Aivar Kulli ajalootund. Dostojevski kui psühhopatoloog ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Fjodor Dostojevski
Fjodor Dostojevski Autor/allikas: blabberwockying.blogspot.com

Suure vene kirjanduse ühe kõige lummavama klassiku Fjodor Dostojevski (1821-1881) tegelaste hulgas leiduvate ekstreemsete inimtüüpide tohutust üleküllusest (Dostojevskil on neid kokku loetud koguni rohkem kui tollases ülejäänud vene kirjanduses kokku!) on kirjutanud põhjaliku uurimuse "Dostojevski kui psühhopatoloog" hiljem Tartus tegutsenud psühhiaater Vladimir Tšiž (1855-1922), temalt ongi laenatud seekordse ajalootunni pealkiri.[1] Küllap oleks ka järgnev jutustus pannud professori sügavalt järele mõtlema.

Alljärgnev Fjodor Dostojevski jutu järgi kirja pandud tekst pärineb vene kultuuriloolase, kollektsionääri ja literaadi Jevgeni Opotšinini (1858-1928)[2] mälestustest. Kiievi ülikooli lõpetanud noore 21-aastase kirjandushuvilisena tutvus Opotšinin Dostojevskiga detsembris 1879, külastas teda korduvalt ja üritas oma jutuajamisi kirjanikuga võimalikult täpselt üles tähendada. Kui aga Opotšinini märkmed 1936 Venemaal avaldati, siis siinset üpriski intrigeerivat katkendit ära tuua ei söandatud; see jõudis lugejateni alles aastal 1992 soliidse kirjandusajakirja Novõi Mir vahendusel.

Järelsõnas Dostojevski teosele "Ülestähendusi põranda alt" on Tartu kirjandusteadlane Valeri Bezzubov (1929-1991) üldistanud: "Dostojevski pani kahtluse alla "loomuliku", "loodusliku", "mõistliku", põhiloomult hea, ühesuunaliselt aruka teadvusega inimese. Ta lõi oma "antikangelase", näitas tema põrandaaluseid mõtteid, tema sisimas peituvaid irratsionaalseid jõude..."[3]

Oma polüfoonilistes, alateadvuse süvakihte valgustavates teostes võtab Dostojevski mitmesugused inimlikud veidrused, hälbed ja vaimuhäired otsekui mikroskoobi alla. Seejuures tahaksin tähelepanu juhtida tema eriomasele huumorile, mis alltekstina annab paljudele tema  raskekaalulistele teostele juurde mingit iseäralikku helgust ja sära, kõikemõistvat inimlikkust. Järgnevaski jutustuses on üleskirjutaja seda kirjaniku varjatud huumorit minu meelest kohati päris hästi tabanud, andes ilmekalt edasi Dostojevski poolt esitatud kummalise loo "peategelase", riiginõunik Dmitri Ivanovitš N-i groteskset agarust, õhinat ja kõrgelelennulisi fraase, mida ta (veel üks "põrandaalune") on  enda jaoks püüdlikult välja töötanud oma tumeda kire õigustuseks.

 

Jevgeni Opotšinin

FJODOR DOSTOJEVSKI JUTUSTUS

 

Ühe meie vestluse ajal kandus jutt F. M-i [Fjodor Mihhailovitš Dostojevski] algatusel sugupoolte vahekordadele ja abielule ning peagi tulid kuidagi iseenesest jutuks ka suguelu väärastused. Seejuures panin ma tähele, et F. M. ilmutab selle patoloogia valdkonna vastu erilist huvi ning armastab pikemalt süveneda omaenda esitatud juhtumitesse. Omal ajal otsustasin ma jätta need kirja panemata, kuid ühe näite, millel F. M. eriti üksikasjaliselt peatus ja mis mind tollal tõsiselt hämmastas, otsustasin siin osalt mälu järgi, osalt säilinud märkmete põhjal taastada.

"Selles, see on sugulises vahekorras," rääkis muu hulgas F. M., "on niivõrd palju igasuguseid väärastusi, et neid ei jõua üles lugeda. Ja eks ole lõpuks arstiteaduse ülesanne kõigisse jõledustesse selgust tuua. Ent mina arvan, et iga inimene on miskitpidi väärastunud, kui mitte oma tegudes, siis vähemalt mõtetes. Ainult et keegi ei taha seda tunnistada. Sest muidu saaks Meržejevski[4] tohutul hulgal materjali. Mina aga olen elus kohanud inimest, kes sugugi ei varjanud oma, kuidas seda nüüd öeldagi, noh, teatud mõttes ebanormaalsust. Ja see oli päris tavaline, peale oma ainsa iseärasuse kõigis muudes asjades korralik ja normaalne inimene. Kohtasin teda esimest korda kirikus ühe noore neiu matusel; tegemist oli erakordselt ilusa tütarlapsega, kes oli surnud väga noorelt.

Asi oli nii: leinatalituse lõpul, kui sugulased ja tuttavad läksid lahkunut viimast korda suudlema, ilmus nende keskele tundmatu isand, kes nägi välja nagu erruläinud ametnik, aastaid üle viiekümne, habe korralikult aetud, välimuselt võrdlemisi märkamatu, tagasihoidlikult, ent siiski soliidselt riides. Ta kummardus väga innukalt kadunu kohale ning kattis esmalt neiu huuled ja siis ka kokkupandud käed ebatavaliselt pikkade suudlustega, äratades mitme ümberseisja tähelepanu. Siis tegi ta kirstu suunas veel ühe sügava kummarduse, taandus vaikselt, ja rohkem teda ei nähtud. Lahkunu sugulased, eriti ema ja isa mõistatasid hiljem tükk aega, kes võis olla tundmatu "sõber". Et nimelt "sõber", selles olid kõik veendunud ning ema lausus seda sõna ilmse meeleliigutusega. Nad pakkusid välja igasuguseid oletusi, küsitlesid tuttavaid, ent ei saanud põrmugi targemaks. Ometi oleks väga tahetud tõe jälile jõuda, sest mõned surnud neiu sugulased kinnitasid, et nägid tundmatut juba kadunu vanematekodus, enne esimest pidulikku hingepalvust, kusjuures ta olevat toonud ja asetanud sarga juurde kauni ja hinnalise valgete roosidega pärja. Kombekohaselt olevat pärjal olnud ka siidlindid, ent ülearu laiad ja ilma ainsagi kirjata. Nii liigutav tähelepanuavaldus äratas üldist huvi. Püüti küsitleda ka varalahkunud neiu ema, ent too oli murest murtud, ning ehkki ta oli pärga märganud, ei suutnud ta midagi rohkemat meenutada. 

Ajapikku juhtum unustati. Minagi unustasin ja vaevalt oleksin kunagi veel lugu meenutanud, kui poleks uuesti "tundmatu sõbraga" kokku juhtunud. See toimus umbes samuti nagu eelmisel korral, ainult selle vahega, et juhtusin olema kalmistul ja märkasin teda ühe valge, üleni lilledesse uppuva kirstu järel sammujate seas. Ma ei kannata ebadelikaatse uudishimu all ning harilikult ei vaata kurbi matuserongkäike ja püüan neid võimalust mööda vältida, kuid sel korral oli asi ootamatu, mistõttu andsin rongkäigule teed ning minust möödusid lauljad, vaimulikud, kirstukandjad ja lõpuks ka lahkunu sugulased ja sõbrad, keda oli ohtrasti. Siis nägingi "tundmatut sõpra", nagu olin teda mõttes nimetama hakanud. Ta sammus üsna rongkäigu lõpus, paljapäi nagu kõik teisedki, ent torkas ärasaatjate hulgas silma oma rõõmsa näoilmega. Mulle paistis koguni, et ta naeratas… Haua juurde ta koos teistega ei läinud, vaid jäi minust veidi eemale seisma ja pani suitsu ette, kui rongkäigu saba põõsaste vahele kadus. Et lugu mõjus mulle üpris intrigeerivalt, otsustasin, et ootan ja vaatan, mida tundmatu edasi teeb. Minu üllatuseks astus ta äkki paar sammu lähemale ja tegi juttu:

"Kas teil oli au märgata, milline iludus see oli?" küsis ta minult, ise vaimustusest üleni särades.

"Kes?" olin säärasest küsimusest enam kui hämmastunud.

"Kas te siis kirikus ei olnud?"

"Ei," ütlesin, "ei olnud."

"Kahju küll, tõesti kahju. Te lasite käest võimaluse näha harukordset, ütleksin isegi et ainukordset ilu. Teate, see oli ju preili S." (Ta nimetas mulle tundmatu nime.)

"Kas ta oli siis teie tuttav või ehk sugulane?"

"Ei, ei tuttav ega sugulane. Tutvusin temaga alles täna kirikus hingepalvuse ajal."

Noh, seepeale ei osanud ma arvata muud, kui et mees on hullumeelne. Nüüd sai selgeks ka esimene, varem nii mõistatuslikuna tundunud juhtum. Ent kui seda salapärast sõpra lähemalt vaatasin, hakkasin oma järelduses ikkagi tõsiselt kahtlema. Tema silmis, kus veelgi peegeldus rahulolu ja isegi rõõm, helkis arukus, ta liigutused ja žestid olid rahulikud ja sujuvad, vähimagi impulsiivsuseta, mis on hulludele muidu nii omane. Kõik see viis mõttele, et juhus on mind kokku viinud ühe hoopis haruldase veidrikuga ja peaksin teda pisut lähemalt tundma õppima. Asusingi kohe asja kallale ja pidasin esmalt vajalikuks ennast tutvustada.

"Lubage teiega tutvuda: mina olen see-ja-see…"

"Andke andeks!" katkestas mind mu uus tuttav. "Ma tundsin teid ära esimesest pilgust ja ei kummardanud vaid seepärast, et kartsin olla pealetükkiv…"  

"Noh, mis te nüüd," püüdsin vaielda. "Mispärast siis pealetükkiv! Mul on väga meeldiv…"

"Ei, ärge öelge! Lubage, et ma teile asja selgitan: tuntud isikuid kimbutatakse ju sageli. Ja ikka auahnusest: vaadake ainult, keda ma tunnen! Mina aga ei pretendeeri üldsegi isiklikule tutvusele, ehkki tean teid ammuilma. Olen lugenud kõiki teie teoseid, suhtun neisse väga ja väga pooldavalt, mõnesse koguni jäägitu poolehoiuga, ja ootan kannatamatult teie uusi asju. Ent lubage minulgi ennast tutvustada."

Ja mu vestluskaaslane lausus selgel häälel, peaaegu silphaaval, tehes samal ajal vanamoodsa kummarduse:

"Dmitri Ivanovitš N, riiginõunik."

("Te mõistate, et ma ei saa tema nime nimetada," märkis F. M.)

"Ma ei arva muidugi, et minu tagasihoidlik nimi teile midagi ütleks, ent olen tõtt öelda üpris õnnelik, et saatus meid kokku juhatas, sest olen ammu tahtnud teilt üht-teist küsida ja kavatsesin isegi teile kirjutada."

Ta tegi juttu minu viimasest romaanist, mainides mitut tema meelest vaieldavat kohta. Ja pean tunnistama, et tema küsimused, mida ta muide esitas äärmiselt delikaatselt, olid väga asjatundlikud, nii et isegi mõni kriitik oleks võinud neist õppust võtta.

Vastasin nagu oskasin ja paistis, et minu vestluskaaslane jäi rahule. Rääkides jalutasime aeglaselt edasi ning ei pannud tähelegi, kui jõudsime surnuaia lõppu, kus valendasid vaesema rahva väikeste puuristide read.

Vestluse ajal vaevas mind kiusatus tuletada Dmitri Ivanovitšile meelde tema hiljutisi sõnu äsja mahamaetud neiu "erakordsest ilust". Ja samas tundsin nagu mingit hirmu ja õudu… Vestluses tekkinud pausi kasutades kogusin lõpuks julgust ja esitasin oma küsimuse.

"Aga öelge palun," alustasin ma arglikult, "miks te käite ära saatmas lahkunuid, keda te üldse ei tunne?"

Dmitri Ivanovitš pööras oma piinlikult puhtaks raseeritud näo minu poole ja küsis omakorda imestunult:

"Tähendab kuidas, ma saadan lahkunuid, keda ma üldse ei tunne? Ega te ometi arva, et ma käin  ü k s t a s k õ i k   m i l l i s e i d   lahkunuid ära saatmas? Lubage selgitada, et neid juhuseid, kus ma pean vajalikuks mõnega neist hüvasti jätta, tuleb ette äärmiselt harva. Niisamuti nagu meie viletsas elus üldse tuleb üliharva ette erakordset ilu, mis surmas avaldub veelgi täiuslikumalt ja ülevamalt, sest omandab enneolematu ja eluajal saavutamatu majesteetliku rahu palgejooned."

"Kuid lubage, kuidas te teate, et elust on lahkunud just nimelt mõni "erakordse ilu" kehastus? Kas keegi teatab teile või otsite ise ajakirjandusest andmeid? Aga surmakuulutustes ei räägita ilust ju sõnagi?"

"Ajalehtede koha pealt on teil muidugi õigus: sealt ma vajalikke andmeid ei leia, ent saan vähemalt teada leinatalituse ja matuse toimumise aja ning koha. Peaasjast aga, nagu te mainisite, ilust, saan ma tõepoolest teateid, ja kas oskate ära arvata, kelle käest?"

Seda kõike rääkis Dmitri Ivanõtš mulle paatoslikul, isegi pühalikul toonil, mida kajastas ka tema suursugune kehahoiak. Mulle paistis koguni, nagu oleks tema kui ametniku loomuomane kammitsetus kadunud ning ta tundis ennast vististi minust kõrgemal seisvat. Need mõtted käisid mul peast läbi, sellal kui ta vastust oodates mulle ainiti otsa vaatas.

"Tõesti ei oska arvata," ütlesin nõutult. "Loodan, et mitte lahkunu sugulaste käest?"

"Oh ei, muidugi mitte! Nende eest jääb kõik saladusse. Andmeid annavad mulle… kirstutegijad või nende õpipoisid, muide, üsna tagasihoidliku tasu eest. Nemad kutsutakse ju esimesena kohale mõõtu võtma."

Taas hakkasin arvama, et mul on tegemist hullumeelsega. Aga samas nagu ei ole ka: tema jutt on omast kohast põhjendatud ja täiesti rahulik, nagu räägiks ta igapäevaseid, kõige harilikumaid asju. Otsustasin, et nii või teisiti tuleb lõpuni minna, ja küsisin: "Niisiis te väidate, et üksnes kirstutegijate näpunäidetest piisab, et minna leinama "erakordset ilu"?"

"Hoopiski mitte! Kas säärases asjas võib siis loota tooreste ja harimatute inimeste peale?! Just seepärast, et ma nendele ei looda, pean nende andmeid ise ilmtingimata kontrollima: ilmun mingil ettekäändel leinamajja, vahel lihtsalt hingepalvusele. Selles ei saa olla midagi laiduväärset, ei hakata ju majast välja ajama palvetama tulnud inimest! Vahel aga toon kaasa luksusliku pärja ja kui küsitakse, kellelt, siis vastan, et tundmatult isikult… Ja siis ei üllata osavõtt hingepalvusest ja muudest toimingutest enam kedagi, sest olen juba teada inimene. Nii see kukubki välja: olen pärjatoojana ühtaegu tundmatu isiku esindaja ja samas nagu omainimene."

Siinkohal puhkes Dmitri Ivanovitš lühidalt ja kuidagi ebameeldivalt naerma…

"Ent jumal hoidku, milleks teile seda tarvis on? Miks te seda teete: ostate ära kirstutegijad, kavaldate, raiskate raha? Mida see teile annab? Mis on selle kõige mõte?" külvasin ma oma vestluskaaslase küsimustega üle.

Dmitri Ivanõtši näolt kadus vähimgi naeruvine. Ta ajas end sirgu, otsekui oleks ta siinsamas pikemaks kasvanud, ja lausus pidulikult:

"Õigust öelda olen ma hämmastunud, et te mind ei mõista. Juba ammugi olen hellitanud lootust teile ja just nimelt teile oma salamõtted ära rääkida. Jagada teiega oma mõtteid… Sest ma pean teid inimeseks, kes tunneb inimhinge kõiki sügavusi. Aga et te mind ei mõistnud, siis pean asja veelgi selgitama."

Dmitri Ivanõtši hoiak ja kõnemaneer muutusid veelgi suursugusemaks.

"Olen teile juba tähendanud," alustas ta, "et tõeline noor, särav, erakordne ja seejuures  p u h a s  ilu – ja see viimane on minu jaoks hädavajalik tingimus –, mida ei sogasta meie maised kired, on äärmiselt harukordne nähtus. Säärasel ilul pole maa peal püsi, ta lahkub siit ja sünnib ümber ingliks. Ma usun, et taevaste olendite müriaadid saavad pidevat täiendust nende seast, kelle juures me märkame  e b a m a i s t    i l u… Ja  p u h a s t  ilu, tahaksin kindlasti lisada, sest ainult ilu ja puhtus üheskoos avavad tee taevariiki. Ent kas siis tõesti ei või siin, maa peal, leiduda inimest, kes seda taipab nii oma mõistuse kui ka südamega ning ei kurvasta, vaid hoopis rõõmustab, annab lahkunule oma õnnistuse ja austab viimse suudlusega oma valdustesse siirduvat inglit?! Ütlen teile ilma keerutamata: see inimene olen mina! Mina olen nii kaugele jõudnud ja iga kord, kui mul on võimalus, nagu tänagi, austada oma vääritu suuandmisega meie hulgast lahkunud inglit, tõuseb mu hing kõrgustesse ja ma tunnen sõnulseletamatut vaimustust."

Dmitri Ivanovitši silmad särasid nüüd tõepoolest palavast vaimustusest. Ta tõmbas hinge ja jätkas:

"Pange mu sõnu tähele: kõige tähtsam kogu asja juures on "viimne suudlus". Võiksin sellest lausa lõputult joobuda, suudan ennast suure vaevaga imekaunite puhaste huulte küljest lahti rebida… Ent saate isegi aru, et ma ei tohi üleliia tähelepanu äratada…"

Tema viimastes sõnades näis peituvat mingi sünge saladus.

"Kuulge," ei pidanud ma vastu. "See on ju kohutav, saage ometi aru! Mis vaimustust saab tekitada see, kui suudelda – ja koguni veel tükk aega – laipa, mis on matuse ajaks enamasti juba lagunema hakanud? Sinakad huuled, laibalehk… See on ju õudne!"

"Mida õudset saab siin olla?" vaidles Dmitri Ivanovitš mulle rahulikult vastu. "Vastupidi, see on tohutu nauding… Kui surun oma huuled tema huultele, tunnen külma… Jah, külma, see on niivõrd rahustav jahedus, et suudan ennast vaevu lahti rebida… Mis aga puutub lõhna, siis see on umbes sama, mis närtsinud lillede lõhn. Muud midagi. Ent seevastu on minu rõõm ja vaimustus mõõtmatud, minu elamused on üliteravad! Te võiksite seda võimaluse korral ise ära proovida… Jah, jätke minu sõnad meelde ja tehke proovi. Vahest mõistate siis mind ja saate aru minu jutu tõelisest tähendusest."

Paljas mõte sellest, et mindki võiks vallata säärane ebanormaalne iha, kohutas mind niivõrd, et kergitasin kiiruga kübarat ja peaaegu et tormasin surnuaia väljapääsu poole."

F. M. vaikis.

"Vaat mis," pöördus ta pärast pikka pausi minu poole, nagu oleks talle meenunud mõni oluline asi. "Ärge sellest "juhtumist" kellelegi rääkige:  s e e   v õ i b   m õ j u   a v a l d a d a.  N. N.[5] ütleb mulle aeg-ajalt niigi, et "need on kõik teie enda fantaasiad: te olete sellised inimesed välja mõelnud, sest nad ei anna teile endale rahu"."

Kuulasin kogu seda hirmuäratavat juttu, söandamata sõnagi lausuda. Ametniku-maniaki kuju oli Fjodor Mihhailovitši esituses muutunud minu jaoks lausa füüsiliselt kombatavaks. Minus pulbitsesid jälestus ja raev ning samas tundsin kaasa vaestele lahkunutele, kelle säilmeid enne muldapanekut jälgilt – olgugi vaid mõtteliselt – rüvetati.

Lõpetanud oma jutustuse sellest hirmuäratavast juhtumist, istus F. M. mõttessevajunult tugitoolis. Ma ei pidanud kohaseks ta mõtisklusi katkestada ning vaikisin samuti. Nii möödus kolm-neli minutit. Lõpuks tõstis ta nagu unest ärgates järsult pea ja küsis minu käest:

"Noh, mis te kostate? Kas oleksite võinud arvata, et inimsugu sünnitab vahel sääraseid ebardeid?"

Hakkasin tormakalt rääkima ja avaldasin veendumust, et säärastel monstrumitel pole maa peal kohta, et nad tuleks hävitada, et nad mürgitavad isegi õhku, mida nad hingavad.

"Just, just! Seda ma arvasingi, et te võtate kätte ja ütlete: sihukesi tuleks hävitada nagu kahjulikke putukaid. Tasakaalukamad inimesed soovitavad sellised ebardid isoleerida, nagu mõnel pool tehakse pidalitõbistega (meil muidugi mitte: meil liiguvad ka pidalitõbised täiesti vabalt ringi ja levitavad kõikjal oma nakkust). Aga kui õige prooviksime teha nii, nagu teie oma nooruse ägeduses ja mõtlematuses välja pakute, – milline kära tõuseks siis juba esimesel teie karmi soovituse rakendamise katsel! Kõigepealt lööksid lärmi lahti meie vabameelsed ajalehed ning nad leiaksid kindlasti hirmus asjalikke argumente! Mis aga puutub mainitud ebardite isoleerimisse, siis olen kindel, et selleks ei piisaks ka kõigist meie vanglatest ja kasemattidest. Ja kuidas te julgeksitegi neid puutuda, kui paljud neist – ehkki nende jõledad loomuvastased pahed on kõigile teada – on mitte lihtsalt tuntud isikud, vaid kuuluvad koguni kõrgemasse seltskonda, kuni selle tippudeni välja. Tahaksin näha, kes söandab neid puutuda, ehkki nende jõledustest on teadlikud kõik ja võimud veel eriti."

"Aga mida siis teha? Ei saa ju lubada, et säärased pahed vabalt ja takistamatult levivad," püüdsin sõna sekka öelda.

"Teate, mis ma teile ütlen," alustas F. M. innukalt. "Üks kindel vahend on olemas: see on tõeline, terve ja tugev perekond. Asutage selline puhas, kindlale põhjale rajatud tõeliselt religioosne perekond, ärge vedage lapsi Euroopasse, ärge laske neil mehkeldada prantslannadega. Kõik pahed ja jõledused tulevad ju sealt, teie Euroopast. Ühesõnaga, kui tahate süüa head leiba, kus poleks sees kärbseid ja tarakane, siis küpsetage seda omaenda köögis, ja muidugi pidage seal puhtust!"

Noh, nüüd arvasin, et F. M. on soone peale sattunud ja laseb aina edasi, ent tuli välja, et ma eksisin: ta lõpetas oma manitsuskõne ja vaikis, nii et sain esitada küsimuse, mis oli mulle hinge peale jäänud:

"Öelge, F. M., kas olete seda Dmitri Ivanovitši kunagi hiljem veel kohanud?"

"Ei. Ta on minu vaateväljalt kadunud. See-eest kohtasin kord üht tema kunagist töökaaslast, kes kiitis Dmitri Ivanovitši nii kõvasti, et päris piinlik hakkas. Ent muidugi ei üritanud ma tema sõnu ümber lükata. Nii suurepäraseid inimesi nagu Dmitri Ivanõtš pidi tema jutu järgi ette tulema ütlemata harva. Ta olevat ülimalt heasüdamlik, armastusväärne ja korraarmastaja – ühesõnaga, kõigi vooruste kehastus… Vaid ühes suhtes ei seadnud mu vestluskaaslane Dmitri Ivanovitši vooruste etaloniks: ta olevat vanapoiss, kes "oma originaalse meelelaadi tõttu väldib naiste seltskonda"."

Sel oma ainsal külaskäigul minu juurest lahkudes (elasin tol korral P. A. Zegnitsi juures kaunis kehvas korteris) lausus F. M. koridoris: 

"Teie elamine pole just kiita, ka õhk on viletsavõitu. Aga kui inimesel on oma sisemaailm, kas või väike mõtteline nurgake, siis pakub see talle kindlat kaitset välismaailma eest. Kas pole nii?"           

 

Tõlkinud Aivar Kull

ajakirjast Novõi Mir 1992, nr 8, lk 211-217

Tõlke esmatrükk: Noorus 1993 nr 12, lk 30-32



[1] Чиж В. Ф. "Достоевский как психопатолог" – Русский вестник 1884, № 5, lk 272-316; № 6, lk 825-885, raamatuna 1885. Meie mõtteloo-kogumik "Kirjanik psühhiaatri silmis" (koostanud ja eessõna: Hando Runnel, vene keelest tõlkinud Antti Lääts, sari Eesti mõttelugu, nr 94, Ilmamaa, Tartu 2010, 432 lk) esitab Tšiži artikleid Turgenevist, Gogolist, Puškinist ja Nietzschest; olen seda ka arvustanud: "Psühhiaater valgustab kirjanike hingehädasid" – Tartu Postimees 8. september 2010; "Kull ja kiri", 2015, lk 237-238 ja https://tartu.postimees.ee/309983/psuhhiaater-valgustab-kirjanike-hingehadasid . Traktaat Dostojevskist ootab veel tõlkimist; olen muide kunagi lugenud üht selle traktaadi käsikirjalist harrastustõlget eesti keelde.
[2] Opotšininist on artikkel venekeelses Vikipeedias.
[3] Valeri Bezzubov, "Dostojevski "antiutoopia"" – järelsõna teosele: Fjodor Dostojevski, "Ülestähendusi põranda alt", tõlkinud Andres Ehin ja Lembe Hiedel, Loomingu Raamatukogu 1971, nr 48/49, lk 115
[4] Ivan Meržejevski (1838-1908) – psühhiaater, paljude teaduslike tööde autor. – Memuaristi märkus. – Meržejevski juhendamisel Peterburi Psühhiaatriakliinikus töötas Vladimir Tšiž. – Tlk.

[5] Nikolai Nikolajevitš Strahhov. – Memuaristi märkus. Strahhov (1828-96) oli tuntud kriitik, Dostojevski isiklik tuttav; nende vaadetes tuli ette suuri erinevusi. – Tõlk.

 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: