Aivar Kulli ajalootund. Kired "Vaikse Doni" ümber ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mihhail Šolohhov
Mihhail Šolohhov Autor/allikas: commons.wikimedia.org

Neljaköiteline suurromaan "Vaikne Don" (1928-40) viis Mihhail Šolohhovi 1965. aastal Nobeli laureaatide kõnetooli. Kohe ilmumisest alates on see teos aga olnud üks 20. sajandi vene kirjanduse suuri mõistatusi ja vaidlusobjekte.

Romaani ja selle autorsust on ümbritsenud teravate ideoloogiliste heitluste tulevärk, risti vastandlike tõlgenduste, oletuste ja legendide tihe padrik.

Šolohhovi kärarikkalt tähistatud 100. sünniaastapäeva (24. mai 2005) eel ja ajal iseäranis vägevalt pulbitsenud kired (kusjuures juubelikomitee aruande kohaselt kulutati kokku 245 miljonit 380 000 rubla), pole praegugi, 15 aastat hiljem  näidanud vaibumise märke.

 

Plagiaaditeooriate sünd

Juba 1920. aastate lõpul räägiti Moskvas salapärasest eidekesest, kes käivat mööda toimetusi kaebamas, et tema punaste poolt tapetud poja käsikiri on avaldatud Šolohhovi nime all. See ja teised taolised kuuldused lükati Pravdas (29. 3. 1929) küll vihaselt ümber, ent kahtlused jäid püsima; muide, kumu plagiaadisüüdistustest jõudis omal ajal ka Eestisse ("Surnud autorilt varastatud suurteos" – Päevaleht 20. juuli 1931; vt lisa).

Esimesed raamatud teose autorsuse kohta ilmusid 1970. aastate keskel Pariisis. Kirjandusteadlane Irina Medvedjeva-Tomaševskaja (1903-73, varjunimi D*), tuntud kirjandusteoreetiku Boriss Tomaševski abikaasa, pakkus romaani autoriks unustatud kirjanikku, ent Doni kasakate elu suurepärast tundjat Fjodor Krjukovit (1870-1920), seda versiooni toetas oma saatesõnas Aleksandr Solženitsõn.[1]

Ajaloolane Roi Medvedjev (sündinud 1925) väitis, et kui oletada, et "Vaikne Don" ilmunuks anonüümselt, siis poleks keegi osanud pidada autoriks Šolohhovi.

Teisalt tõendas skandinaavia teadlaste põhjalik arvutianalüüs kindlalt Šolohhovi autorsust ja välistas Krjukovi (uurimuse kokkuvõte ilmus vene keeles raamatuna 1989); tõsi küll, arvutimeetod sattus järgnevalt kõva kriitika alla (Voprossõ Literaturõ 1991/2), sama saatus on tabanud ka hilisemaid arvutikatsetusi.

Paljastuste uus laine tõusis perestroika päevil, põhilised plagiaaditeooriad koondab 1996 Samaaras ilmunud kogumik ""Vaikse Doni" mõistatused ja saladused" (504 lk; sama pealkirjaga ja samasihiline uus kogumik ilmus aastal 2010, 398 lk).

Üks Šolohhovi innukamaid ja vihasemaid ründajaid on olnud Iisraeli uurija Zeev Bar-Sella (sünd. 1947), kes pakub tetraloogia autoriks valget ohvitseri ja literaati, tõenäoliselt 1920. aasta suvel 29-aastaselt maha lastud Veniamin Krasnuškinit (kirjanikunimega Viktor Sevski). Ent seda versiooni ei toeta vist keegi peale Bar-Sella enda.[2]

Aastal 2001 avaldati uurimuste kogumikus "Kadunud autorit otsimas" aga kirjutis, kus pikkade arvutuste tulemusel (50 lk tabeleid!) tehakse teatavaks, et kõigi (!) Šolohhovi teoste tegelikuks (põhi)autoriks olevat omaaegne vene kirjandusklassik Aleksandr Serafimovitš (1863-1949).

Mitmes taolises hüpoteesis (aga neid on veel terve hulk) pakutakse Šolohhovile armulikult "kaasautori" rolli, unustades, et nõukogude kirjanik oli sageli sunnitud olema iseenda "kaasautoriks".

 

Vastuoluline elulugu

Kõik Šolohhovi ründajad rõhutavad kirjaniku vähest haridust (napilt neli klassi), noorust (I köite kallale asudes oli lihttöödel leiba teeniv autor 21-aastane) romaani kirjutamise otse uskumatut tempot (3 esimest köidet valmisid vähem kui kolme aastaga!) ja riigitruu klassiku hilisemat pikaaegset loomingulist viljatust.

Ent näiteks teise Nobeli laureaadi Bunini kooliharidus oli veel kasinam; suurteoseid on varemgi kirjutatud üpris noorena; romaane on loodud ka mõne nädalaga. Šolohhov oli varaküps (abiellus 18-aastaselt, sai nelja lapse isaks), ta värsked naturalistlikud "Doni jutud" (1926, e. k. 1976) on tõsine ettevalmistus suurromaaniks.

Nooruses lõbusa ja seltsiva, ent elu teisel poolel erakordselt kinnise ja sünge sõnameistri vanapõlve viljatuse üks ilmseid põhjusi oli aga stalinlikust terroriajast külge jäänud alkoholiga liialdamine. Ka enese tühjakskirjutamine pärast võimsat algust pole maailmas just haruldane nähtus (ning poja kinnitusel põletas Šolohhov elu lõpul romaani "Nad võitlesid kodumaa eest" käsikirja[3]).

Mitmetes mälestustes on eriti hilisemat Šolohhovi kujutatud küünilise, hooti lausa matsliku jõhkardina; ent on ka väidetud, et see oli vaid stalinliku terrori võimutsemise ajal omandatud kaitsekiht, väline poos; näiteks raamatust "Kremli haigla saladused" loeme haiglasse tuleva ja esiotsa kärkiva-paukuva Šolohhovi kohta naisarsti arvamust: "Nüüd seisab mul ees raske võitlus tuntud kirjanikuga. Kõige järgi otsustades on ta isemeelne ja kapriisne." Ent peagi järgneb üllatav pööre: "Leidsime kiiresti ühise keele ja isegi sõbrunesime. Mihhail Aleksandrovitš osutus väga kenaks inimeseks. Armastas naljatleda, pidas end üleval väärikalt ja lihtsalt. Ta silmad olid kelmikalt kavalad, rõõmsad."[4]

Tooksin ühe näite kirjaniku huumorist. Kui ta külastas aastal 1959 USAd (ta oli Nikita Hruštšovi kuulsa visiidi ajal riigijuhi kaaskonnas), siis teatas talle üks filminäitleja, et on lugend "katkendeid" tema teostest. Šolohhov vastas: "Olen teile väga tänulik! Kui teie filmid meile jõuavad, siis vaatan kindlasti neist katkendeid!"

Tuleb tunnistada, et ametlik nõukogulik propagandalegend on paljuski varj(ut)anud kirjaniku tegelikku elulugu. Tema lapsepõlv, noorus ja kujunemistee on jäänud üsna hämaraks; isegi tema sünniaasta suhtes on olnud kahtlusi (on oletatud kõiki aastaarve vahemikus 1900-05).

Kui niinimetatud avalikustamise aastatel oli moes Šolohhovi põhiliselt sõimata – aga tema paturegister ei osutunudki teab kui pikaks (rida parteilisi sõnavõtte) –, siis mitmed uuemad päevavalgele tulnud dokumendid näitavad kirjanikku siiski ka soodsamas valguses.

Näiteks 1997 raamatuna avaldatud kirjavahetus Staliniga ei näita Šolohhovi küll miskitpidi Stalini lemmikuna (või stalinistina). Andres Ehin on tõlkinud eriti drastilise katkendi ühest 1933. aasta kevadel saadetud kirjast: "Maa on hakanud haljendama ja rahvas saab nüüd rohtu süüa. (---) Suurem osa perekondi elab ilma leivata ja kinnitab detsembrikuust peale keha vaid vesipähklite ja raipelihaga. Nüüd on siiski Doni parempoolsele kaldale ilmunud suslikud ja see on paljusid uuesti ellu äratanud: suslikuid süüakse nii keedetult kui praetult. (---)  Söödi ka koeri ja kasse..."[5]

Miks pidanuks plagiaator saatma Stalinile neid rohkeid võimukriitilisi kirju, mis julgelt paljastavad kollektiviseerimise vägivaldsust? Stalin, keda need visad abipalved kollektiviseerimise pehmendamiseks tugevasti ärritasid, olevat koguni pillanud mürgise repliigi: kui vaja, leiame "Vaiksele Donile" uue autori.

Arvukates avaldatud kirjades sõpradele-tuttavatele avaneb paljudes üksikasjades "Vaikse Doni" kirjutamise käik, samuti autori autori visa võitlus tsensuuri, toimetajate ja kriitikutega. (Aga miks oleks väidetavalt harimatu kommunistlik parteiruupor Šolohhov pidanud sedavõrd meeleheitlikult võitlema ohtliku "valgekaartliku" käsikirja avaldamise eest?)

Näiteks oli "Ülesküntud uudismaa" algpealkiri "Higi ja verega"; kui Šolohhov pidi toimetajate survel algvariandist taganema, hüüatas ta selle "Uudismaa" kohta ühes 1931. aasta erakirjas: "No on vast õudne pealkiri!"

On avaldatud arvamust, et konjuktuurne "Uudismaa" valmiski ainult selleks, et "Vaikse Doni" lõpuosa läbi suruda.

Nii on uuel sajandil üha enam maad võtmas paindlikum suhtumine Šolohhovi; ühe usaldusväärsema uurijana paistab silma USA slavist Herman Ermolaev (sündinud 1924), kes on mitmeid plagiaaditeooriaid asjalikult arvustanud (raamat "Mihhail Šolohhov ja tema looming", vene keeles 2000, 441 lk); ta on kirjutanud ka raamatu ""Vaikne Don" ja poliitiline tsensuur 1928-1991" (2005, 255 lk, loetav ka internetis).

 

Teos ise

Eesti väljaandes 1700-leheküljeline romaan mõjub eeskätt lopsaka loomulikkusega. Teost kannavad jõulised karakterid, Grigori Melehhovi ja Aksinja tormitsev kirg sööbib mällu igale teose lugejale. (Aksinja kohta öeldakse, et "paljalt lõhna järgi oleks ta seotud silmadega võinud ära tunda oma Grigori tuhande mehe hulgast").

Otse küllusesarvest puistab autor eredaid ja täpseid kujundeid: "Nuut lõhestas niisuguse jõuga kaitsevärvi suvipluusi jelanskilase õlal, et räbalad keerdusid kokku nagu tule kõrvetatud lehed".

Teoses tuleb ette kroonulikke stampfraase ("Rahvusvaheline reaktsioon tuli kägistama verest tühjaks jooksvat Nõukogude Venemaad"), ent paljud neist on tsensorite/toimetajate juurdekirjutused, mida alles viimastes väljaannetes (1995 Moskvas, 1998 Rostovis ja veel mitmed hilisemad uustrükid) on püütud välja rehitseda (ja kunagisi arvukaid kärpeid taastada).

Samas leiab romaanist ka selliseid üleskutseid nagu "Surm kommunistidele – töötava talurahva vaenlastele!"; vaatamata rängale survele keeldus Šolohhov viimases köites Grigori Melehhovi bolševikuks muutmast.

Kui eelviidatud Bar-Sella kuulutab, et "Vaikne Don" "pulbitseb stilistilisest ebakõlast ning üksteisega vastuollu sattuvatest hoiakutest" (Postimees, 4. november 2003), siis näib küll, et ta lähtub praeguseks ammu vananenud normatiivse "stiiliühtsuse" nõudest ja lihtsalt ei mõista teose polüfooniat. Ükski maailmakirjanduse suurteos pole ühtlaselt pügatud ja mõõdetud prantsuse park; Lev Tolstoi "Sõjast ja rahust" on leitud veel märksa rohkem igasuguseid vasturääkivusi ja ebakohti.

"Vaikses Donis" on leitud igasuguseid ajaloolisi ebakõlasid, unustades sageli, et tegemist on ikkagi ilukirjandusteose, mitte ajalookroonikaga.

Kõrgelt haritud ja igati tubli literaadi Fjodor Krjukovi olukirjelduslike teoste Don on mõnusalt vulisev maaliline veekogu, Šolohhovi Don aga stiihia ja kaose sümbol.

Just vastandlike stiililaadide ainulaadne põiming ja need äärmiselt "vastuolulised hoiakud" tõstavad massiivse tetraloogia oma ajast palju kaugemale küündivaks elu- ja ajastutruuks panoraamromaaniks, tänapäevalgi väga intrigeerivaks ja nauditavaks kunstiteoseks.

Ameerika kriitik Ernest Simmens on öelnud, et "Vaikne Don" on vaatamata poliitika üleküllusele eeskätt "suur ja liigutav armastuse lugu, võib-olla ainus tõeline armastusromaan nõukogude kirjanduses".

Ilmumise järel asuti teost ruttu tõlkima: 1929. aastal avaldati see Saksamaal ja Austrias, 1930 Tšehhoslovakkias, Hispaanias, Rootsis ja Hiinas, 1931 Prantsusmaal, Inglismaal ja USAs, 1932 Taanis, 1934 Jaapanis ja Bulgaarias.

Üks NKVD kohalik ülemus oli 1930. aastate lõpul Šolohhovi kohta öelnud: kahju, et mees nii kuulus on, muidu oleks ta ammu kinni pannud.

1936-37 jõudis I osa ka eesti keelde (ühe tundmatu tõlkija kehvapoolses vahenduses); täielik tõlge Aita Kurfeldtilt on ilmunud 1946-48 (neljas köites) ja 1957 (kahes köites).

 

Plagiaaditeooriate kuhjumine

Ehkki "Vaikse Doni" iga lause on otse luubiga läbi uuritud ja teose taustki risti ja põiki läbi valgustatud, pole tekkinud mingit "ühtset" plagiaaditeooriat (kui selleks mitte pidada udust kujutlust seni veel hoopis Tundmatust Geeniusest).

Mingit üksmeelt Šolohhovi vastaste hulgas ei paista, pigem kiputakse üha enam vastastikku tülli pöörama.

Omapäraseid hüpoteese on tulnud aina juurde, eriti efektse versioonina väidetakse, et luuletaja Nikolai Gumiljov pääses augustis 1921 imekombel mahalaskmisest, põgenes Doni äärde, muutis nime ja kirjutas valmis suurromaani.[6]

Üks korduvalt väljapakutud autorikandidaate on vähetuntud prosaist Ivan Rodionov (1866-1940), aga meeli on erutanud ka võimalik naisautor Aleksandra Popova-Gromoslavskaja; veel ühe versiooni kohaselt aga pani romaani paberile Šolohhovi abikaasa Maria (1902-1992), loobudes suuremeelselt oma autorsusest armastatud mehe kasuks… Tõsise näoga kinnitatakse, et "Ülesküntud uudismaa" on kirjutanud Šolohhovi äi Pjotr Gromoslavski, "Nad võitlesid kodumaa eest" aga – Bar-Sella kindla veendumuse kohaselt – Šolohhovi sõber, tuntud kirjanik Andrei Platonov (Platonovi uurijad on säärast fantasmagooriat üksmeelselt eitanud).

Paraku ei hooma asjaosalised, et arvukad vandenõuteooriad kipuvad üksteist vastastikku tühistama, kirjanduslike "troonipärijate", romaani "tõeliste autorite" kasvav hulk (mitukümmend!) kipub tasapisi  koomiliseks muutuma. (Kui arvestada, et Shakespeare'i teoste autorikandidaate on pakutud üle 80, siis näib Šolohhovi puhul olevat veel küllaga arenguruumi). Asjasse on sekkunud ulmekirjanikud ja isegi selgeltnägijad; vene internetis toimuva kirjeldamiseks oleks vaja uut Gogolit. (Ma ei imestaks enam, kui avastataks, et: romaani kirjutasid tulnukad; vabamüürlased; Stalin koos Beriaga; Tšapajev koos Petkaga; aga ehk hoopis dikteeris Lev Tolstoi teisest ilmast?).[7]

Vene Vikipeedia "Vaikse Doni" artiklis leiutati aastal 2019 originaalne määratlus: romaani "ametlik" autor on Šolohhov, "mitteametlik" aga – Krjukov! Peagi selline filoloogiline kurioosum  artiklist küll kustutati. Siiski, Fjodor Krjukovi artiklis on mainitud "Vaikset Doni" kui tema "oletatavat" teost; on koguni märgitud võimalikud kirjutamisaastad: 1910-20...

 

Tekstoloogia ja ideoloogia

Ent teistpidi lääge on lugeda ka Šolohhovi pooldajate lihtsameelseid ülistusi; isegi tõsisemate uurijate puhul võib täheldada ideoloogilise mõtlemise otse hämmastavat domineerimist kõigi teaduslike kaalutluste ees. Tekstoloogia kipub ikka ja jälle taganema ideoloogia ees.

Kõige kaalukam argument teose autorsuse küsimuses on muidugi käsikiri. Kui 3. ja 4. köite mustanditest oli väike osa säilinud, siis 1. ja 2. köite käsikirjad arvati pikka aega kadunuks.

Ent ajakirjanik Lev Kolodnõil (sündinud 1932) õnnestus Šolohhovi kunagise tutvuskonna visa läbikammimise teel jõuda kuulsa käsikirja jälile ning avaldada sellest oma põnevaid otsinguid kirjeldavas raamatus "Kes kirjutas "Vaikse Doni"?" (1995, 2015) mitmeid peatükke (järgnes veel raamat "Kuidas ma leidsin "Vaikse Doni" (2005, 2010, 2015).

Kolodnõi oli jõudnud käsikirja jälile juba aastal 1984, ometi möödus veel hulk aastaid, kuni käsikiri jõudis salapärasest eraarhiivist uurijate kätte, manuskripti omandas lõpuks Moskvas asuv Maailmakirjanduse Instituut; käsikiri otsustati faksiimileväljaandena avaldada.

Romaani I ja II köite käsikirja 910 leheküljest on 663 kirjutatud Šolohhovi käega, 247 lk. aga on ümber kirjutatud tema naise Maria ja naiseõe Niina poolt. Ohtratest parandustest-täiendustest kirendav käsikiri (mitmeid Šolohhovi parandusi leidub ka teiste poolt ümberkirjutatud lehekülgedel) ei näi kinnitavat plagiaadiversioone.

Venemaa kirjanike 12. kongress aastal 2004 võttis vastu eraldi resolutsiooni Šolohhovi kohta, kus kutsuti üles rahvusliku geeniuse sajandijuubelit väärikalt tähistama. Kavandati Šolohhovi entsüklopeedia väljaandmine; aastal 2012 see lõpuks ilmuski (114 autorit, maht 1216 lk, ligi 1 000 ilustratsiooni, 5 000 eksemplari, kaal 2,375 kg).

Publikatsioonide tulvas paistis silma Šolohhovi autorsuse ühe peamise kaitsja Feliks Kuznetsovi (1931–2016) põhjalik, kohati küll taas panegüürikasse libisev raamat ""Vaikne Don". Suurromaani saatus ja tõde" (Moskva 2005, 864 lk, loetav ka internetis). Siin vaadeldakse üsna põhjalikult (ja suhteliselt tasakaalukalt) ka paljusid Šolohhovi vastaste argumente; autor suhtub ilmse sümpaatiaga ka nt Solženitsõnisse.

 

Teose käsikiri internetis

Uute vaidluste tulipunkti tõusiski kuulsa suurromaani kahe esimese köite raamatuna ja ka internetis avaldatud käsikiri.

Rariteetse, kaua kadunuks arvatud käsikirja avalikustamisel on aga pikk ja eriskummaline eellugu.

Visalt plagiaadis süüdistatud Šolohhov ei teadnud elu lõpuni, et tema peateose esimeste köidete käsikiri on Moskvas ühes eraarhiivis säilinud. Käsikirja valdajad (või peaks ütlema: varjajad), Šolohhovi noorpõlvesõbra, hiljem sõjas hukkunud Vassili Kudašovi Moskvas elavad lesk ja tütar hakkasid vahendajast ajakirjanik Lev Kolodnõi kaudu nõudma manuskripti loovutamise eest koguni 500 000 dollarit, ähvardades muidu müüa käsikiri välismaale.

Imelik kauplemine kestis läbi kogu 1990. aastate. Alles pärast mõlema kangekaelse naisterahva järjestikust surma nõustus üks nende pärijanna märksa pisema summaga, tollase peaministri Vladimir Putini toel omandas aastal 1999 käsikirja lõpuks 50 000 dollari eest Moskva Maailmakirjanduse Instituut.[8]

Manuskript avaldati aastal 2005 faksiimiletrükis tuhandes eksemplaris 1300-leheküljelises mammutköites. Et Šolohhov oli isa poolt venelane, ema poolt aga ukrainlane, siis toetas teose väljaandmist Ukraina presidendi Leonid Kutšma fond.

"Vaikse Doni" käsikiri pandi üles ka internetti, kus on vaadata kogu teos. Põguski pilk neile siin-seal üsna tihedalt täiskritseldatud lehekülgedele paneb mõtlema, et kui oleks tegemist plagiaadiga, siis on plagiaator küll kohati lausa roppu vaeva näinud.

Muidugi on leidunud neid, kes ikkagi kõigest hoolimata nimetavad käsikirja võltsinguks. Ehkki mitmed suurromaani varasemad autoripretendendid on ära langenud (kusjuures vähegi tõsisemaid võimalikke autoreid on aegade jooksul nimetatud 15 ringis), ei taha Šolohhovi vastased siiski veel alla anda. Olgu kuulsa romaani autoriks kes tahes, ainult mitte Šolohhov – selline näib olevat nende deviis.

Üks moesõna, millega püütakse teose "tõelist" autorsust avada, on "projekt". Ohtralt veenmisjõudu ja trükiruumi on kulutatud kummalisele oletusele, nagu olnuks suurromaani kirjutamine tollaste Nõukogude "organite" mastaapne projekt (et saada 1965. aastal Nobeli preemiat?!), ning ka teised Šolohhovile omistatavad teosed olla vaid selle "projekti" osad, millega "isehakanud" Nobeli laureaadil enesel vähe pistmist. (Kõmu)ajakirjanduses on koguni avaldatud groteskseid kujutluspilte Šolohhovi maja keldrisse kettidega aheldatud geniaalsest tundmatust, kes aina vihtus "Vaikset Doni" ja teisi Šolohhovile omistatud teoseid kirjutada...

On olnud lugeda küllalt leidlikke mõttekonstruktsioone kõikvõimalikest alg- ja kaasautoritest, jätkub ka uute "troonipretendentide" esilekerkimine. Uuematest Šolohhovi ründajatest üks tuntumaid on puškinist Andrei Tšernov (1953). Sõimust,  kisklemisest ja isehakanud teoreetikute fantaasialennust vene internetis ei maksa rääkidagi.

Peamiseks autorikandidaadiks on siiski jäänud Fjodor Krjukov; samas näiteks eelmainitud Bar-Sella eitab Krjukovi-versiooni kategooriliselt.

Aga on ilmunud ka mitu mahukat, senisest hoopis põhjalikumat Šolohhovi elulugu. Raamatu oma isast avaldas 2004 kirjaniku poeg Mihhail (1935–2013), juba on oma meenutusi avaldanud ka kirjaniku lapselapsed.[9] Aastatel 2003-2005 avaldati Šolohhovi teosed kümnes köites. Kaks paksu köidet mälestusi kirjanikust (sealhulgas arvukalt kirju ja dokumente) heidavad uut valgust "Vaikse Doni" sünniloole ja on vandenõuteoreetikute mängumaad oluliselt kahandanud. Mustvalged hinnangud on taandumas, kirjaniku ümbert on suurel määral lammutatud nõukogude propagandamüüdi oreool.

Näiteks väidavad kirjaniku kaitsjad, et on kokku loetud, et tänu Šolohhovi sekkumisele ja eestkostele õnnestus stalinlikest repressioonidest päästa tervelt 1300 tema kodukandi inimest. Seejuures oli kirjanik ise korduvalt arreteerimise äärel, 1938-39 süüdistas NKVD teda lausa "kontrrevolutsioonilistes meeleoludes".

Venekeelse Vikipeedia artiklis "M. A. Šolohhovi tekstide autorsuse probleem" püsib aga juba mitmeid aastaid omamoodi patiseis: on põhjalikult esitatud ühelt poolt "plagiaadiversiooni pooldajate argumendid" ning teiselt poolt "Šolohhovi autorsuse pooldajate argumendid ja vastused kriitikale".  Mõlemal poolel on argumente ülekülluses...

Ehk peakski lõpetama saalomonlikult: huvitavat materjali  "Vaikse Doni" kui kirjandusloo ühe kuulsaima mõistatuse kohta on viimastel kümnenditel avaldatud enam kui ohtrasti ja selle põhjal on igal huvilisel (eriti muidugi vene keele oskajal) võimalus kujundada asjast oma versioon või nägemus.   

Kuid ometi, kui eesti keeles peaks ükskord ilmuma "Vaikse Doni" uusväljaanne, siis paistab küll, et teose kaanele ei leia ühtki teist nime peale Šolohhovi oma.

 

Artikkel põhineb kirjutistel "Vaikse Doni tumedatel voogudel" (lühendatud variant Postimehes 28. mail 2005, artikli täisversioon veebis; mõned lõigud sellest artiklist kopeeriti Vikipeediasse) ja ""Vaikse Doni" käsikiri internetis" (Postimees 11. aprill 2006), mõlemad ilmunud ka raamatus "Kull ja kiri", Ilmamaa, Tartu 2015 (lk 34-44); hiljem oluliselt täiendatud.

 

LISA. MÜSTILINE EIDEKE

 

Mitmete plagiaaditeooriate käivitajaks väidetakse olevat keegi salapärane eideke, kes ilmus välja, paljastas Šolohhovi plagiaadi ja kadus siis jäljetult. See arhetüüpne eideke on leidnud ilmekat kajastamist ka meie Päevalehe artiklis aastast 1931, mistõttu toon järgnevalt ära selle artikli täisteksti.

 

Surnud autorilt varastatud suurteos


Suuremaks ja omapärasemaks kirjanduslikuks sensatsiooniks Nõukogude Venemaal ja vist kogu maailmas paari viimase aasta jooksul on järgmine senilahendamatu sündmus:

Mõne aasta eest ilmus noorelt Nõukogude Venemaa kirjanikult Mihhail Šolohhovilt esimene osa ta suurromaanist: "Tihij Don" (Vaikne Don), milles autor harukordse jõurikkuse, suure objektiivsuse ja valdava psühholoogilise ehtsusega käsitab SSSR-i kodusõjaaegseid õudseid sündmusi. Teos, millest peatselt ilmus ka teine osa, sai lühikese aja jooksul erakordse tähelepanu osaliseks. Nõukogude Venemaa ja isegi emigrantidena välismail elavad Vene arvustajad peaaegu eranditult võrdlesid teost Leo Tolstoi kuulsa "Sõda ja rahuga", konstateerides üksmeelselt, et Šolohhovi romaan viimase kodusõja aegset ajajärku käsitab sama ilmekalt ja õnnestunult, kui Tolstoi "Sõda ja rahus" Napoleoni sõjakäigu aega ja sündmusi. Raamatust ilmus Nõukogude Venemaal lühikese aja jooksul mitu trükki järjest ja see on tõlgitud juba peaaegu kõigi Euroopa suurrahvaste keelde.

Ajal, mil Šolohhovi Nõukogude Venemaa kirjanduslikes ringkonnis peeti uueks Leo Tolstoiks ja kannatamatult oodati ta teose kolmanda ja viimase jao ilmumist, saabus ühel päeval ootamatult Gosisdati kirjandusruumidesse vana talueideke, paludes end juhatada kirjastusdirektori jutule. Kirjastusdirektori juures vanake esines sensatsioonilise jutuga: romaani, mille Šolohhov välja annud ja mis autorile toonud üldise kuulsuse, olevat kirjutanud tema poeg, kes kodusõja ajal Šolohhoviga ühes väeosas teenides on saanud surma. Vanakesele on ta poeg kaks esimest osa pooleliolevast romaanist ette lugenud enne sõjaväkke minekut. Kaua aega pärast Šolohhovi raamatu ilmumist "Tihij Don" on sattunud ka vanakese kätte, kes selles võõra kirjaniku nime ja pealkirja all avaldatud teoses tunnud ära kohe oma kadunud poja poolelioleva romaani ja kohe seejärele Doni äärest oli sõitnud Moskvasse, oma kadunud poja au ja õigust jalule seadma. Kuigi lihtsa, otsekohese ja ausa välimusega vanake kõneles väga usutavalt, ta kõnelust ei saadud võtta tõena, kuna tal puudusid dokumentaalsed ja kaaluvad tõendused. Suurel määral sundisid vanakese juttu uskuma eluloolised ühtesattumised ta poja ja romaani peategelase elust, veel enam aga asjaolu, et Šolohhovilt, vaatamata sellele, et romaani kahe esimese jao ilmumisest oli möödunud rohkesti aega, ikkagi veel polnud ilmunud romaani kolmas ja viimane osa.

Kuigi vanake, kes rahvuselt oli sakslane ja juba varases lapsepõlves oli asunud elama Venemaale Doni ääre, kus ta hiljem oli abiellunud vene kasakaga, sõitis tagasi koju, suutmata tõestada oma poja õigusi, kõnelus sündmusest levis SSSR-i kirjanduslikes ringkonnis, valmistades määratut kõmu. Poolelioleva teose kolmanda ande ilmumist oodatakse nüüd veelgi suurema huviga, kuna selle võrdlus kahe esimesega peaks suutma tuua selgust sellesse salapärasesse loosse.

Kuigi mitu aastat [on] vahepeal möödunud romaani teise ande ilmumisest, kolmandat pole seni ilmunud veel tänaseni,[10] mistõttu vanakese paljastus leiab uskujaid iga päevaga ikka enam.

 

Päevaleht 20. juuli 1931, nr 194, lk 3

(artikli kirjaviisi on veidi kaasajastatud)



[1] Ühes varasemas kirjas Šolohhovile aastal 1962 oli Solženitsõn teda tunnustanud kui "surematu "Vaikse Doni" autorit"; 1974 asus ta Šolohhovi ründama; kui aga veel veerand sajandit hiljem pakuti Solženitsõnile näha "Vaikse Doni" väljailmunud käsikirja, siis keeldus ta sellest, nagu ta väitis, ajapuudusel.
[2] Seda avastust pole aga kuidagi tahetud laiemalt tunnustada, igatahes Wikipedias on Krasnuškinist veel 2020. aastal artikkel vaid vene, aga mitte üheski teises keeles.
[3] Mõned peatükid pika aja jooksul kirjutatud teosest jõudsid siiski trükki ja katkendeid on ilmunud ka eesti keeles Ita Saksa tõlkes: Looming 1975, nr 5, lk 820-833.
[4] Praskovja Mošentseva, "Kremli haigla saladused. Kirurgi märkmed", tõlkinud Jüri Raudsepp, Tänapäev, Tallinn 2019, lk 13-14
[5] Mihhail Šolohhov, Katkend kirjast J. V. Stalinile, kirjutatud 16. 4. 1933, tõlkinud Andres Ehin – Nädaline 30. august 2008, lk 4 (sarjast Lühinäiteid nobelistide loomingust Andres Ehini tõlkes)
[6] Aastal 2014 leiti uusi dokumente Gumiljovi elu lõpu kohta ja täpsustati tema surmakuupäeva (26. august 1921, lasti maha 35-aastaselt).
[7] Vene internetist jäi meelde üks iseloomulik kommentaar: Šolohhovi võib kirjanikuks nimetada  vaid kord aastas, 1. aprillil. 
[8] Muide, seoses sellega läksid tõsiselt tülli, kuni kohtuprotsessini välja, käsikirja esimene leidja, ajakirjanik Lev Kolodnõi, ja teda sulitempudes (raske raha nõudmine!) süüdistanud Maailmakirjanduse Instituudi direktor Felix Kuznetsov. Imelikul kombel – mõlemad Šolohhovi autorsuse veendunud pooldajad.
[9] Kui Shakespeare'i lapsed olevat olnud täiesti kirjaoskamatud (mis tõepoolest äratab kahtlusi tema autorsuses), siis mitmed Šolohhovi järeltulijad on tublid literaadid; pikaealine tütar Svetlana (1926) on kirjandusteadlasena põhjalikult tegelenud "Vaikse Doni" tekstoloogiaga, ka tütar Maria (1938) on filoloog.
[10] "Vaikse Doni" kolmas köide ilmus 1932; eeltoodud eestikeelse artikli ilmumise ajaks oli Šolohhov juba kevadel 1931 saatnud ajakirjale Oktoober III köite alguse, kuid avaldamisest esialgu kindlalt keelduti. Alles Šolohhovi, Gorki ja Stalini kohtumisel juulis 1931 õnnestus III köitele välja kaubelda trükiluba. Viimane, IV köide aga ilmus alles 1937-40. Et neljanda köite tegevus ulatub aastasse 1922, siis nõuab eriti head fantaasiat, et kujutleda köite autoriks Krjukovit või Krasnuškinit (mõlema surma-aastaks oli teatavasti 1920).

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: