Järgnevalt on esitatud katkend teosest "Üliriigi sünd", mis valgustab üht episoodi 1962. aasta Kuuba raketikriisi ajast hoopis ootamatust, lausa grotesksest vaatenurgast.

Teatavasti oli Kuuba raketikriis oktoobris 1962 kõige ohtlikum moment kogu senises inimkonna ajaloos, kus maailm oli paisatud tuumasõja lävele. Kuubale paigutatud Nõukogude Liidu tuumaraketid tekitasid USA sõjalises juhtkonnas kindla soovi rakettide stardiseadeldised puruks pommitada, kogu maailm hoidis nädal aega hinge kinni.

Hilisemad uurimused on näidanud, et olukord oli tegelikult isegi veel ohtlikum, kui see omal ajal tundus. Ainult president John Kennedy külmavereline vaoshoitus ja asjaolu, et avantüristlikule Hruštšovile lõpuks siiski aru pähe tuli (raketid viidi Kuubalt minema), suutis ära hoida NSVL ja USA vahelise tuumasõja.^[1]

Sergei Hruštšov

ÜLIRIIGI SÜND. PROLOOG

28. oktoobril 1962, pühapäeva pärastlõunal püsis tavaline sügisilm, suvesoojus oli pöördumatult kadunud, ukse ees seisis talv.

Moskva kõnniteid täitis oma asju ajavate kiirustavate kodanike vool. Autosid oli tänavail vähe ja nad liikusid vaikselt, hiljuti oli linnas keelatud signaali anda. Seetõttu äratas üldist tähelepanu valgusfoori punase tule ees kannatamatult pasundav "Tšaika". See polnud kaugeltki esimene ristmik, "Tšaika" oli juba tubli pool tundi ekselnud mööda Moskva tänavaid, sattudes aina kitsastesse kõrvaltänavatesse. Vajalikku sihtmärki ei leitud, juhi närvid olid viimseni pingul ja valitsusauto sireeni bassihäälne huilgamine hakkas juba meenutama meeleheitlikku karjet.

Närveerimiseks oli ka põhjust. Autos istus vastutav seltsimees, väike, kogukas, silmatorkavalt massiivse peaga. Hõredad punakad juuksed katsid vaevu tema kiilanevat pead. Jämedad lühikesed sõrmed mudisid närvlikult punast, viie vahapitseriga suletud ümbrikut. Sellel kirendasid suured mustad tähed: Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee. Muud midagi, ei mingit aadressi.

"Tšaikas" istuvale seltsimehele allusid kuulekalt kõik ajalehed ja ajakirjad, raadio ja televisioon. Ümbrik aga sisaldas masinkirjas trükitud paberilehti, NSVL Ministrite Nõukogu esimehe Nikita Sergejevitš Hruštšovi vastust USA presidendi John Fitzgerald Kennedy kirjale.

Maailm oli jõudnud katastroofi äärele, iga hetk võis juhtuda parandamatu. Seetõttu otsustati seekord saata läkitus mitte valitsusside tavaliste kanalite kaudu, vaid lugeda otsekohe ette Moskva raadios. Rahvusvahelises praktikas oli see ebaharilik, ent efektiivne samm: juba mõne minuti pärast on meie vastus adressaadi laual. Pole kahtlust, et USA vastavad raadioside teenistused töötavad operatiivselt.

Küsimus seisnes Kuubale paigutatud nõukogude ballistilistes tuumalõhkepeadega keskmaarakettides. Nõukogude juhtkonna arvates võis vaid säärane meeleheitlik samm takistada USA-l kordamast läinud aasta aprillis toimunud avantüüri, Playa Giróni dessanti.^[2]

Ei Hruštšov ega tema kolleegid Keskkomitee presiidiumis ei osanud ette arvata USA reageerimist sellele sammule. Nende meelest paigaldati raketid kahe liitlasriigi – NSVL ja Kuuba – omavahelise kokkuleppe põhjal ning justkui ei ähvardanud kedagi. Raske oli ette kujutada väikest Kuubat – isegi palmisaludesse paigutatud mõnekümne raketiga – ähvardamas oma suurt ja võimsat naabrit.

Ent ameeriklaste mõtlemine oli hoopis teistsugune. NSV Liidu ja Kuuba kokkulepet vaadati kui lubamatut sissetungi läänepoolkerale. USA ei võinud seda taluda, tõusis torm. Merekarantiin, õhurünnaku oht, luurelennukite vahetpidamatud lennud Kuuba kohal ja lõpuks teade USA relvajõudude viimisest kõrgeima lahinguvalmiduse olukorda asetas maailma tuumasõja piirile.

Tuumakonflikti hukatuslikkust mõisteti hästi mõlemal pool ookeani. Sõda pidasid lubamatuks nii NSVL MN esimees kui ka USA president. Ent vähe on sellest, kui lihtsalt mitte tahta sõda, tuleb leida ka need ainuõiged sammud, mis ei laseks sõjal puhkeda. Mõlemad riigijuhid andsid endale aru, et kui lasta olukorral väljuda kontrolli alt, on kokkupõrge vältimatu.

Läkitusi vahetati pidevalt. Pakuti välja ja lükati tagasi üks variant teise järel. Nõukogude ettepanekud olid vastuvõetamatud ameeriklastele, nende omad meile. Pinge aina kasvas. USAs nõuti üha visamalt jultunud kuubalaste karistamist, kirurgilist õhulööki raketibaaside pihta. President ei nõustunud tulipeadega, mõistes, et selline õhulöök põhjustaks paratamatult vastulöögi. Edasisele ei tahtnud enam mõeldagi...

Kui kired olid jõudnud, nagu tundus, haripunkti, kohtus presidendi vend, USA kohtuminister Robert Kennedy nõukogude saadiku Anatoli Dobrõniniga. Vestlus oli mitteametlik. Kennedy näis olevat surmani väsinud, punakad silmavalged andsid tunnistust uneta öödest.

Robert Kennedy kirjeldas olukorda kui erakordselt ohtlikku. Ta ütles, et sõjaväelased nõuavad dessanti Kuubale ja president suudab nende survele vaevu vastu seista. Nii võib olukord iga hetk kontrolli alt väljuda. Nii esitaski ta presidendi nimel palve saada Kremlilt kohene positiivne vastus oma läkitusele.

"Vastasel korral ei suuda me sõjaväelasi tagasi hoida" – enamvähem nii kõlasid Robert Kennedy viimased sõnad.

Ent sellega asi ei piirdunud. Välisministeerium polnud Kremli ainuke infoallikas. KGB ja sõjaline luure kandsid ette, et kõik USA ettevalmistused interventsiooniks Kuubale on juba tehtud, väed on asunud lähtepositsioonidele ja kõige lähemal ajal antakse lahingukäsk. Ettekanded kuhjusid üksteise järel minu isa lauale.

Samas jõudis kohale ka šifreering Havannast. Fidel Castro hoiatas: kuuba luure andmetel algab USA sissetung mõne tunni pärast.

Saanud koos saadikutelt laekunud äreva infoga kätte ka president Kennedy kirja, milles lubati nõukogude rakettide väljaviimise korral anda Kuuba puutumatuse garantii, kogunesid Keskkomitee presiidiumi liikmed, sekretärid ja Hruštšovi lähimad abid Moskva lähistel asuvasse Novo-Ogarjovo suveresidentsi.

Nende otsusest sõltus nüüd miljonite inimeste ellujäämine, kogu inimkonna saatus. Mis jääb peale? Ambitsioonid või mõistus? Polnud kahtlust, et rakettide äratoomist tõlgendatakse kui järeleandmist ameeriklaste survele, isegi kui lüüasaamist.

Võitis mõistus.

Isa sõnastas ettepaneku lühidalt: kui USA president annab sõna mitte rünnata Kuubat, siis see tähendab, et eesmärk, mille nimel raketid sinna saadeti, on saavutatud. Ei saa mängida rahvaste saatusega.

Kolleegid toetasid isa ja ta asus kohe dikteerima kirja presidendile. Lõpuks said tehtud viimased parandused ja ülelugemine, tekst on valmis. Võib ära saata.

Muidugi oleks tulnud nii tõsised otsused läbi arutada Fideliga, ent aeg kiirustab tagant...^[3] Kuni paberid reisivad Kuubale ja tagasi, võib juhtuda nii, et polegi enam kellegagi läbi rääkida. Aeg! Aeg! Hruštšov tegi ettepaneku mitte saata kirja presidendile posti teel, vaid lugeda ette raadios. Keegi ei vaielnud vastu. Istungtesaalis viibinud "Tšaika" reisija otsustas ise viia läkituse Moskva raadiomajja. Nii on kindlam. 

Ent ei tema ega Kremli garaaži autojuht ei teadnud täpselt, kus see Moskva raadio asub. Nad teadsid, et Šabolovkas, aga kus see on? Nii nad nüüd kihutasid sireeni huilates mööda kõrvaltänavaid, aeg aga kulus...

Lõpuks jõuti ikkagi kohale. Sissepääsu juures tammusid närviliselt jalalt jalale kohalikud ülemused. Neile oli helistatud, et "tema ise" saabub tähtsa teadaandega. Varakult oli kohale kutsutud Levitan, riigis oli ammu harjutud, et kõik tähtsamad teadaanded loeb ette tema.

Ära ootamata, kuni "Tšaika" lõplikult seisma jääb, kargas reisija hoogsalt autost välja. Vaatamata märgatavale tüsedusele liikus ta kärmesti.

"Kuhu?" hüüdis ta tervitusele vastamata ja tormas välisust lahti rebides pooljoostes lifti suunas.

Ukse juures tunglevad seltsimehed jäid maha ja jõudsid talle järele hüüda vaid korruse numbri. Maja oli vana, läbi võre võis näha, kuidas lift liikus. Liftiuks sulgus raginaga. Ruttamata, kriiksudes hakkas kabiin ülespoole kerkima. Kas aga läbematu reisija liigutas liftiust või oli põhjus milleski muus, ent vajaliku korruseni välja jõuda tal ei õnnestunud. Lift jäi korruste vahele kinni.

Ükski kaval abinõu ei aidanud, lifti ei õnnestunud liigutada ei üles- ega allapoole, uks ei avanenud. Peataolekus raadiorahvas ei osanud enam midagi ette võtta ja käratses trepikojas, külaline rabeles kabiinis. Saadeti mehaanikut otsima. Ent oli pühapäev ja teda ei suudetud leida, aeg aga jooksis...

Liftireisija leidis lõpuks olukorrast väljapääsu. Ta püüdis torgata ümbrikut läbi liftivõre – ei mahtunud, segasid vahapitserid. Kiiruga rebis ta ümbriku katki, võttis hinnalise dokumendi välja ja asus seda leht lehe haaval läbi võre toppima. Möödus mõni minut, ja siis hakkas ka lift tööle.

Kui kõrge külaline diktoriruumi jõudis, köhis Levitan parajasti kõri puhtaks ja tegi hääleproovi. Tema intonatsioon oli karm ja vastuvaidlemist mittelubav, me olime just selle järgi, juba enne etteloetava teksti sisusse tungimist harjunud eksimatult ära tundma, kas loetakse ette nõukogude valitsuse protestinooti või mõnd TASSi tähtsat teadaannet.

Seekord aga riivas diktori hääletoon külalise kõrva, nii et ta palus:

"Juri Borissovitš, paluks pehmemalt. Jutt pole ju sõjast, vaid rahust!"

Levitan noogutas nõusolevalt.

Ja nii, pärast pidulikku algust "Räägib Moskva", läksid eetrisse sõnad, mis lahendasid kriisi. Kariibi kriisi, nagu ütleme meie, või Kuuba kriisi, nagu tavatsevad öelda nemad. Mõistus jäi peale. Aega seekord jätkus.

Nii lõppes kõige ohtlikum kriis sellest kriiside seeriast, mis olid nendel aastatel üksteise järel valla puhkenud. Lõppes õnneks rahulikult.

Tõlkinud Aivar Kull

(tõlke esmatrükk)

[1] Üks mõjukamaid filmikajastusi Kuuba kriisist on presidendi venna Robert Kennedy samanimelisel raamatul põhinev USA mängufilm "13 päeva" (Thirteen Days, 2000), vene keelde dubleerituna vaadatav siin.
[2] USA dessant 17. aprillil 1961 Kuuba Playa Giróni rannas kukkus läbi. Et see toimus lahes nimega Bahía de Cochinos – tõlkes "Sigade laht" – siis andis see asjaolu Nikita Hruštšovile inspiratsiooni ühes oma kõnes kuulutada, kuis ameerika imperialistlikud sõjardid löödi Kuubalt tagasi Sigade lahte – ja sellise nimega laht oli neile täiesti paras! Ajalehes avaldatud tekstis järgnes sellele vaimukusele repliik: "homeeriline naer saalis".
[3] Fidel Castro (1926-2016) oli vist küll elu lõpuni solvunud, et ta Kuuba kriisi haripunktis hoopis kõrvale jäeti.