõeline kunstiime ja olen saatusele tänulik, et sain nende tegemisi õige lähedalt näha ja nautida, kirjutab Aivar Kull seekordses ajalootunnis.

Juba Lasteteatrile aluse pannud Jaan Toominga ja Ülo Vilimaa stuudio aegu 1980. aastate teisel poolel sain ühe oma filmibaasi-töökaaslase Raul Schmidti kaudu (tema andis ilmet Lasteteatri varasematele lavastustele, eriti on meeles robotlik-monstrumlik peaosa "Frankensteinis", 1993) tuttavaks mitme noore näitlejakandidaadiga. Asusin ka nende lavastusi peagi arvustama – avaldasin aastatel 1992-2000 Lasteteatri kohta 16 arvustust, lisaks ka ühe hooaja kõigi lavastuste kohta paarkümmend siseretsensiooni1 –, seega oli mul teatrisse vaba sissepääs, sain näha proove, osaleda aruteludel, pidudel ja ühistel seiklemistel. Päris mitmel aastal sain pikemalt suvitada ja oma kirjatöid teha näitleja Aldar Talviste suvekodus Rõngu lähedal Salulaanes ja ka teatridirektori Juhani Püttsepa pool Peedul.

Püüdsin ikka olla positiivne, aga mõni mu arvustus kukkus siiski välja ka kriitilisem, nii näiteks tuli lavastuse "Kilk koldel" puhul nentida: "Pärast Kalev Kudu järjestikuseid üsna edukaid Becketti, Strindbergi ja Ionesco lavastusi on näilikult lihtsakoeline ja sentimentaalne Dickensi jõulujutt osutanud lavastajale üllatavalt tõsist vastupanu."2

Nagu ma vahel naljaga pooleks ütlesin, oli minu taotluseks, et algselt väikese tähega kirjutatud Tartu lasteteater omandaks kultuuripildis suurtähe: Tartu Lasteteater, ja seejärel saaks juba üldtuntuks lihtsalt Lasteteatrina. Mingil määral mul see taotlus vist isegi õnnestus.

Huvitava täiendusena lisaksin, et kui ma mõnes oma arvustuses püüdsin Lasteteatrit seada isegi Vanemuisest ettepoole – aga mõnel perioodil see niimoodi tõepoolest tundus –, siis Postimehes ilmunud tekstides olid need kirjakohad mitmel korral siiski välja toimetatud.

Lasteteatri tõeliseks trumbiks ja mainekujundajaks olid folkloorilavastused, neid kiideti kõvasti ja need andsid teatrile just algaegadel oma näo; juba loetelu eri rahvaste esindatusest tuleks siin üsna pikk: eesti, förja, handi-mansi, iiri, indiaani, inkade, lapi, juudi, polüneesia, saami, saksa, tšiili, tšuktši, udmurdi, vene...

Mina omalt poolt püüdsin esile tõsta eriti Kalev Kudu poolt tehtud lavastusi täiskasvanutele, mis moodustasid ka tõepoolest uhke rea: Beckett, Strindberg, Ionesco, Mrożek, Dostojevski.3 Nii võinuks tõsifilosoofiliste otsingutega eksperimenteerivat näitetruppi tegelikult nimetada ka Tartu Noorsooteatriks.

Lasteteatrist kirjutati väga palju, mitmed kirjandus- ja teatriinimesed väljendasid teatrisse sattudes oma meeldivat üllatust (Jüri Ehlvest, Reet Hiiemäe, Veiko Märka, Maie Raitar, Livia Viitol, Margot Visnap, Avo Üprus). Tooksin näiteks Ott Arderi muljed Taago Tubina lavastusest "Prints Muretu":

"Prints Muretu sündimise järel annab kuningas käsu, et terves kuningriigis ei tohi keegi kurvastada. Nii varjatakse printsi eest isegi tema isa surma. 

On teretulnud, et näidend ei varja noore vaataja eest inimeksistentsi üht osa, surma. Enamasti püüavad lastele mängivad teatrid sellest mööda hiilida ning lõpetavad iga etenduse käibefraasiga "ja kui nad surnud pole, siis elavad nad õnnelikult tänase päevani"."4

Iselugu on küll see, et kaootilistel 1990. aastatel ei pääsenud paljudesse väljaannetesse laialipillatud tunnustussõnad vajalikul määral mõjule.5

Kuigi Lasteteatril polnud eraldi kirjandusala juhatajat, suudeti publikut palju kordi üllatada täiesti ebahariliku repertuaarivalikuga, ka külalisnäitlejate ja -lavastajate kaasamisega. Mainiksin näiteks Enn Lillemetsa lavastatud Peet Vallaku instseneeringut "Inimesel ei ole saladusi!", teravajoonelist psühhodraamat 1995. aastal (novelli "Saladus" põhjal), peaosas külalisena Jaan Kiho. Kalev Kudu ja Vaino Vahingu koostöös sündinud tumemeelselt süvafilosoofilises ideedraamas, Dostojevski "Sortsides" tegid kaasa vanemuislased Lembit Eelmäe ja Ants Ander. Mõnele mulle varem kaugeks jäänud kirjanikule (nt Strindberg, Max Frisch) jõudsin tänu Lasteteatrile oluliselt lähemale.

Ereda sähvatusena meenub ka näiteks Rein Aguri poolt (samuti külalisena) lavastatud Matthias Johann Eiseni rahvusromantiline värssteos "Kõu ja Pikker" (1885); see hiljem pseudomütoloogiliseks kunst-kangelaseeposeks nimetatud naiivselt halearmas sepitsus leidis Lasteteatri stiilses ja tempokas esituses 1998. aastal hoopiski moodsa groteskse värvingu, vana unustatud tekst (värsimõõduks heksameeter!) ärkas täiesti uuele elule.

Näitlejatest võiksin pajatada väga pikalt. Teatri algaegadel püüdis pilku sarmikas Liina Olmaru. Erakordseid loomingulisi hetki võis tajuda mõnes Aldar Talviste (hiljem tartlastele tuntuks saanud elukunstnik Psaiko varjunime all) osatäitmises. Minu konkurentsitu lemmik oli aga Anne Maasik, kes lisaks paljudele kõrgkunstilistele luule- ja laulukavadele (sageli koos Heikki Veromanniga) suutis aina rõõmustada ka mitmekülgse draamanäitlejana. Sageli haldjaid kehastavana oligi ta teatri tõeline hea haldjas, tema suveräänselt eraldiseisev isiksus lisas Lasteteatri kuvandile tugeva annuse leebet sära ja samas vaimset mõõdet.

Lühikeseks jäi nii näitleja kui lavastajana meelde jäänud Roland Saarniku (1961-2003) ja antiigi-erudiidi Mari Murdvee (1959-2008) elutee.

Püüdes anda pisut lähemat aimu teatri üpris erinevatest suundumustest, esitan järgnevalt kimbukese oma tollaseid arvustusi (see on muidugi väga subjektiivne valik) koos mõne hilisema kommentaari ja [nurksulgudes] täiendusega, lootes, et neis pistelistes minevikumuljetes sisaldub ehk siiski oluline killuke meenutamist väärivat eesti teatrilugu.6

Seitse ühe hoobiga

"Vahva rätsep", vendade Grimmide muinasjutu järgi lavastanud Talvo Pabut [eluaastad 1962-2017]

Mäletan, et kavatsesin Lasteteatri kohta midagi kirjutada juba siis, kui esietendus Preussleri imepärase lasteraamatu järgi tehtud "Krabat" [1991]7. Paraku ei õnnestunud seda etendust näha, ta kadus jäljetult ära. Teatri viimastes luule-, laulu- ja muinasjutukavades tuli ette monotoonsust ja enesekordamist. Üldises kultuurivaenulikus majandusolukorras võis juba kahelda selle omapärase näiteselskonna koospüsimises.

Nüüdse "Vahva rätsepaga" on teater nagu ühe hoobiga varjusurmast ärganud, tükki mängitakse tihedasti ja täissaalile (Jaama tänava saal on küll õige pisike, vaid 45 kohta) ja lastel on lõbu laialt. Ei julge lavastust kuulutada lausa kaalukaks teatrisündmuseks, kuid mänguvõimalusi näitlejaile ja kaasaelamist ka täiskasvanud publikule pakub ta rohkem kui mõnedki Lasteteatri eelnenud lastetükid.

Juhtusin enne etenduse vaatamist lugema lavastuse algteksti, kus Talvo Pabut on vendade Grimmide muinasjutu ümber pannud lihtsakoelisteks, otse vemmalvärsilisteks luuleridadeks. Teksti primitiivsus aga lavastuses kummalisel kombel ei häiri, näitlejate mäng annab kunstlikele riimikõlksatustele isegi koomilise võlu.

Oma dünaamilise mänguga määrab etenduse tempo Rätsepa osas esinev Kalev Kudu, ta kehastab nauditavalt osavat selli, kes oma leidlikkusega igast täbarast olukorrast välja tuleb. Lihtsameelse Hiiglase tahumatut nurgelisust, nüri visadust ja konkurentsihimu annab hästi edasi Raul Schmidt. Omapärast peent eneseirooniat (mis aga ei kandu üle rollile kui sellisele, nagu seda vahel varem on näha olnud) esitab Aldar Talviste mängitud Kuningas; A. Talviste kui karakternäitleja koomikuampluaas näib peituvat varjatud süvahoovusi. Tubli on ka ülejäänud näitetrupp, kelle ansamblimäng saavutab enamikus stseenides üsna hea kooskõla.

Kui millegi üle nuriseda, siis vahest selle üle, et lavastuse tinglikkuse aste (rekvisiidid, kostüümid) on üsna kõikuv, vaatepunktid ja jutustajad vahetuvad ülepeakaela, nii et lapsed ei tarvitse mõnestki lavastuse nüansist aru saada. Jutustava teksti ettekandmisel tuleb ka ette liigset mahavuristamist ja rabelemist. Ebamäärast sihitut rabelemist ja katteta ekspressiivsust on siiski vähem kui Lasteteatri algaegadel. Mitme näitleja meisterlikkuse kasv ja üldine suurem mängukindlus on märgatavad. Kui sellele lisada oma teatrimaja olemasolu ja odavad piletihinnad (2 krooni), siis on Lasteteatril praegu head eeldused oma publiku kujundamiseks ja Tartu teatrielu rikastamiseks.

Postimees 2. november 1992

Suure Vaimu saadikud Lasteteatri laval

Eric Nicoli kompositsioon indiaanilugudest

Kuulun põlvkonda, kes mäletab veel Evald Hermaküla [1941-2000] lastelavastusi 1970. aastate Vanemuises ("Üks ullike läks rändama", "Kuningatütre sünnipäev" jt), mis oma julgete eksperimentidega kõigutasid traditsioonilist kujutlust "lastepärasusest" ning kujundasid lihtviisilise muinasjutulisuse ümber millekski enamaks ja mõjuvamaks, üldinimlike müütiliste jõudude kokkupõrkeks.

Seda liini ei suudetud vahepealses Vanemuises kuigivõrd jätkata, lastele pakuti küll mitmeid korralikke meelelahutustükke, mis aga enamasti ei hiilanud vaimurikkusega.

Tartu Lasteteater on mõnes suhtes kujunemas Hermaküla liini edukaks edasiarendajaks, sellest on märku andnud mitmed varasemad lastetükid ja ka nüüdne uuslavastus, 20. märtsil [1993] esietendunud Eric Nicoli8 kompositsioon indiaanilugudest "Tal on nägu" (lavastanud Anne Türnpu).

Algtekst on mõneti ebaühtlane, ilmekamate lugude ja stseenide (lugu Noorest Vaalast, võitlus moskiitodega, lugu Siwashi kaljust) vahele on juhtunud ka paar ebamäärasemat fantaasiapilti (merikarbirahvast, konnarahvast). Päriselt pole tasakaalus ka lugude jutustamise ja ettemängimise vahekorrad; pärast näidendi keskosa tempokat saginat mõjub filosoofiliselt pajatuslik lõpuosa veidi staatiliselt ning indiaanlane T'elch ja ta naine Hommikutäht (Aldar Talviste ja Maare Heinsoo) ei suuda end päriselt maksma panna (ehkki stseen eraldivõetuna on ju mängitud kenasti). Kui võlurid küsivad T'elchilt: "Mida sa tahad üle kõige ilmas?", siis võib ta askeetlik soovidepuudus ("ma kardan... et ma ei taha mitte midagi") jätta koguni saamatuse või fantaasianappuse mulje. Vahest oleks abstraktsevõitu algteksti tulnud siin kuidagi mahlakamaks-kujundlikumaks muuta ja mängida.

Ka lööb tekstis, eriti tegevust suunavates repliikides, läbi kohatine õpetlik-manitsev-ümberkasvatav toon, mille üle võiksid rõõmustada rohkem küll pedagoogid kui lapsed.

Ent neile kriitilistele märkustele ja kahtlustele vaatamata jättis "Tal on nägu" tervikuna sümpaatse mulje. Kui meid ja meie järeltulijaid ründab senise vene labasuse asemel järjest rohkem ameerikalik jõhkrus, nagu ka "Winnetou"-tüüpi kitšinähtused, siis on kiiduväärne, kui teater püüab lastele oma kujundlikul viisil aimu anda mingitest alternatiivsetest väärtustest. Neil indiaanilugudel on oma võlu nii lastele kui ka täiskasvanutele, müütiliste ja etnograafiliste, seikluslike ja arutlevate elementide põimimisel on paiguti saavutatud mitmekihiline haarav vaatemäng, kus kõigil neljal näitlejal (lisaks eelmainituile Heikki Veromann ja Kalev Kudu, minu nähtud etendustel saavutas kõige vahetuma kontakti lastega Maare Heinsoo) on ilmekaid täistabamusi.

Postimees 8. aprill 1993

Luts Lasteteatri lavalaudadel

13. mail [1995] sai Tartu Lasteteatris lavaküpseks Oskar Lutsu "Nukitsamees" (Roland Saarniku dramatiseering ja lavastus). See Lutsu üldtuntud lastelugu võib tänasele lugejale-vaatajale (olgu see siis laps või täiskasvanu), kes on harjunud kõiksugu thrillerite ja õudukatega, tunduda liigagi pretensioonitu ja tagasihoidlik: pole siin ju mingeid šokeerivaid košmaare ega vampiire, supermane, moodsat tehnikat ega juba tavaliseks saanud tulistamistki. Pole siin ka suuremat müstikat, müütilisust või allegooriaid, mis end mingis modernses võtmes avama või tõlgendama ahvatleksid.

Küll aga on selles Lutsu lasteloos kuidagi hästi orgaaniliselt paigas ühe korraliku muinasjutu igihaljad arhetüübid, eeskätt karakterid: metsa eksinud head lapsed Iti ja Kusti (mängivad Anu Ander ja Priit Karm) ja neid abistav lind (Merle Antson) ning vastasleer, kuri nõiamoor (Maare-Marika Heinsoo), kelle värvika kaaskonna moodustavad Mõhk, Tölpa ja Vanaätt (Aldar Talviste, Roland Saarnik, Kalev Kudu).

Dramatiseering ja lavastus on tehtud vanas heas realistlikus võtmes, Lutsule pole kallale kiputud ega teda moderniseeritud. Anu Ander ja Priit Karm mängivad lapsi üldiselt päris loomutruult (miimikas ja mõnes žestis lööb aeg-ajalt siiski välja väike annus täiskasvanulikkust); eriti efektse mulje aga jätab metsamoor oma suguseltsiga.

Maare Heinsoo kehastatud moor on särav, kohati isegi lummav tegelane, üldsegi mitte üheplaaniline kurjuse kehastus, vaid midagi märksa põnevamat. Tema lihtsakoelises olmelises toimetamises, kiuslikkuses ja riiakuses peitub mingi fatalistlik tegevusprogramm, tagamaa, millest me õiget aimu ei saagi. Ent just see mõistatuslikkus, intrigeeriv salapära tõstabki Heinsoo osatäitmise lavastuse kandvaks teljeks.

Temperamentsele metsamoorile ei jää sugugi alla Mõhk ja Tölpa – Aldar Talviste ja Roland Saarniku duett on ühtaegu hoogne ja lustlik, samas on meeldivalt välditud ülemängimist ja liigseid veidrusi, mida säärased rollid ju kergesti võimaldaksid. Kalev Kudu pentsiku Vanaätina esineb oma tavapärases groteskses laadis.

Pisut kahvatumaks jäävad lapsi ootavad kurvastavad-rõõmustavad vanemad – Sven Antson ja Anne Maasik pole siin saanud suuremaid mänguvõimalusi ning nende ülesandeks jääb vaid otsi kokku vedada.

Ja lõpuks Nukitsamees ise – Enn Lillemets. Kui Lillemetsa mõneti tinglik ja nurgeline rollilahendus võib algul ehk tunduda pisut võõrastav ja problemaatiline, siis etenduse käigus suudab ta ennast maksma panna ning lahendab enam-vähem veenvalt ka näidendi küllaltki kaelamurdva finaali – kiirtempos (ja praktiliselt ilma tekstita) ümberkasvamise jultunud paharetist inimsõbralikuks inimlapseks (Enn Lillemetsa toetab siin Anu Anderi hea empaatiaga mäng).

Kokkuvõttes rõõmustas selles Lasteteatri lavatükis just näitlejate väljapeetud mäng, stampide ja liialduste puudumine, tavalises realistlikus lavastuses peituvate võimaluste oskuslik avamine. "Nukitsameest" ja teisigi teatri viimase aja tegemisi vaadates süveneb veendumus, et Tartu Lasteteater on üha enam muutumas selliseks terviknähtuseks, mis on märksa suurem oma koostisosade mehaanilisest summast.

Postimees 30. mai 1995

Visiitkaart Tartu Lasteteatrilt

Teisipäeval [21. mail 1996] mängib Tartu Lasteteater Linnateatri laval Mrożeki "Suvepäeva".

Tartu Lasteteatri selle [1995/96] hooaja täiskasvanutele mõeldud lavastuste hulgas on Sławomir Mrożeki "Suvepäev". Kohtumine" ehk kõige kandvam, stiilsem, säravam.

Nõukogude ajal meil üsna mahavaikitud maailmakuulsat poola dramaturgi Mrożekit [1930-2013] tunneb meie lugeja kui ka teatripublik teenimatult vähe: 1960. aastatel jõudis Loomingu Raamatukogu sarjas Aleksander Kurtna vahendusel ilmuda kaks raamatukest (grotesksete lühilugude valimik "Elevant" 1964 ja näidend "Tango" 1967). Meie publiku jaoks seostub Mrożeki nimi ennekõike tema näidendiga "Tango" Mati Undi lavastuses (Noorsooteater, 1989).

"Suvepäev" (tõlkinud Hendrik Lindepuu)9 on omamoodi paroodia klassikalisele "armastuskolmnurgale", kus kolme tegelase repliigid-dialoogid on ühtaegu tinglikud ja reaalsed, unenäolised ja tõsielulised, grotesksed ja traagilised (näidendi lähtepunktiks tegelaste enesetapumõtted). Efektselt on siin läbi mängitud hulk suhtlemispsühholoogilisi situatsioone ja käitumismudeleid, mõjudes kohati otsekui värvika illustratsioonina psühholoogiaõpikule. Tabavad süvapsühholoogilised vihjed paljastavad tegelaste kõige varjatumaid käitumismotiive.

Siiski pole see raskepärane, üliintellektuaalne mudeldraama, kõrgelaubaline ristsõnamõistatus, vaid pigem eluline, vaimukas vaatemäng, sobides soovi korral, miks mitte, näitlikuks flirtimise ja kuramaaži õppetunniks.

Mängivad Sven Antson (kõigega toimetulev elumees Ed), Taago Tubin (igavesti ebalev hädavares ja pigilind Ebaed) ja Anu Ander (peenelt võrgutav Daam). Mrożeki näidend sobib jätkama Kalev Kudu seniste esinduslavastuse rida Tartu Lasteteatris (Becketti "Lõppmäng", Strindbergi "Surmatants", Ionesco "Tulevik on munades"). 6. oktoobril [1995] esietendunud "Suvepäev. Kohtumine" on tänase Tartu Lasteteatri visiitkaardiks.

Eesti Päevaleht 18. mai 1996

Oscar Wilde'i hea sõnum

Oscar Wilde'ist kirjutajad kipuvad ikka ja alati takerduma tema skandaalse eraelu eritlustesse, ja nii on üsna varjule jäänud kirjaniku maailmavaade, tema sotsiaalsed ja filosoofilised pürgimused.

Ometi tundub, et oma kaasaegse ühiskonna lahtiseletamine oli üks Wilde'i olulisemaid taotlusi; ta kirjutas – ammu enne vanglassesattumist – omapärase traktaadi "The Soul of Man under Socialism" ("Inimese hing sotsialismi ajal") ning murdis palju pead sotsiaalse ebavõrdsuse põhjuste kallal.

Peter Ackroyd on oma asjalikus ja heatasemelises biograafias "Oskar Wilde'i viimane testament" (e. k. 1992) lasknud kirjanikul öelda: "Aga ma usun nüüd, et vaeste näol loome me ühiskonnakihi, mis meile kohutaval kombel kätte maksab. Olen alati veendunud olnud, et meie tsivilisatsioon on läbipaistev ja kaduv ning võluvalt hõljuv seebimull, mille tuul peagi minema puhub."

Neid vaimseid otsinguid kajastavad ka Wilde'i kunstmuinasjutud, eriti "Õnnelik prints", mis rajaneb vaesuse ja rikkuse kontrastide teraval väljatoomisel.

Tartu Lasteteatris on "Õnneliku printsi" dramatiseerinud ja lavastanud Roland Saarnik (tema varasemaid lavastusi: "Jaagup tüssab surma", "Roos pidalitõbisele", "Nukitsamees", "Ivan Tsaaripoeg ja Hall Hunt"). Dramatiseering paistab olevat õnnestunud, Wilde'i lühikest muinaslugu on mõõdukalt laiendatud ja täiendatud, ümbritsedes peategelased (Prints – Enn Lillemets, Pääsuke – Elgitha Zeno) groteskselt rumaluhkete jõukate linnakodanikega (mängivad Anne Maasik, Tiit Toomel, Anu Ander, Roland Saarnik) ja teisalt viletsusse langenud vaesema rahvaga (Anne Maasik, Anu Ander, Roland Saarnik).

William Butler Yeatsi ja Karl Ristikivi tekstidele tehtud laule esitavad ja musitseerivad Heikki-Rein Veromann ja Sven Antson.

Kevadel, 29. mail [1997] esietendunud lavastus on sügiseks märgatavalt küpsenud, peategelaste mäng muutunud nüansirohkemaks.

Enn Lillemets on Printsina väliselt muljetavaldav ja pilkupüüdev, ehk pisut liigagi monumentaalne (ja samas kuidagi kummituslik prints-lummutis). Printsi altruismi, tähelepanelikkust ja sisemist südamesoojust annab kindlasti paremini lahti mängida.

Vaestele varandusi läkitav Prints pole ju ei üleolev filantroop (muide, Wilde põlgas silmakirjalikke filantroope kõigest südamest) ega ka muhedalt kingitusi jagav jõuluvana – näitlejal tuleb siin tabada just puhast altruismi, millega kõikenägev Prints püüab tasandada maailma ebaõiglust. Tõsi, Wilde'ile omast kohatist sentimentaalsuseohtu on õnnestunud edukalt vältida.

Elgitha Zeno võtmetegelase Pääsukesena oli kevadel veel õige ebalev, nüüd on tema mäng omandanud enesekindlust ja jumet, lavaline liikumine on põhjendatum ning ta manab vaataja silme ette kauneid lõunamaiseid kujutluspilte, aidates oma täpselt fokuseeritud empaatiaga liita eri tegevustasandeid ühtseks tervikuks.

Printsi ja Pääsukese kokkumängus jääb mõni ots lahtiseks, ent küllap küpsevad need võimalusterohked rollid veel edaspidigi.

Neljakümnesse mänguminutisse on mahtunud üllatavalt palju – nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Postimees 19. oktoober 1997

Inimeseks saamise okkaline tee

Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa "Olevused", lavastaja Taago Tubin, esietendus 11. aprillil 1998

Tartu Lasteteater on sedapuhku välja otsinud silmapaistvalt kunstiväärtusliku näitemängu uuemast eesti teatriklassikast, mis on kiires ajavoolus siiski jõudnud juba pisut unustusehõlma vajuda.

Meenutagem siis, et "Olevused" jõudis lavale 1980. aastal Draamateatris (mängisid Aarne Üksküla, Maria Klenskaja jt tuntud näitlejad). Tükki esitasid 1994. aastal ka Toronto isetegevuslased (näidendi tekst on ilmunud ajakirjas Meie Repertuaar 1987, nr 9).10

Huvitav on tagantjärele kõrvutada nende kahe lavastuse retseptsiooni. Kodumaine kriitika nägi "Olevustes" eeskätt üldinimlikku, filosoofilise sihiasetusega absurdidraamat, jäädes selle tingmärgilise vihjelisuse ees ka pisut nõutuks11, väliseestlased hoomasid aga näidendis esmalt teravat sotsiaalpoliitilist allegooriat: olevuste prügiväljadelt leitud püss assotsieerus vabadusvõitlusega ja kirjutusmasin sõnavabaduse puudumisega.

Mardi Valgemäe [1935-2020] nimetas teost koguni prohvetlikuks ettekuulutuseks taasiseseisvuvast Eesti Vabariigist: "Raha leidmine ajab olevustel pea segi, tekitab omavahelist paksu verd ning seni üksmeelselt tegutsenud ühiskond lõhestub jõukaiks ja vaeseiks."12

Taago Tubin on oma lavastuses rõhutanud üldinimlikku ning vältinud olupoliitilisi vihjeid ja ajakajalisi torkeid.

Nii on "Olevused" tema käe all muutunud tugeva üldistusjõuga teravmeelseks, absurdikomöödia sugemetega (ohu)draamaks, mis liitub hästi Lasteteatri varasemate, peamiselt Kalev Kudu lavastatud tinglike-eksistentsiaalsete meeleolude ja stiililaadiga ("Lõppmäng", "Suvepäev", "Tulevik on munades").

Meie ette astuvad kaheksa nimetut, üksnes numbrimärgistatud olevust, kelle ilutulestikuna sähvivates repliikides, paradokslevates tõekuulutustes, lapselikes vaidlustes ja hämaravõitu targuteludes kombatakse pidevalt (inim)mõtlemise piire, sooritatakse kaelamurdvaid mõtteuperpalle, mille vahel ootamatult terenduvad lõikavalt kristallselged tõetabamused.

Seda hoogsat vaatemängu jälgides ei tahaks jätta hea sõnaga mainimata ainsatki Lasteteatri näitlejat.

Number NULL – Enn Lillemets – paistab silma oma plastilise liikuvuse ja täpse rütmitundega (muide, tüki saateks on lavastaja leidlikult mitmekesine muusikaline kujundus; liikumist aitas seada Heli Kohv).

ÜKS – Aldar Talviste – on ehk oma hoiakult 1. vaatuse kõige veenvam Olevus, tema mängus, ka küüniliselt petturlikus rahalugemisepisoodis, on mingit ehedalt salapärast teispoolsust.

KAKS – Kalev Kudu – ilmutab oma pulbitsevat koomikuannet just teises vaatuses, kostümeeritud inimeselaadse üliatraktiivse hampelmannina; see ongi ehk kokku võttes lavastuse parim osatäitmine.

KOLM – Tiit Toomel – on küll Lasteteatris teist hooaega kaasa tehes veel suhteliselt uus nimi, ent esineb sedakorda säärase enesekindla ja ennastimetleva staarina, et kipub juba pisut üle mängima; tõsi küll, lavastuse nihestatud atmosfääri arvestades pole see kuigi suur patt.

Tükile lisab mõistatuslikkust tagaplaanil jalutava Mister X-i – Sven Antsoni – osavõtmatu vaikimine.

Naisnäitlejad annavad samuti oma parima. Leinaloorides hõljuva Anne Maasiku – tema on number NELI – rauge reserveeritus tasakaalustab meeldivalt meesnäitlejate tormakat sebimist; samas rollis võis kontrolletendusel näha Merle Antsonit, kelle ülim väärikus jättis samuti tugeva mulje.

Lisagem siia veel numbrid VIIS, KUUS ja SEITSE, Elgitha Zeno tarmuka-romantilise pruutneitsi ning külalisnäitlejate Helen Hansbergi ja Kärt Johansoni sarmikad osatäitmised (mis näikse hästi sulanduvat Lasteteatri ansamblisse), ning ongi käes täiskomplekt ühemõõtmelisi ja pentsikuid, ent mõnel momendil ka väga inimlikke ja ehtsat kaastunnet äratavaid Olevusi.

Märkan, et olen tegelasi iseloomustanud peamiselt teise, "inimlikult" kostümeeritud vaatuse põhjal.

Tõepoolest, esimene vaatus oma unenäoliselt ühetaoliseks stiliseeritud õõnesfiguuridega on Viidingul ja Rätsepal märksa abstraktsemas võtmes kirjutatud, nii et ka lavastaja pole suutnud kõigile ülitarkadele (või -rumalatele) loogikafinessidele elu sisse puhuda.

Tuleb ette ebamääraseid pausikohti, kus vaataja kaasamõtlemine kipub toppama jääma. Viidingu ja Rätsepa tekstis hakkab silma ka mõnesugust kiirustamist ja läbimõtlematust, mida lavastus võinuks siin-seal siluda.

Ometi on näidendi üldine mõte ja ideestik üpris tuumakas ja kandev. Olevused, kes kirglikult, lausa meeleheitlikult tahavad ja igatsevad inimeseks saada – me tunneme ennast nendes ära, tunneme liigagi hästi...

Tartu Postimees 13. aprill 1998

Lasteteater Fantaasiamaad päästmas

Mart Kampus on võtnud raamatust "Ilma lõputa lugu" mõned põhiliinid ning need oma samanimelises lavastuses veenvalt välja arendanud.

Kes pole veel juhtunud lugema, võtku ja lugegu kindlasti: pole kahtlust, et saksa kirjaniku Michael Ende kaks 1990. aastatel eesti keelde tõlgitud raamatut – "Momo" ja "Ilma lõputa lugu" – esindavad maailma lastekirjanduse tipptaset.13

Oma ammendamatute fantaasiamängudega ja sundimatute hüpetega reaalsusest irreaalsusse näivad need teosed sobivat pigem filmimaterjaliks kui teatrilavale.

Suurejoonelise vaatemängu ootaja ei pea aga pettuma. Oskuslikult ja uudselt on ära kasutatud Lasteteatri saali võimalused, nii lava- (kunstnik Liina Keevallik) kui ka helikujundust (Mait Reimann) tasub eraldi esile tõsta.

Taas on Lasteteatri laval stiilsed nukud (Merike Jaagomann) ning mitmetasandilised mängupinnad aitavad hästi markeerida Ende romaani võimalusteküllast ja ometi hävinguohus Fantaasiamaad.

Peaosaline Taago Tubin on saanud oma senistest parima rolli (varem on ta mitmel puhul pidanud mängima iseäralikke vanamehi, saamatuid hädavareseid jmt), tema õlgadel lasub kogu kahetunnise (vaheajata) etenduse dünaamika väljamängimine.

Tulemus on hea ja kohati isegi väga hea: loodud on romantiline ja samas polüfooniline kangelane; oma vastutuse mõistmine ja samas dramaatilised hingeheitlused on esitatud mõjuvalt ja kasvava pingega. Veendume, et, nagu näidendis öeldakse, igale mürgile on tõepoolest olemas oma vastumürk.

Ülejäänud näitlejatest jäi kõige enam silma Merle Antsoni maitsekas ja ühtlane mäng, jätkuvalt stabiilne on ka Anne Maasik. Ent head koostööd oli teistelgi, just nukkudega mängides moodustas efektseid misanstseene kogu näitetrupp.

Tänapäeva teatris põrkame sageli lavastajamõtte ähmasusele ja vähesele veenvusele, mingile fataalsele julgusepuudumisele (see on olnud ka Lasteteatri põhiprobleem). Mart Kampuse lavastuste puhul (eredalt on meeles ka läinud [1997/98] hooajal tehtud "Viimne ükssarvik") jätab aga kõige parema mulje just oma nägemuse selgesuunaline realiseerimine, millega õnnelikul kombel kaasneb detailne viimistlus, lavastuslik peenmehaanika.

Tartu Postimees 9. oktoober 1998; ilmus pealkirjaga "Raamatust lavastuseni ja igavuseta".

Hingedraama Tartu Kirjandusmaja saalis

Tartu Lasteteater on kinnitanud kanda Vanemuise tänava Kirjandusmajas: varasematele ühekordsetele esinemistele on nüüd lisandunud näidend traagilise saatusega luuletajast Marie Heibergist (1890–1942) – seda mängitaksegi ainult kirjarahva kooskäimiskohas küdeva kamina paistel.

"Kesk aegade viirastust luuletaja" on 25. veebruari [2000] esietendusest möödunud mängukordade kestel jõudnud märgatavalt jumet juurde saada. Anne Maasiku instseneeringus ja lavastuses (kunstnik Inge Kudisiim) astuvad erinevatel õhtutel meie ette kaks küllalt erinevat Marie Heibergi. 

Tuuli Otsuse esituses on tegemist aktiivse, tormaka, kirgliku ja jõulise, isegi agressiivse naisterahvaga, kes seltskondlikest konventsioonidest üle astudes lausa kinnisilmi tungleb ihaldatud luuletajastaatuse poole.

Anu Anderi mängus on vähem välist atraktiivsust, ent seda enam varjatud sisepingeid, aimatavat dramatismi, uhket kirgastumist ja samas lootusetut resignatsiooni.

Eraldi tuleks kiita Anne Maasiku kirjanduslooliselt sügavuti minevat instseneeringut; külluslik uudne materjal peaks huvi pakkuma igale tõsisemale kirjandushuvilisele ning sajanditagune sümbolistlike tundelainetuste atmosfäär on taasloodud maitsekalt ja kohati lausa lummava täpsusega.14

Samas pole tegemist tavapärase biograafiliste faktide eksponeerimisega, vaid luuletajanna sisemonoloogid ja kirjakatked on jagatud kolme näitleja vahel, naispeategelasele sekundeerib kaks meest (Enn Lillemets ja Heikki-Rein Veromann; viimaselt on ka muusikaline kujundus). Nende funktsioon Heibergi hingeilma avajatena ja samas vastasmängijatena pole ehk lõpuni läbi mõeldud, ent aitab omal viisil toonitada poetessi tundeelu maskuliinsemat poolust, nagu lavastaja seda on näinud, tasakaalustada sentimentaalseid ohkeid ja kaebelaule.

Nii kandub näidendis raskuspunkt luulelt ja luuletajalt üldisemale pinnale, noore ambitsioonika naise fataalselt luhtunud eneseteostusele, mille arengudünaamika, ennastületav pingutus, ebakriitiline tunnustusjanu, vaesuses virelemine ja traagiline murdumine on lavastuses üsna veenvalt ja nüansirikkalt kõlama pandud.

"Mina tunnen aga, et ma nii elada ei taha, ei või – kui ainult naesterahvas, kui ainult, et elada ega tea mispärast" – Heibergi selline maksimalistlik ja trotslik eluhoiak muudab ta huvitavaks veel sajand hiljemgi, seda enam, et intrigeerivaid paralleele kaasajaga on lavastuses igati alla kriipsutatud. Vahel tundub koguni, et aeg seisab paigal, et sajanditagused pinged ja pained hõljuvad täpselt sama teravalt õhus veel tänaselgi päeval.

Mäletan, et tosin aastat tagasi oli raamatupoodidest võimatu saada Kajar Pruuli koostatud Heibergi valikkogu "Käisin üksi tähte valgel". See oli kultusraamat, mis jäi varjule leti alla. Kui tollastest tuhandetest entusiastlikest raamatuostjatest väike osagi leiaks tee Tartu Kirjandusmajja, mängitaks ilmselt tükki järgmiselgi hooajal ja Kirjandusmaja võiks vabalt konkureerida üle tee asuva Vanemuisega.

Sirp 30. juuni 2000, lk 7

Oma täisfilosoofilises, Kierkegaardile toetuvas arvustuses eritles teatrikriitik Madis Kolk lavastuse psühholoogilisi nüansse ja rõhutas, et "...on imetlusväärne trupi võime esitada sedavõrd mitmekihilist meeleolude- ning suhterägastikku psühhologismi libastumata."15

* * *

Ja oligi kõik. Tõusvas merkantiilses ja unifitseeruvas kapitalismis polnud "reeglitevälisele", vabameelsele ja isepäisele Lasteteatrile lihtsalt enam kohta. Uks sulgus aeglaselt, aga kindlalt ja lõplikult.

Üks Lasteteatri vihasemaid ründajaid oli poliitik Janno Reiljan (1951-2018), kelle kohta Vikipeedias öeldakse: "Ta sai tuntuks ülimalt emotsionaalsete ja sageli üle hea maitse piiride minevate sõnavõttudega, seda nii Riigikogus kui ka mujal." Tartu volikogu tähtsa tuusana tegi ta juba 1996. aasta märtsis ettepaneku Lasteteatri finantseerimine lõpetada (tunnistades seejuures, et pole teatri ainsatki lavastust näinud!). Tahtlikke ja vist ka poolkogemata sellesse rolli sattunud Lasteteatri hauakaevajaid oli veel mitmeid.

Lasteteatri kaitseks kirjutati meie kultuurirahva poolt terve hulk põhjalikult argumenteeritud, vahel lausa meeleheitlikke artikleid, avalikke kirju ja pöördumisi16, ent kõik see põrkas otsekui vastu pehmet kummist seina, tollaste otsustajate, poliitikute ja kultuuriametnike meelt see ei muutnud ning hulga keeruliste, tänaseni hämaraks jäänud kombinatsioonide tulemusena – nimetaksin seda hiilivaks järjekindluseks – teater 2000. aasta jooksul suleti (eufemistlikult nimetati seda küll "reorganiseerimiseks").

Juri Lotman on öelnud: "Administratiivsed abinõud võivad kultuuri lõhkuda, kuid äralõhutud kultuuri taastada nad ei suuda. Ja asjatu on mõelda, et kui mingi kultuuripesa on hävitatud, siis hiljem piisaks vaid sellest, et "otsustada" see taastada; isegi suure rahaga ei saa tekitada taassündi. Kultuuris peab olema enesetaastamise mehhanism. Kui see mehhanism on purustatud – aga seda on kerge purustada –, siis pole ka enesetaastamisest mõtet rääkida."17

Üks Tartu kultuuripesa suudeti mingi põikpäise õhinaga lammutada. Aga minu ja kindlasti veel paljude mällu on see ainulaadne kooslus jätnud särava jälje, nii et mitmete sõprade-tuttavatega on olnud põhjust ka aastakümneid hiljem Tartu Lasteteatri teatriimet veel palju kordi meenutada.

1 Direktor Juhani Püttsepp maksis iga minu siseretsensiooni eest 50 krooni, mis oli mulle kui vabakutselisele kriitikule hea stiimul. Nii nägin ka teatri päris soliidset "musta kassat" (lauasahtel oli täis rahatähti, ka mitmeid 500-krooniseid), mis tollastes majandustingimustes ellujäämiseks paistis olevat küll täiesti paratamatu.

2 "Liiga tõsimeelne Dickens Tartu Lasteteatris" – Kultuurileht 19. juuli 1996, nr 26, lk 9

3 Strindbergi "Surmatantsu" ja Ionesco "Tulevik on munades" puhul kirjutasin mõlema kohta koguni kaks arvustust.

4 Ott Arder, "Rõõmu ja muret, mis muud!" – Tartu Postimees 24. mai 1999

5 Nt leidsin "Saksa legendide" huvitava arvustuse ajalehest Kostabi (13. november 1991, nr 4, lk 7: Kaido Torop, S. Leevi, "Euroopa müüt boreaalse kõrval").

6 Mitte väga kauges tulevikus peaks ilmuma Edakai Simmermanni poolt koostatud mahukas Lasteteatri-kogumik.

7 Otfried Preußleri (1923-2013) "Krabati" jätkuvast populaarsusest annavad tunnistust Linda Ariva tõlke kordustrükid (1982, 2000, 2009). Aldar Talviste lavastuse ja nimiosatäitmise kohta oli kuulda vaimustunud kiidusõnu, kuid tükki mängiti vaid mõned korrad.

8 Eric Nicol (1919-2011), kanada kirjanik, enam kui 40 raamatu autor.

9 Uuemal ajal on Hendrik Lindepuu väga tõhusalt jätkanud Mrożeki tõlkimist-tutvustamist; veebruaris 2016 allkirjastas ta lepingu, mille alusel lugejani jõuavad poola klassiku teosed 8 köites; neist kaks näidenditeköidet (kokku üle 900 lk) ilmusidki juba aastal 2017.

10 Hiljemgi on "Olevustega" jõudu proovinud veel mitu näitetruppi.

11 Rein Heinsalu, Sirp ja Vasar 20. juuni 1980

12 Teater. Muusika. Kino 1995, nr 4

13 Kirjutasin ka "Momo" arvustuse (Postimees 29. 7. 1994; ka raamatus "Kulli pilk", Tartu 2005, lk 29-31) ja tegin Michael Endest artikli Vikipeediasse: https://et.wikipedia.org/wiki/Michael_Ende

14 Lubatagu mainida üht isiklikku momenti: instseneeringus oli muu hulgas kasutatud minu isa hilispõlve elukaaslase Elfriide Siili (1904-80) poolt kogutud Urvaste-materjali.

15 Madis Kolk, "Kõiksuse lepitajad kõigi aegade viirastuste rüpes" – Tartu Postimees 9. märts 2000, lk 5

16 Näiteks: Kunstiühingu "Pallas" peakoosoleku pöördumine Tartu linnapea ja -volikogu esimehe poole [protest Tartu Lasteteatri laialisaatmise vastu] – Sirp 25. august 2000, lk 19

17 Ю. М. Лотман, Воспитание души. Воспоминания. Интервью. Беседы о русской культуре (телевиз. лекции), Санкт-Петербург 2003, lk 257

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: