Aivar Kulli ajalootund. Lev Tolstoi ja Romain Rolland ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lev Tolstoi Venemaa esimesel värvifotol 1908.
Lev Tolstoi Venemaa esimesel värvifotol 1908. Autor/allikas: Sergei Progudin-Gorski/Wikipedia

Suurte tõeotsijate Lev Tolstoi (1828-1910) ja Romain Rolland'i (1866-1944) ilukirjanduslik looming on meie lugejatele paljude tõlketeoste kaudu ammu tuttav. Aga tõsist huvi pakub ka nende kahe sõnameistri omavaheline kirjakontakt.

Lisaks juba varem vahendatud suurromaanidele ilmus Prantsusmaal aastal 1885 Lev Tolstoi traktaat "Milles seisneb minu usk?", 1886 tõlgiti jutustus "Ivan Iljitši surm" ja 1887 traktaat "Mida me siis tegema peaksime?" (pr. k. "Mis teha?", e. k. "Mis peame meie siis tegema?", 1907). Need tõlketeosed jätsid sügava mulje noorele Romain Rolland'ile, tulevasele Nobeli laureaadile [sai preemia 1915], kes aprillis 1887, tollal alles 21-aastase üliõpilasena saatis 58-aastasele Jasnaja Poljana patriarhile elu mõtet otsiva kirja. Vastust ei tulnud. (See on ka üsna mõistetav, kui mõelda näiteks faktile, et tänapäevani on säilinud üle 9 000 võõrkeelse läkituse Tolstoile).

Septembris katsetas Rolland uuesti ja sai seekord vastuseks põhjaliku mõtiskluse, kus on kokkusurutult esitatud kogu Tolstoi õpetus, tema eetika ja arusaamad kunstist. See kirjavahetus ongi järgnevalt esitatud.

Vastuskirja lõpus nimetab Tolstoi oma mõtteid ebaselgeks, ja tõepoolest, see prohvetiläkitus on ilmselt kirjutatud suure kiiruga, tõlkides oli väike kiusatus mõningaid kirja lõpuosa hämarkohti ja vastuoksusi õgvendada, kuid jätsin need siiski muutmata – on ju Tolstoi üldse üks hirmus vastuokslik mõtleja, mis aga ometi ei sega lugejal tema kirglikku eetilist põhipaatost tabamast.

Olgu veel lisatud, et aastal 1911 kirjutas Rolland "Tolstoi elu" (eesti keeles 1928, seni vist parim Tolstoi elulugu eesti lugeja laual); Rolland'i puhul võiks meenutada Marta Sillaotsa lühimonograafiat "Romain Rolland" (Tartu 1940, sarjas "Suurmeeste elulood").[1] 

 

ROMAIN ROLLAND – LEV TOLSTOI

KIRJAD

 

      ROMAIN ROLLAND – LEV TOLSTOILE

                                                    Pariis, 16. aprillil 1887 

 

Härra krahv!

       Ma poleks söandanud Teile kirjutada, kui sooviksin väljendada ainult oma palavat vaimustust Teie teoste puhul; mulle näib, et tunnen Teid Teie romaanide põhjal liiga hästi, et pöörduda Teie poole labaste ülistustega, mis on Teie suure mõistuse jaoks põlastusväärsed ja oleksid vist isegi jultunud sellise lapse suus, nagu ma esialgu veel olen. Kuid mind juhib kirglik teadmisjanu – soov saada teada, kuidas elada, ja vastuse võin saada ainult Teie käest, sest ainult Teie olete uurinud neid küsimusi, mis mind lakkamatult jälitavad. Mind vaevab surmamõte, mida leian Teie romaanidest pea igalt leheküljelt; ma ei suuda öelda, kui palju olen endamisi mõelnud Teie "Ivan Iljitši"[2] üle – ei hakka proovimagi; ma ei taha, et Te arvaks, nagu oleks Teil tegemist tavalise sõnakõlksutajaga, kes kirjutab vaid selleks, et katsuda vastuseks saada paari Teie käega kirja pandud rida. Vannun Teile: olen täiesti siiras, kui räägin sügavast filosoofilisest huvist, mida Teie raamatud minus on äratanud.

       Olen jõudnud veendumusele, et igapäevane, praktiline elu pole tõeline elu, kuivõrd ta lõpeb surmaga; elu võib olla hüve vaid siis, kui me hävitame surma. Elu tõelisus peitub täielikult selles, et loobuda egoistlikest vaheseintest elusolendite vahel, et saada Ühtse Elu elavaks osakeseks. Elagem terviklikku Elu kesk ainuolevat Ühtsust. Hävitagem surm, lahustagem oma olemine Universumi olemises.

       Mulle tundub, härra, et nimelt nii räägite Teie; ah, kui lähedased on sellele minu enda mõttekäigud! Ma mõistan: selleks, et tõeliselt lahti öelda oma egoistlikust isikust, tuleb võimalikult nõrgendada ja lõpuks hävitada igasugune puhtisiklik teadvus, kõik see, mis laseb meil tajuda oma pahelist individuaalsust, meie vääritut "mina". Teie viis loobumiskäsku on minu meelest täiesti õiglased, arvan ainult, et prantslaste jaoks peaks lisama veel mõne. Kuid see pole tähtis. Moraali vormid muutuvad olenevalt rahvusest. Mind aga huvitab Teie õpetuse põhituum. Niisiis, Te tahate, et me väldiksime tühiseid ihasid, et me töötaksime üldiseks hüvanguks – mitte  inimarmastusest (sest see tähendaks oma "mina" veel suuremat laiendamist, oma hinge koormamist kõigi inimlike kirgedega), vaid ainuüksi seepärast, et lõpetada asjatud mõtiskelud ning et vaid Halastus, vaid praktiline, oma kätega korda saadetud Heategu, vaid füüsiline töö kisub meid lahti oma egoistliku "mina" hukutava surve alt ja annab meile ainuvõimaliku õndsuse – mõtte ataraksia, hingerahu.

       Härra, ma püüdlen kogu hingest selle enesesalgamise poole, selle tervistava ataraksia suunas, ma ihaldan seda ja loodan seda saavutada; kuid miks Te nõuate, et me jõuaksime sinnamaani füüsilise töö abil? Nüüd tahangi esitada Teile küsimuse, mis mind kõige rohkem vaevab: miks Te mõistate hukka Kunsti? Miks Te ei võiks teda hoopis rakendada kui kõige täiuslikumat vahendit, mis lubab lahti öelda oma "minast"? Hiljuti lugesin suure huviga Teie uut raamatut "Mis teha?". Seal on Kunsti küsimust lubatud käsitleda tulevikus. Te kirjutate, et mõistate Kunsti hukka, kuid ei esita hukkamõistu motiive. Andestage, et ma ei jõua ära oodata (olen ju noor!) ja küsin ise Teie käest. Nagu ma aru sain, Te mõistate Kunsti hukka seetõttu, et näete temas egoistlikku püüdlemist rafineeritud naudingute poole, mis võivad vaid sajakordselt paisutada meie "mina", tugevdades ülemäära meie Meelelisust! Ma tean väga hästi, et enamiku jaoks – isegi enamiku kunstnike jaoks – peitubki Kunsti eesmärk just selles; see on aristokraatlik meelelisus, nende inimeste meelelisus, kelle meeleorganid on arenenud ülima peenuseni. Kuid, härra, kas Te siis ei usu, et eksisteerib veel midagi muud, mis mõnede jaoks on koguni Kõik? See ongi just nimelt enesest loobumine, Tajumustes lahustuva Indiviidi hukk, kui Tajumused omandavad selle piiritu keerukuse, mille on saavutanud näiteks Muusika. Kaob "mina", kaob mälu, kaob teadvus; jääb vaid lõpmata peente aistingute tulvav meri. See tähendabki eksisteerimise lakkamist, see ongi Tervikus lahustumine, ekstaas, kuulmis- või nägemismeele või siis niiöelda kogu meie vaimu hüpnootiline uni. Kuid kas me nii ei saavutagi seda ataraksiat, millest te kirjutasite? Kas surmal on veel võimu meie üle? Me hävitame surma ja lakkame eksisteerimast juba oma eluajal.

       Tean, et Te väidate mulle vastu: ma unustan ära, et Kunst pole muud kui Kurja Lill, mis kroonib kogu sotsiaalse elu ebaõiglust. Teised näevad vaeva ja piinlevad viletsuses, et mina, kes ma kellelegi kasu ei too, võiksin sukelduda oma õndsusesse – õndsusesse, mida ma võiksin sama hästi või veel pareminigi saavutada kehalise tööga, oma kätetööga, mis aitaks kaasa teiste inimeste õndsusele. Aga miks Te nõuate, et ma tegutseksin, töötaksin, näeksin vaeva omaenda ja teiste inimeste õnne nimel? Lõppude lõpuks – mis mõtet on jätkata sellist elu? Jah, ma lahustan oma "mina" töösse, kuid seejuures ma elan ja annan elu oma järglastele; sünnivad lapsed, kes kannatavad nagu minagi, kuni mõistavad, nagu mõistan mina, et õnn peitub enesest, mõtisklemisest loobumises. Aga miks mitte teha see lõpp ühe hoobiga? Te hävitate surma, säilitades seejuures elu, mis on midagi väärt vaid sedavõrd, kuivõrd ta on surmast sõltumatu; kuid miks mitte hävitada elu ja surm üheskoos? Aga just seda teebki Kunst – sureb Tegu, sureb mõte ja samas sureb ka surm ise. Miks peaks kõrgeim seisund olema paljas tegevus, aga mitte Ekstaas?

       Oo, vastake ometi, härra, kas Te arvate, et mul pole õigus, ja miks siis. Ühestki Teie romaanist, mida tean, pole ma leidnud, et Te seda küsimust käsitleksite. Ma olen Kunstisse armunud, sest ta laseb õhku minu põlatud pisikese isiksuse ning ma muutun temas helide ja värvide piirituks harmooniaks, mis lahustab mõtte ja tapab surma. Aga kui otsustaksin tööd teha, maad künda, jätkaksin ikkagi mõtlemist. Saage aru, on ju olemas rahvaid-raukasid, kes ei saa enam tagasi pöörduda harjumuste juurde, mis on unustatud juba paljude sajandite eest. Kas Teile ei tundu, et isegi Teie õpetuse raamides võiks Kunst mängida tohutut osa nende rahvaste jaoks, kes on hukkumas tunnete komplitseerituse ja tsivilisatsiooni ülekülluse tõttu?

       Andestage mulle, härra, see pikk kiri; ma tean, kui hea Te olete, ja ma olen kindel, et Te minu peale ei pahanda, vaid võtate vaevaks hajutada ühe noore prantslase kahtlusi, kes on Teist vaimustuses ja Teid tõsiselt armastab.

 

Pariis, Ulmi tänav 45                                  Romain Rolland,

                                        Kõrgema Normaalkooli üliõpilane                  

 

 

ROMAIN ROLLAND – LEV TOLSTOILE

                                     1887. a. (kuupäevata)

 

Härra,

       ma olin nii jultunud, et saatsin Teile Moskvasse kirja; kas see jõudis Teieni? Ei tea. Loodan, et uuel kirjal on õnnelikum saatus.

       Ma ei talu minu kaasmaalastele iseloomulikku leiget, ükskõikset ellusuhtumist. Kogu nende teadus, kõik ülipõhjalikud uuringud on minu meelest asjatud, need võivad meid vaid eemaldada küsimustest, mis kerkivad meie ette surmahetkel kui rõhuv paratamatus. Mina aga ei kavatse leppida sellega, et ei tunne asjade eetilist tuuma; see on sama hea, kui üldse mitte elada. Ja veel üllatab mind, kui palju on rahva seas inimesi, kes siiski elavad ja surevad õnnelikena, sest nad on varustatud alandliku usu ja vaga armastusega. Ma arvan, et meil oleks parem oma vaimus pöörduda tagasi nende lihtsate inimeste juurde, võtta omaks nende uskumused, muutuda nendesarnasteks. Ma arvan, et me kõik oleme suure maailmahinge tühised osakesed ja Headus seisneb selles, et ohverdada end teiste nimel. Aga kuidas? Pikka aega lootsin, et mind päästab Kunst, ta hävitab valutult minu isiksuse ja viib mu naudingu kaudu eneseunustusse; kuid ka kunstiekstaasis komistan ma lõppkokkuvõttes iga kord uuesti oma "mina" otsa; see on lihtsalt egoismi intellektuaalsem vorm. Mida rohkem peenenevad minu tunded, seda suuremaks kasvab minu olemise raskus ja see on halb. Tähendab, pääsemine on üksnes töös, väljaspool mõtlemist. Kuid millises töös? Kas see peab olema füüsiline töö, ja kui, siis milline? Ja veel, härra, vastake mulle, palun, täiesti siiralt: kas Te olete sestpeale, kui leidsite tõe ja jäite selle juurde,  a l a t i  olnud õnnelik, kas Te vahel korrakski ei haletse eksisteerimist, millest nii kergesti – kui aga tahad ja tööd teed – on välja tõrjutud igasugune mõte? Vastake mulle, härra, palun Teid; ma vajan väga nõuannet! Mul pole vaimset õpetajat. Kõik ümberringi on ükskõiksed, skeptilised, pealiskaudsed, enesearmastajad. Kas Te tõepoolest arvate, et kui ma asuksin kõigest hingest tegema füüsilist tööd, nagu Te jutlustate, siis vabaneksin oma kahtlustest ja meeleheitehoogudest, kustuks mu ärevus, kustuksid mälestused ja kahetsused, mis on seotud minu eelnenud eksisteerimisega – ühesõnaga, ma suudaksin mälust välja rebida kogu oma elu, lapsepõlvest peale? Ja veel vastake mulle, kas Teie püha sõna on määratud vaid vene rahvale või kõigile meile – ka prantslastele, kõigile neile, kes võitlevad, kannatavad ja meelt heidavad.

       Üks Teie alandlikest ja usinatest õpilastest

                                            Romain Rolland,

                      Kõrgema Normaalkooli üliõpilane

Pariis, Michelet' tänav 13 

 

 

LEV TOLSTOI – ROMAIN ROLLAND'ILE

1887. a. 3.-4. oktoober, Jasnaja Poljana 

      

Armas vend!

       Ma sain Teie esimese kirja kätte. See liigutas mind, lugedes tulid mul pisarad silma. Kavatsesin vastata, kuid mul polnud aega, seda enam, et – rääkimata raskustest, mida mulle teeb prantsuse keeles kirjutamine – mul tulnuks vastata väga üksikasjalikult Teie küsimustele, millest suurem osa põhineb arusaamatusel.

       Te küsite: miks füüsiline töö on üks tõelise õnne olulisi tingimusi? Kas peab vabatahtlikult loobuma vaimsest tegevusest, teadusest ja kunstidest, mis Teie meelest ei sobi kokku füüsilise tööga?

       Ma vastasin neile küsimustele, nagu oskasin, raamatus, mille pealkirjaks panin "Mida me siis tegema peaksime?", mis, nagu olen kuulnud, tõlgiti prantsuse keelde. Ma pole kunagi pidanud füüsilist tööd iseseisvaks printsiibiks, vaid kõlbelise printsiibi loomulikuks ja lihtsaks jätkuks, mille iga siira inimese mõistus otsekohe omaks võtab.

       Füüsiline töö on meie laostunud ühiskonnas (niinimetatud haritud inimeste ühiskonnas) meile kohustuslik üksnes seetõttu, et selle ühiskonna peamine puudus on seisnenud ja seisneb siiani enese vabastamises tööst, kusjuures ilma igasuguse tasakaalustamiseta kasutatakse vaeste, harimatute, õnnetute klasside tööd (orjatööd), nagu see oli juba antiikmaailmas.

       Sellesse ühiskonda kuuluvate ning kristlikke, filosoofilisi või humanitaarseid põhimõtteid jutlustavate inimeste siiruse esimene tõend on tõsine püüe vabaneda sellest vastuolust.

       Oma isiksuse alalhoidmiseks tehtav füüsiline töö on siin kõige lihtsam ja alati käeulatuses seisev vahend. Ma ei usu iial inimese kristlike, humanitaarsete ja filosoofiliste veendumuste siirust, kui ta laseb teenijal oma ööpotti välja viia.

Kõige lihtsam ja kõige lühem kõlbeline reegel seisneb selles, et mitte panna teisi ennast teenima, vaid püüda ise teisi teenida. Nõuda teistelt vähe ja anda neile palju.

See on reegel, mis annab meie eksisteerimisele mõistliku mõtte, millest kasvab välja õnn ja lahenevad kõik raskused, sealhulgas seegi, mis on kerkinud Teie ette: milline osa jääb vaimsele tegevusele, teadusele, kunstile?

Selle reegli põhjal võin ma olla õnnelik ja rahul vaid siis, kui olen kindlalt veendunud, et minu tegevus on teistele kasulik. (Teiste inimeste rahulolu on juba lisaväärtus, täiendav õnn, millega ma ei rehkenda ja mis ei saa minu valikuid muuta.) Minu kindel veendumus – et see, mida ma teen, pole kasutu, pole kurjus, vaid on teiste jaoks hüve – ongi minu õnne peamine tingimus.

Ja kõik see tõukabki eetilist ja siirast inimest tahes-tahtmata eelistama füüsilist tööd teadusele ja kunstile. Kui kirjutan raamatu, läheb tarvis trükiladujaid; kui loon sümfoonia, on vaja orkestrante; kui teen keemilisi katseid, pean kasutama nende tööd, kes valmistavad laboratooriumiseadmeid; kui maalin pildi, rakendan oma teenistusse inimesed, kes valmistavad lõuendit ja värve – kõik need minu tegevused võivad tuua inimestele kasu, kuid võivad niisamuti olla ja enamikul juhtudel ongi täiesti kasutud, isegi kahjulikud. Ja sel ajal, kui ma teen kõiki neid asju, mille kasulikkus on üsna vaieldav, mille heaks peavad veel töötama teised, – samal ajal ümbritseb mind igast küljest hulk töid, mis tuleks ära teha, mis on vähimagi kahtluseta teistele kasulikud, ilma et mul läheks tarvis võõrast abi: kanda raskeid asju, et abistada väsinud inimest; aidata harida põldu, mille peremees on haigeks jäänud; siduda haava. Kas tasubki loetleda neid arvutuid tegevusi, mis on meie ümber ja mille juures pole tarvis kõrvalist abi ning mis pakuvad vahetut rahuldust neile, kelle heaks te need sooritate. Istutada puu, sööta vasikat, puhastada kaevu – need on toimingud, millest tõuseb teistele kasu ja millele ükski siiras inimene ei saa eelistada neid kahtlasi tegevusi, millised maailm on kuulutanud inimese kõige ülevamaks ja õilsamaks kutsumuseks.

Prohveti kutsumus on kõrge ja õilis kutsumus. Kuid me teame, mida kujutavad endast pühamehed, kes peavad end prohvetiteks ainuüksi sel põhjusel, et see on neile kasulik ja et neil on võimalus end sellistena välja pakkuda.

Prohvet pole see, kes on saanud vastava kasvatuse, vaid see, kellel on sisemine veendumus, et ta on,  p e a b  olema prohvet ega saa olla midagi muud. Sellist kutsumust tuleb ette harva ja seda võivad tõendada vaid need ohvrid, mida inimene toob oma kutsumusele.

Niisamuti on lood ka tõelise teaduse ja tõelise kunstiga. Mõni Lully[3], kes omal riisikol hülgab köögitöö, et anduda viiulimängule, tõendab toodud ohvritega oma kutsumust. Kuid konservatooriumiõpilasel või üliõpilasel, kelle ainus kohustus on õppida seda, mida neile õpetatakse, puudub isegi võimalus oma kutsumust ilmutada: nad kasutavad lihtsalt ära neile tulusana tunduvat positsiooni.

Käsitsitöö on kõigi kohus ja õnn; vaimutöö on erandlik tegevus, millest saab kohus ja õnn vaid neile, kel on vastav kutsumus. Kutsumust saab kindlaks teha vaid sel teel, kui õpetlane või kunstnik, järgnemaks oma sisetundele, ohverdab hingerahu ja heaolu. Inimene, kes täidab elu alalhoidmise kohust oma kätetöö abil ja samal ajal loobub puhkusest ning unest ja leiab võimaluse mõelda, vaimuvallas töötada, tõendabki niimoodi oma kutsumust. See aga, kes vabastab end kõigi inimeste ühisest kõlbelisest kohusest, toob ettekäändeks oma huvi teaduse ja kunsti vastu ja korraldab enesele paradiisielu, – see ei loo kunagi midagi peale väärteaduse ja ebakunsti.

Tõeline teaduslik saavutus ja kunstiteos on inimese toodud ohvrite vili, mitte aga selle või teise materiaalse eelise tagajärg.

Aga mis saab siis teadusest ja kunstist? – Kui palju kordi olen pidanud seda küsimust kuulma inimeste suust, kel pole mingit pistmist ei teaduse ega kunstiga ja kel pole isegi vähimatki ettekujutust, mis on üldse teadus ja kunst! Võiks arvata, et need inimesed ei pea midagi nii kalliks kui inimkonna hüvangut, mis nende meelest seisneb selle arendamises, mida nemad nimetavad teaduseks ja kunstiks.

Aga kuidas siis juhtus, et leidus arutuid inimesi, kes eitasid kunsti ja teaduse kasulikkust? On olemas käsitöölised, on olemas maaharijad. Kellelegi pole pähe tulnud kahelda nende vajalikkuses ja kunagi ei tule töölisele pähe tõendada oma töö kasulikkust. Ta toodab; tema töö produkt on teistele tarvilik, on hüve; seda kasutatakse ning keegi ei kahtle selle kasulikkuses; seda enam ei hakka keegi selle vajalikkust tõestama.

Teadlastel ja kunstnikel on tingimused samasugused. Kuidas siis juhtus, et leidub inimesi, kes püüavad kõigest jõust tõestada teaduse ja kunsti kasulikkust?

Asi on selles, et tõelised teadlased ja kunstnikud ei taotle mingeid privileege; nad loovad oma teoseid, need osutuvad kasulikeks, ja nii ei lähe tarvis mingeid eesõigusi või tõendusi, mis neid eesõigusi kinnitaksid. Kuid enamik nendest, kes nimetavad end teadlasteks või kunstnikeks, teavad väga hästi, et see, mida nad toodavad, on vähem väärt, kui see, mida nad tarbivad, ja see ongi ainus põhjus, miks nad – nagu ka kõigi aegade vaimulikud mehed – püüavad tarmukalt tõendada, et nende tegevus on hädatarvilik inimkonna hüvanguks.

Tõeline teadus ja tõeline kunst on alati eksisteerinud ja jäävad eksisteerima nagu kõik muud inimtegevuse liigid. Võimatu ja tarbetu on nende vajalikkust tõestada või kahtluse alla seada.    

Vääritu osa, mida meie ühiskonnas mängivad teadus ja kunst, tuleneb sellest, et niinimetatud haritud inimesed eesotsas teadlaste ja kunstnikega moodustavad priviligeeritud kasti otsekui preestrid. Ja sel kastil on kõik kastidele omased puudused. Kasti puudus on selles, et ta häbistab ja alandab sedasama printsiipi, mille nimel kast on organiseeritud. Tõelise religiooni asemel tuleb välja võltsreligioon. Sama kehtib ka kunsti kohta. Kasti puudus on selles, et ta rõhub masse ja, veelgi enam, jätab nad ilma just sellest, mida taheti nende hulgas levitada. Kasti peamine puudus seisneb aga kasti liikmeid uinutavas vastuolus nende poolt jutlustatud põhimõtete ja tegeliku käitumise vahel.

Kui välja arvata need, kes kaitsevad mõttetuid printsiipe teadus-teaduse-pärast või kunst-kunsti-pärast, siis tsivilisatsiooni pooldajad peavad möönma, et teadus ja kunst kujutavad endast inimkonna suuri hüvesid.

Milles seisnevad need hüved? Millised on need tundemärgid, mille abil eristada hüve ja head kurjast? Teaduse ja kunsti pooldajad väldivad püüdlikult vastuseid neile küsimustele. Nad väidavad koguni, et headust ja ilu on võimatu määratleda. "Headust üleüldse," ütlevad nad, "headust ja ilu on võimatu defineerida". Kuid nad valetavad. Inimkond on ajast aega, oma arengu kõigil astmetel ainult seda teinudki, et määratleb headust ja ilu. Headus on määratletud palju sajandeid tagasi. Kuid neile inimestele ei meeldi see määratlus, sest see paljastab kõigi nende poolt kunstideks ja teadusteks nimetatud nähtuste tarbetuse või koguni kahjulikud, headusele ja ilule vastandlikud tagajärjed. Headus ja ilu on määratletud paljude sajandite eest. Seda tegid brahmiinid, budistid, hiina, juudi, egiptuse targad, kreeka stoikud. Kõige täpsema määratluse andsid Evangeeliumid.

Kõik, mis inimesi ühendab, on headus ja ilu; kõik, mis inimesi lahutab, on kurjus ja inetus.

See vormel on kõigile tuntud. Ta on kirjutatud meie südameisse. Headus ja ilu on inimkonna jaoks see, mis inimesi ühendab. Niisiis, kui teaduste ja kunstide pooldajad peaksid tõepoolest silmas inimkonna hüvangut, siis teaksid nad, milles seisneb inimese hüve, ning seda teades tegeleksid nad ainult selliste teaduste ja kunstidega, mis viivad antud eesmärgile. Siis ei oleks juriidilisi teadusi, sõjateadust, poliitilist ökonoomiat ja finantsteadust, kuivõrd kõigil neil teadustel pole muud eesmärki kui ühtede rahvaste heaolu teiste rahvaste kulul. Kui teaduste ja kunstide kriteeriumiks oleks tõepoolest hüve, poleks täppisteaduslikud uuringud, mis on inimkonna tõelise hüvangu seisukohalt täiesti tühised, kunagi saavutanud sellist tähendust, mis neil on praegu; ja iseäranis poleks sellist tähendust omandanud meie kunstiteosed, mis on hädapärast sobilikud selleks, et peletada logelevate inimeste tülpimust.

Inimlik tarkus ei seisne asjade tunnetamises. On arvutu hulk asju, mida me ei suuda tunetada. Tarkus ei tähenda seda, et saada teada üha rohkem. Inimlik tarkus peitub selle korrapära tundmises, millest lähtudes on mõttekas asju tunnetada; tarkus seisneb oskuses liigitada oma teadmisi vastavalt nende tähtsusastmele.

Kõigi teaduste hulgas, mida inimene võib ja peab tundma, on seejuures kõige olulisem teadus, mis käsitleb inimelu, uurib, kuidas tuleks elada, et teha võimalikult vähe kurja ja võimalikult palju head; ning kõigi kunstide seas tähtsaim on kunst vältida kurja ning teha oma võimete piirides heategusid. Ja tulebki välja, et kõigi kunstide ja teaduste hulgas, mis ilmutavad kalduvust teenida inimkonda, puudub tähtsaim teadus ja tähtsaim kunst; veel enam, neile pole antud nimegi.

See kõik, mida maailm nimetab teaduseks ja kunstiks, pole midagi muud kui tohutu "Humbug"[4], koletu ebausk, millese me tavaliselt langeme, kui vabaneme vanast, kiriklikust ebausust. Et selgelt näha teed, mida mööda minna, tuleb alustada nullist ja rebida maha see peakott, mis mind soojendab, kuid suleb mu silmad. Kiusatus on suur. Me sünnime ja tõuseme peagi oma jõupingutustega või pigemini teatud vaimse osavuse teel ühelt trepiastmelt teisele, priviligeeritute sekka, tsivilisatsiooni- ja kultuurijüngrite hulka, ning peab olema väga siiras nagu brahmiin või katoliku preester ja tõsiselt armastama headust ja ilu, et suuta kahelda printsiipides, millel põhineb meie mõnus positsioon. Kuid tõsisel inimesel nagu Teie, kes püstitab elu mõtte küsimuse, pole valikut. Omandamaks selget vaadet asjadele, peab ta vabanema ebausust, mille sees ta elab, kuigi see ebausk on talle kasulik. See on tingimus sine qua non[5]. Kasutu on vaielda inimesega, kes hoiab kramplikult kinni mingist uskumusest, olgu kasvõi ainult mõnes üksikus punktis.

Kui tema mõtlemine pole igast eelarvamusest täiesti vaba, siis ei lähene ta sammuvõrragi tõele, ükskõik kui palju ta ka ei arutleks. Tema eelarvamused pidurdavad ja moonutavad kõiki tema arutlusi. On olemas religioosne usk, on olemas usk meie tsivilisatsiooni. Need on väga sarnased usud. Katoliiklane ütleb: "Ma võin arutleda, kuid ainult nendes piirides, mis on määratud meie pühakirja ja püha pärimusega, sest seal sisaldub täielik, muutumatu tõde." Tsivilisatsiooni-usklik ütleb: "Minu arutluste piiriks on tsivilisatsiooni, kunsti ja teaduse andmed. Meie teadus kujutab endast tõelist inimteadmiste arsenali. Ta ei haara veel kogu tõde, kuid liigub kogu tõe tunnetamise suunas. Meie klassikaliste traditsioonidega kunst on ainus tõeline kunst." Katoliiklased räägivad: "Kirik on, nagu ütlevad sakslased, ainuke asi iseeneses, mis eksisteerib väljaspool inimest." Siinpoolse ilma pooldajad aga väidavad: "Väljaspool inimest on üksainus asi iseeneses: tsivilisatsioon." Säärase religioosse ebausu puhul, mida me ei poolda, on meil kerge märgata arutlusvigu. Kuid mingit positiivset religiooni pooldav inimene, olgu ta või katoliiklane, on täiesti veendunud, et ainuke tõeline religioon on see, mida tema jutlustab; ning talle tundub koguni, et tema religiooni õigsust on võimalik arutluste teel tõestada. Ka meie, kes me usume tsivilisatsiooni, oleme täiesti veendunud, et ainuke tõeline tsivilisatsioon on meie oma, ning me ei suuda kuidagi märgata oma loogikavaesust, kui püüame tõestada, et kõigi aegade jooksul ja kõigi rahvaste seas asuvad ainult meie aeg ja need mõned miljonid inimesed, kes elavad Euroopaks nimetatud poolsaarel, tõelise tsivilisatsiooni rüpes, kesk tõelist teadust ja tõelist kunsti.

Nii lihtsate tõdede mõistmiseks pole tarvis mingeid keerulisi riukaid, mingit filosoofiat, mingit sügavat teadust; vaja on ainult kriitilist meelt.

Peab viima ennast lapse või Descartes'i seisundisse ja ütlema enesele: ma ei tea midagi, ei võta midagi hea usu peale ja tahan vaid üht: tunnetada oma elu tõde.

Ning lahendus on antud juba sajandeid tagasi ja see lahendus on lihtne ja selge.

Minu sisetunne ütleb mulle, et ma vajan heaolu ja õnne enda, ainult iseenda jaoks. Mõistus aga ütleb mulle: kõik inimesed, kõik olendid soovivad sedasama. Kõik olendid, kes otsivad oma õnne nagu minagi, litsuvad mu laiaks: on selge, et soovitud õnne ma kätte ei saa; aga õnne poole püüdlemises seisnebki ju kogu minu elu. Saamata võimalust olla õnnelik või püüelda õnne poole, – see tähendab ju mitte elada.

Kas see tähendab, et ma ei saa elada?

Mõistus ütleb mulle, et sellise ilmakorra juures, kus kõik olendid püüdlevad üksnes isikliku heaolu poole, ei suuda mina – olend, kes soovib sedasama – saavutada heaolu; ma ei saa elada. Ja ometi, sellele ilmselgele tõsiasjale vaatamata me elame ja püüdleme heaolu, õnne poole. Me ütleme endile: ma võiksin vaid sel juhul saavutada heaolu, olla õnnelik, kui kõik teised olendid armastaksid mind rohkem kui iseennast. See on võimatu; kuid ometi me kõik elame; ja kogu meie tegevus, meie püüdlemine rikkuse, kuulsuse, võimu poole pole midagi muud kui püüd panna teisi armastama meid rohkem, kui nad armastavad iseennast. Rikkus, kuulsus, võim annavad meile säärase olukorra näivuse, ja me oleme peaaegu rahul, me unustame ajuti, et see on vaid näivus, mitte tegelikkus. Kõik olendid armastavad rohkem iseendid kui meid ning õnn pole võimalik. On inimesi (ja nende arv kasvab päevast päeva), kes ei suuda sellest ummikust väljuda ja lasevad end maha, öeldes, et elu on vaid pettus.

Ja siiski on lahendus enam kui lihtne ja sunnib ennast ise peale. Ma võin olla õnnelik vaid siis, kui maalmas hakkab eksisteerima selline elukorraldus, kus kõik olendid armastavad teisi rohkem kui iseennast. Kogu maailm oleks õnnelik, kui kõik olendid armastaksid üksteist, mitte iseennast.

Ma olen inimolend ja mõistus avab mulle kõigi olendite õnne seaduse. Ma pean järgima oma mõistuse seadust, – ma pean armastama teisi rohkem kui iseennast.

Tasub vaid teha see järeldus ja kohe avaneb elu hoopis teises valguses kui seni. Kõik olendid hävitavad üksteist; kuid kõik olendid armastavad ja abistavad üksteist. Elu ei püsi hävitamisel, vaid elusolendite vastastikusel kaasatundmisel, mis minu südames avaldub armastustundena. Kui ma hakkasin seda maailmakorda mõistma, siis nägin, et ainult vastastikuse kaastunde alge saab olla inimkonna progressi aluseks. Kogu ajalugu pole midagi muud kui selle ainsa, kõigi olendite solidaarsuse printsiibi üha suurem selgitamine ja rakendamine. Mõistust toetab seega nii isiklik kui ka ajalooline kogemus.

Kuid ka väljaspool mõistust leiab inimene oma sisetunnet järgides kõige veenvama kinnituse sellele arutluskäigule.  Suurim inimesele kättesaadav õnn, tema kõige vabam, kõige õnnelikum seisund on enesesalgamine ja armastus. Mõistus avab inimesele ainsa võimaliku tee õnnele ja tunne hoiab teda sellel teel.

Kui mõtted, mida püüdsin Teile edasi anda, näivad Teile ebaselged, siis ärge mõistke neid liiga karmilt hukka. Loodan, et kunagi loete neid selgemas ja täpsemas esituses.

Tahtsin ainult anda Teile ettekujutust oma vaatekohast.

                                                           Lev Tolstoi                       

Tõlkinud Aivar Kull

              

        Esmatrükk: Noorus 1989 nr 9 

 

Järelmärkus

 

       Tolstoi publitsistikke teoseid on meil viimasel ajal tõlgitud kiiduväärselt ohtrasti:

•    "Milles seisneb minu usk?" (tlk. Rainis Toomemaa, Rakvere 2011, 276 lk);

•    "Mis on kunst?" (tlk. Andri Ksenofontov, järels. Peeter Torop, Ilmamaa, Tartu 2014, 314 lk);

•    "Jumala riik on teie sees, ehk kristlus mitte kui müstiline õpetus, vaid uus elumõistmine" (tlk. ja järels.: Rainis Toomemaa, Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2015, 408 lk);

•    "Elada praegust hetke. Päevikud 1909-1910 (tlk. ja järels.: Rainis Toomemaa, Johannes Esto Kirjastus, Tartu 2018, 542 lk).

       Siia ritta kuuluvad ka "Pihtimus" (tlk. ja järels. Hans Luik, Kuldsulg, Tallinn 1996, 88 lk), "Lev Tolstoi tarkuseraamat" (2004) ning artiklid Vikerkaares (2007/10; 2014, 1/2; 2015, 7/8) ja Akadeemias (2015/10; 2019/6).

       Stiilinäide teosest "Mis on kunst":

       "Ainult tänu kriitikutele, kes kiidavad tänapäeval muistsete kreeklaste labaseid, võõristavaid ja tihti meie jaoks mõttetuid teoseid – Sophoklest, Euripidest, Aischylost, eriti Aristophanest, või uuematest Dantet, Tassot, Miltonit, Shakespeare'i; maalikunstist kogu Raffaeli, kogu Michelangelot tema arulageda "Viimse kohtupäevaga"; muusikas kogu Bachi ja kogu Beethovenit tema hilisperioodil –, said meie ajal võimalikuks Ibsenid, Maeterlinckid, Verlaine'id, Mallarméd…, muusikas Wagnerid, Lisztid, Berliozid, Brahmsid, Richard Straussid jne., ning kogu nende jäljendajate jäljendajate täiesti kasutu armaada" (lk 137).

       Ja näiteks Nietzschet nimetas Tolstoi lihtsalt "koketeerivaks följetonistiks".

       Jäägu suurmehele see õigus – avaldada oma mõtteid suveräänse sirgjoonelisusega.

       Meenutagem, et aastatel 1902-10 oli Tolstoi pidevalt Nobeli auhinna kandidaat ning ainult oma haruldase isepäisuse tõttu (Venemaal pandi kirjanik kirikuvande alla!) jäi ta sellest preemiast ilma.

       Küllap võiks Tolstoi traktaatide mõtterikkus ning sagedane terav ja jõuline stiil pälvida senisest suuremat lugejahuvi.



[1] On olemas ka (hilisema tuntud pagulaskirjaniku) Mark Aldanovi raamat: "Л. Толстой и Роллан", т. 1, П., 1915
[2] "Ivan Iljitši surm", üks Tolstoi võimsamaid jutustusi, on meil viimati ilmunud kogumikus "Kreutzeri sonaat" (tlk. Eduard Hubel ja Jüri Piik, Europeia-sari nr 53, Perioodika, Tallinn 1998, 200 lk).
[3] Jean Baptiste Lully (1632-87) – prantsuse helilooja, kes noorpõlves teenis leiba ühe aristokraatliku perekonna kokapoisina. 
[4] Humbug – ingl. k. puru silmaajamine, sõnakõlksutamine.
[5] Conditio sine qua non – lad. k. vältimatu tingimus. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: