Kohe Saksa-Vene sõja algul suvel 1941 sakslaste tulekul lõi Hindrey sõjategevuses omal viisil kaasa – ja vägagi energiliselt. Meenutuste kohaselt "Karl August Hindrey ent, "see ülielav, märkav, jälgiv, nähteisse ja küsimusisse viskuv, välkkiirelt reageeriv, pulbitsev vaim"^[1], käis samal ajal ringi, käsivarrel sini-must-valge lint kuldkirjaga K. A. Hindrey, mis oli võetud talle 60. sünnipäevaks kingitud loorberipärja küljest. Varrukalint oli tembeldatud partisanide templiga; Hindrey soravast saksa keelest oli partisanidel palju kasu."^[2]

Jaan Krossi memuaarromaanis "Mesmeri ring" lisatakse: "Ja kui kord käesidemeist jutt, sealsamas marssis laudade vahel pisut rahuldamatul kõikekorraldaja-ilmel Karl August Hindrey, tiptop viigitud hallid püksid, tiptop triigitud tume kuub, lahtine kaelus, seda küll, aga kuuekäisel valge käeside, mitte "Deutsche Wehrmacht", ei-ei-ei, vaid lihtsalt – K. A. H. Nagu mingi ühemeheüksuse tunnus. Nagu mingi d'Annunzio järeleheiastus, kikkhabemega paljaspead nagu nad mõlemad kuuekümnesena olid. Muuseas, hiljem olevat sakslased Hindreyl selle käelindi kandmise ära keelanud..."^[3]

Ja kohe alustas Hindrey ka oma sõjapäevade artikliseeriaga, olen tema kirjutisi neist kolmest aastast leidnud poolesaja ringis, peamiselt ajalehtedest Postimees ja Eesti Sõna; vahel avaldas ta ka vestelisemaid palasid oma üldtuntud varjunimega Hoia Ronk, aeg-ajalt kasutas artiklite all nimemärki KAH.

Kohe pärast Nõukogude vägede taganemist ilmunud esimese Postimehe esiküljel avaldas Hindrey lühisõnavõtu "Jubedast jubedaim õppeaasta", kus ta nendib: "Praegu on Stalini päiksepaistelise valitsuse kaudu Eesti rohkem saanud kannatada kui vabadussõja ajal."^[4] Punase aasta hävitustöö kirjeldamist jätkab ta veel õige mitmes artiklis.

Samas kajastavad Hindrey sõnavõtud eesti rahva olukorda ja mitmesuguseid meeleolusid sõjaaja surutises. Kirjutis "Palk enda silmas" sisaldab lause: "Haiglane pealekaebamiste-laine käib üle maa."^[5]

Artiklis "Hellitatud rahvas" hoiatab kirjanik olmelistesse pisimuredesse takerdumise eest: "...meil halisetakse, et pole enam vahukoort ja šokolaadi, ja et seedimine hakkavat kannatama võisaia puudusel."^[6]

Marksismi põhipostulaate ründav "Marksismi loojang" ütleb: "Karl Marx on toonud oma õpetusele appi teaduse ja seda teadust rakendanud nii keeruliselt sõnade ja mõistete rägastikku, et isegi mõni targem pea ei saa enam palju aru ja hakkab Marxi nii kunstlikult väljendatud lapselikkude tõdede taga otsima tohutut sügavust."^[7]

Üllatavalt kaasaegne, mitmes lõigus otse nagu aastal 2020 kirjutatud artikkel on "Ajaloo-õpetus Venemaal", kus naeruvääristatakse suurriklikest luuludest kantud pidevat ajaloo ümberkirjutamist, "heade tsaaride" kultust ja sõjavõitudega kelkimist.^[8] [Vt lisa.]

Tundeküllases sõnavõtus 1941. aasta jõulude puhul meenutab kirjanik punase aasta keelatud jõulupühi, "kus igat sorti nuuskurid valvasid aknaid, kas sealt ei vilgu kuusetulukest!"^[9]

Tõele au andes tuleb tunnistada, et Hindrey kirjutistesse sugenes vahel lihtsustavat sirgjoonelisust, sealhulgas õõnsavõitu venevastaseid hüüatusi ja hooti koguni ajavaimulisi antisemiitlikke jooni^[10], mis tema üldise, igat inimelu väärtustava maailmavaate juures tunduvad kaunis võõrastavad. Oma sõnu ta eriti ei valinud – aga see käis tema kärsitu iseloomu juurde (ka on teateid tema liialdamisest alkoholiga sõjaolukorras).

Siiski oleks täiesti ekslik teha Hindrey poliitiliselt teravate sõnavõttude põhjal järeldusi kirjaniku natsimeelsusest.^[11] Tema maailmapilt on tegelikult üllatavalt ideoloogiavaba.

Kolme sõja-aasta jooksul avaldas kirjanik (lisaks romaanile "Taaniel Tümmi tähelend", Tartu 1942) ka mitmeid täiesti apoliitilisi tekste, ilukirjanduslikke palasid ja emotsionaalseid loomalugusid (Hindrey kui silmapaistev loomapsühholoog vääriks omaette uurimust), nekrolooge ja tähtpäevakirjutisi^[12] või ka näiteks – kirgliku kalamehena – asjatundlikke kirjutisi Pühajärve kaladest (Otepää Teataja 24. 7. ja 2. 9. 1943).

Ent rinde lähenedes Eestile muutus kirjanik taas raevukamaks. Eriti ränga, lausa mõistusevastase mälestuse oli jätnud juuniküüditamine aastal 1941, selle kolmandal aastapäeval küsis Hindrey artiklis "Valu ja viha": "Aga milles oli eesti rahvas õieti süüdi, et teda kisti ühel päeval koleda tagakiusamise alla?" Ning jätkas apokalüptilisi kujundeid kasutades: "Nagu viimsepäeva viha käis kurjus üle maa ja kohutas kangeks ja halvas tummaks mahajääjaid."^[13]

Ja juba täiesti surmapõlglikud on Hindrey viimased, septembris 1944, vahetult enne Tallinna langemist avaldatud artiklid. Viimset vastupanu õhutab "Meie lähem tulevik".[14] Sarkastiline lugu "Kandlehelinad paradiisist" aga meenutab taas esimest punast aastat, mil "väga ettevaatlikult" hakati peale, et lõpuks "hullupöörase pettemanöövriga meid kuulutada vabatahtlikult Nõukogude osariigiks astunuks"; lõpuks ennustab Hindrey saabuvat "paradiisi", kus "peaingel Vares" paneb "põleva mõõgaga jälle maksma Nõukogude pühad seadused, käima jälle kolhoosid ja sovhoosid, kus kellelgi pole enam ei hobust ega lehma (---), sest pole enam talu ega talunikku, kuna viimased peidavad endid kulakutena soodes ja rabades küttide eest nagu kodutud hundid."^[15] Täpselt nii kõik läkski.

                                            *      *      *

Uue punase okupatsiooni algul sai Hindrey tänu headele abilistele varjuda Iru vanadekodusse (Hans Kuuse nime all). "Tulevane kirjanik Teet Kallas, kelle ema oli Iru vanadekodus kokk, mäletab oma varasest lapsepõlvest sealsel terrassil jalutavat Hindreyd kui salapärast vanahärrat, kes oli nelja-aastast poisikest koguni viisakalt teietanud."[16] Irus õnnestus kirjanikul kogu tollase olmeviletsuse kiuste pidada mahukat päevikut.

Selles päevikus teeb ta sõja-aastatele järgmise tagasivaate, avades ühtlasi olulisel määral ka omaenese isiksust:

       "...minu loomuses pole suud pidada ja mitte midagi ütelda – sel viisil ei pahanda kedagi ja saad kiita pealegi kui leplik inimene.

       Õieti aga olen ma ikka seisnud rõhutute eest, mitte politilise klassivõitluse mõttes, vaid lihtsalt nende eest, keda vaevatakse. Ja kas mu rahvast pole küllalt vaevatud kahe suure jõu poolt! "Niisugune väike rahvas hõõrutakse lihtsalt puruks," ütles mulle saksa ohvitser, kes mind maha lasta kavatses. Kavatses sellepärast, et ma häält tõstsin oma rahva liikmete eest, ükstakõik, mis usutunnistus neil ka ei olnud.

       Nii olen ma olnud 3 korda mahalaskmise ähvarduse all, üks kord juba kõripidi ühel ähvardajal peos. Edasi olen ma olnud 6 kuud koduarestis ja mult oli võetud sõnaõigus ning alati valve all — kõik sellepärast, et ma hingesid välja kauplesin surma suust ja vangistusest ja riidu läksin. Ja paaril korral tundsin selgelt, kuidas mul surm juba vaatas üle õla.

       Jah, kui ma saaksin nii olla, et mõistaksin mööda hiilida, kui mõni teine hädas on kõrilõikajate käes, siis oleks mu elu mugavam olnud."^[17]

Võib ette kujutada, mis oleks Hindreyst saanud, kui ta oleks tabatud ja NKVD "uurijad" oleksid talle kogu eelmainitud artiklite pataka laua peale ladunud. Õnneks ta sellisest saatusest pääses.

Hindrey oli ääretult eripärane sulam aristokraadist ja boheemlasest. Tema sõjapäevade kirjutised on aga olulised ajadokumendid, kajastades ilmekalt ühe eesti originaalse vaimuinimese spontaanseid reageeringuid maad ja rahvast tabanud ajaloopöörete keeristormi keskel. 

Lisa

KAH

Ajaloo-õpetus Venemaal

       Nagu kõik Nõukogude Venemaal oli ehitatud valele ja petmisele, nii oli võrdlemisi kerge petta ja võltsida õppeaines, mis niikuinii oma tõelisuse suhtes on vägagi kahtlane. Sest ajalugu kui teadus on ikkagi teine kui ajalugu õppeainena. Juba siis, kui meie vanem põlv koolis käis, kuulis ta, et Rjuurikut, Sineust ja Truuvorit olevat palutud Venemaale tulla ja seal korda luua. Kuid hiljem arenenud kriitiline vaim võttis kaalumise alla, kas mitte paljud vallutajad ei otsi põhjendusi ja õigustamist oma ekspansioonitahtele ja kas mitte varjaagidele esitatud palve, nad valitsegu suurt ja laia ja korratut Venemaad, polnud õieti dikteeritud. Kui vanas Ilovaiski õpperaamatus, mis muidu kubises Venemaa vägilaste ja võimu kiitusest, leidus niisugune rahva vaesustunnistus, siis vaid seepärast, et viimased Romanovid öeldi olevat otsesed Rjuurikust põlvnenud järglased. Mida nad aga ei ole.

       Need, kes ajalugu uurivad, eriti aga need, kes ise ajalugu on teinud, suhtuvad sellesse, mida kirja on pandud, väga skeptiliselt. Bismarck, kes oli tuntud oma sageli jämedagi avameelsuse poolest, lausus: "Kui nähakse, mida ühe perioodi kohta, mis ainult kolm aastat vana on, tagajärjekalt kokku valetatakse, siis on raske seda uskuda, mis toetatuna oletustest ja konjunktuuridest meile jutustatakse varemaist aegadest." Ja lord Walpole oma surivoodil palus oma naist, kes temalt küsis, kas ta ei peaks talle midagi ette lugema: "Jah, aga mitte midagi ajaloolist, sest oma elu viimastel päevadel ei taha ma mitte toidetud saada valedega." – Ning vana Voltaire, kes 18. sajandi poliitika näiteseinte taha küllalt oli suutnud vaadata Freidrich Suure sõbrana ja ka Prantsusmaal, nimetas prantslase täpsustava kokkuvõtlikkusega ajalugu jutuks, mille kohta üldiselt on kokku lepitud, "une table convenue".

      Seda seisukohta on omaks võtnud õige mitmed rahvad, et juba koolide kaudu sisendada veendumusi, mis ei tarvitse vastu peegeidada tõelisi sündmusi. Ja meilgi on olnud oma lõunanaabriga hoopis erinevaid ja kaugelt lahkuminevaid seisukohti teatavate perioodide sündmuste kohta, mis sealseis õpperaamatuis ilutsesid faktidena, nüüd aga kuuldavasti jälle kiirelt kaovad.

       Oli täielikult loogiline, et Nõukogude Venemaa selle nii kergesti friseeritava õppeaine hoopis radikaalselt kääride alla võttis.

       Aastani 1939 õpetati Nõukogude koolides, et alles 1917. aastaga algas ajalugu. Sest enne ei olevat Venemaal üldse midagi olnud peale pimeduse ja segaduse. Kuid see ajaloo õpetamise ajajärk lõppes paar aastat tagasi ja nagu ajaleht "Trud" ütles, Stalini algatuse ja plaani järgi. Nimelt anti siis algkoolide jaoks uus ajaloo-õpperaamat välja. "Pravda" lausus sellest pedagoogilisest raamatust, et see olevat "lastele tõeliseks kingituseks Stalini poolt". Ja edasi lausub leht: "Selle raamatuga lõpeb kurb ajajärk, mis Nõukogude lastele lootusetu mulje peale sundis, et Sotsialistlikkude Nõukogude Vabariikide Liidu ajalugu alles 1917. a. algas, ja et neile minevik muud midagi huvitavamat ja tähtsamat ei suutvat pakkuda, kui tähtsuseta ühiskonnavormide muutuvat saatust".

       Nii siis võisid optimistid arvata, et hakkab ajalugu näitama enam-vähem õiget nägu õpperaamatu kaudu, mille nimeks on "Nõukogude Liidu ajalooõpik" ja mille väljaandjaks on professor Shestakov, kellel on muidugi hulk õpetatud kaastöölisi; mida aga Nõukogude Liidus õpetatud jõud tähendavad, seda meie teame oma kogemustest.

       "Contemporary Review's" 1939 võtab Paul Olberg selle ajalooõpiku lähema vaatluse alla ja leiab, et tema tendents on läbi ja läbi täis poliitilist reaktsiooni ja natsionalismi. Kuna varem õpikute järgi valitses täielik segadus, mis lõppes alles 1917. aastal, siis valgustatakse nüüd endiseid valitsejaid kõige jaatavamal viisil. Need endised valitsejad olid peaaegu kõik peaaegu otse jumalikud isiksused. Nende võimed olid erakordselt suured, nende tahe selge, tark ja tugev. Joann Julma ja Peeter Suure vägivallapoliitikat kiidetakse heaks, isegi Joann Julma "opritshina" verised teod loetakse vajalikkudeks, kuna nende sihiks oli valitsuse kindlustamine. Tsaari ennast kirjeldatakse suure riigimehena, kes "vene keiserlikku autokraatiat kindlustas" ja "paljudest laialipuistatud provintsidest vägeva riigi rajas".

       See lugupidav hoiak vana Venemaa tsaaride suhtes on mõistetav. Nendele pidi vaadatama kui "tänase rahvajuhi Stalini" eelkäijatele. Ja kui vanad head tsaarid pidid alati võitlema ka raskustega, siis seisid need raskused ikka rumalate, halbade bojaaride, aadlikkude ja rikaste inimeste vastutöötamises. Need pahad inimesed ei teinud muud midagi, kui sepitsesid mässe ja salaplaane valitsejate vastu ja said siis ka oma teenitud karistuse. Millest koolilaps võis järeldada, et iga opositsioon ajaloos ja ka nüüdki on täielikult lubamata ja karistatakse karmilt.

       Õpiku rahvuslik ja sõjaväeline vaim ilmneb eriti silmapaistvalt sõdade seletamisel. Kõik sõjad sunniti Venemaale peale tema vaenlaste poolt. Ja igas sõjas jäi Venemaa võitjaks. Sest Nõukogude Vene on ju võitmatu. Muidugi juhtus ka erandeid, ei salata sugugi, et Venemaa mõnikord alla jäi, kuid mitte kunagi polnud selle põhjuseks vaenlase majanduslikud, sõjalised ja kultuurilised paremused, vaid ainult ja ikka kaotas Venemaa "reetmise" kaudu. Olgu vaid paar näidet: Joann Julm kaotas sõja Poola, Leedu ja Rootsi vastu sellepärast, et teda reetsid bojaarid. Ja Maailmasõjas ei saanud Venemaa võite saavutada sellepärast, et "Vene ministrid ja kindralid koos tsaariprouaga sakslastele sõjasaladust reetsid". Muidu aga oli Venemaa võitmatu.

       Brest-Litovski rahulepingu viis Trotski rangelt läbi Lenini näpunäidete ja eeskirjade järgi. See selgub Nõukogude dokumentidest. Kuid õpikus kõneldakse lastele, et Venemaa käsi on Brest-Litovskis kehvasti käinud sellepärast, et reetur Trotski ja tema kaassüüdlane Buhharin rahuläbirääkimisi "saboteerisid". Kuid sellest ei räägi raamat sõnagi, et Trotski peale Brest-Litovski rahulepingu organiseeris punaarmeed ja et ta mõned aastad oli veel sõjaministergi. Ka ei öelda koolilastele, et Buhharin oli veel aastaid peale rahulepingu Kompartei juhtivaks peaks, "Pravda" ja "Izvestija" peatoimetaja.

       Muidugi on õpikus pühendatud kõige rohkem kiitust Leninile ja Stalinile, sest Leninist ei pääse Stalin ju mööda, kuigi esimene Stalinist palju lugu ei pidanud. Raamatust võib lugeda, et "Lenin ja Stalin võidurikka revolutsiooni esimestest päevadest saadik pühendusid  Nõukogude riigi organiseerimisele", ja et "Nõukogude Liit kinkis vene rahvale täieliku vabaduse, niisuguse vabaduse, nagu ta mitte ühelegi maailma rahvale osaks pole saanud". Päris õige jutt – niisugust vabadust pole nähtud ega kuuldud kusagil.

       Muidugi on Nõukogude põhiseadus maailmas kõige parem. "Nõukogude lennukid lendavad kõrgemale ja kaugemale kui mingisuguse teise rahva omad". Kus on kõige kaunim ja parem maa-alune raudtee maailmas? Muidugi Moskvas. (Ka meist käis mõnigi seal teda kiitmas.) Kunst ja teadus õitsevad ainult Venemaal. Ja professor Pavlov on näiteks, et teadusemehed elavad Venemaal nagu paradiisis. Õpik ütleb: "Alles Nõukogude valitsuse ajal oli professor Pavlovil kui Teaduse Akadeemia liikmel võimalik oma talenti arendada. Hellitatuna vene rahva hoolekandest, Nõukogude vägevusest toetatuna tegi Pavlov palju uusi leiutisi inimese elu suhtes". Tõeooolest aga sai prof. Pavlov juba aastal 1904 Nobeli auhinna teenete eest füsioloogia alal.

       Kergendatult ohkad sa, kui mõtled, et seda oleksid ka meie lapsed kõike pidanud õppima ja uskuma hakkama.

       Jah, bolshevikud valetasid ja varastasid. Varastasid kokku isegi endiseid kuulsusi, et neid endile valetada päriseks. Nii tegid nad Wereshtshaginiga; nii Repiniga, kes neid vihkas, Repiniga, kes põgenes Soome, et mitte kokku puutuda punastega. Kuid siiski lugesid enamlased teda kunstnikuks, kes vaid tänu Nõukogude taevalikule korrale suutis saavutada oma suremata töid.

       Nõnda tegid enamlased ajalugu ja nõnda nad seda õpetasid. Kuid sellel on nüüd lõpp igavesest igavesti ja Ajalugu ise kirjutab peatüki aja merre vajunud hiigelpettusest.

        Postimees 9. detsember 1941, nr 124, lk 1; tolleaegne kirjaviis muutmata

[1] Ants Oras, "Karl August Hindrey novellistina" – "Laiemasse ringi", Uppsala 1961, lk 168
[2] Anne Lange, "Ants Oras", Tartu 2005, lk 317; ka: Herbert Lindmäe, "Suvesõda Tartumaal 1941", Tartu 1999, lk 207
[3] Jaan Kross, "Mesmeri ring", 1995, lk 305-306
[4] K. A. Hindrey, "Jubedast jubedaim õppeaasta" – Postimees 13. juuli 1941, nr 1, lk 1
[5] KAH, "Palk enda silmas" – Postimees 4. november 1941, nr 93, lk 1
[6] K. A. Hindrey, "Hellitatud rahvas" –  Eesti Sõna 5. detsember 1941, nr 3, lk 2
[7] KAH, "Marksismi loojak" – Postimees 19. november 1941, nr 106, lk 1
[8] KAH, "Ajaloo-õpetus Venemaal" – Postimees 9. detsember 1941, nr 124, lk 1
[9] K. A. Hindrey, "…ja rahu maa peal ning inimestel hea meel!" – Eesti Sõna 23. detsember 1941, nr 18, lk 1; samas kõrval on Marie Underi laialdaselt tuntuks saanud luuletus "Jõulutervitus".
[10] Selline on näiteks artikkel "Propagandapettus ja raisus reklaam" – Eesti Sõna 30. juuli 1944, nr 175, lk 2 ja 2. august 1944, nr 177, lk 2
[11] Seda rõhutab "Iru päevikut" kommenteerides ka Rutt Hinrikus: "Hindrey fašismivastases hoiakus, tegutsemistahtes Eesti Vabariigi taastamiseks pole põhjust kahelda" – "Hindrey Irus" – Looming 1995/8, lk 1103
[12] "Kadus jälle üks tõeline eesti mees. Johann Kurrikoffi mälestuseks" – Postimees 12. 11. 1941, lk 2; "Tõnisson ja "Postimees"" – Postimees 22. 12. 1943, nr 294, lk 4
[13] K. A. Hindrey, "Valu ja viha" – Eesti Sõna  14. juuni 1944, nr 136, lk 1
[14] K. A. Hindrey, "Meie lähem tulevik" – Eesti Sõna 3. september 1944, nr  205, lk 1
[15] Hoia Ronk, "Kandlehelinad paradiisist" – Eesti Sõna 13. september 1944, nr 213, lk 2
[16] Ilmar Palli, "Kodukohalood. Rännakud eesti kultuuriinimeste lapsepõlve", Maalehe Raamat, Tallinn 2013, lk 274
[17] Karl August Hindrey, "Iru päevik. Katkendeid" – Looming 1995/8, lk 1081