Rutt Hinrikus: kirjandus on alati olnud minu salaarmastus, mu karistuseks oli lugemiskeeld

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Rutt Hinrikus Autor/allikas: Alar Madisson

Eesti kirjandusteadlane ja -kriitik Rutt Hinrikus tähistab 7. mail oma 75. sünnipäeva ja sel puhul ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus intervjuu, kus tuli juttu nii tema lapsepõlvest kui ka olulisematest verstapostidest karjääris.

Rutt Hinrikus on üks väljapaistvamaid biograafilise lähenemisviisi esindajaid eesti kirjandusteaduses ning eestlaste eluloolise pärandi kogumise üks algatajaid ja pika­ajalisi eestvedajaid. Tema töös kirjandusteadlasena tõusevad esile eesti kirjanike pagulasperioodi käsitlused, mis põhinevad uutel arhiivimaterjalidel. Samuti hõlmab tema töö eesti kirjanduskultuuris kesksete autorite isikuarhiivide (Marie Under, Karl Ristikivi, Aino Thauvon-Suits ja Gustav Suits) loomist ja täiendamist, nende laiemale avalikkusele tutvustamist ja kirjandusteaduslikku kasutusse toomist. 2016. aastal ilmus Rutt Hinrikuselt artiklikogumik "Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest".

Sündisid Vigalas ja kasvasid üles Kilingi-Nõmmel. Mis sulle neist aastatest kõigepealt meenub?

Vigalas oli mu esimene kodu. Mälupiltidel näen otsekui läbi suurendusklaasi suurt maja, ühes otsas haigla, teises korter, kus elasime. Kui ma end sellesse aega tagasi mõtlen, tulevad silme ette eeskätt pildid kõigest sellest, mis oli väljas. Kõige tähtsam oli jõgi maja ees, mis läks ümber pargi kuhugi heinamaade vahele, teisel pool olid aleviku majad ja sellised huvitavad kohad nagu veski ja meierei. Jões varitsesid salapärased hauakohad ja jõe äärde ei tohtinud üksinda minna. Teisele poole sai minna ringiga üle suure silla, aga ka kitsa rippsilla kaudu. See oli minu jaoks nii ohtlik teekond, et pelgasin isegi siis, kui isa mul kraest kinni hoidis. Suvel sõideti enamasti üle jõe lodjaga, mida trossi mööda tõmmati. Otse üle jõe asusid kirik ja surnuaed. Kusagil elumaja poolel oli leerimaja, millest räägiti, aga mille otstarve jäi mulle hämaraks. Maja oli niisiis natsionaliseeritud kirikla, mille hoonestusel oli kunagist pretensiooni: ühel pool lahtine rõdu, teisel pool klaasveranda ja ümber selle kaarjad lillepeenrad. Sauna taga algas vana park pärnapuude alleega, mille rehitsemine oli mõnikord ka minu ülesanne. Uhkuse asi oli parginurk, kus kasvasid kõrged seedripuud, Eestis üsna haruldased. Neil olid pehmed ja pikad, kuuseokastega võrreldes otsekui siidised okkad. Seedrite alla tasus alati vaadata, sest sealt korjatud käbides olid kõige maits­vamad pähklid.

Isa oli määratud sõja lõpul tühjaks jäänud Vigala kirikuõpetaja kohale. Ma istusin pühapäeviti sageli kirikus vanaema kõrval ja nihelesin teenistuse lõppu oodates. Oskasin viieaastaselt lugeda ja laulu­raamatu isemoodi poeetika aitas pisut kaasa, et aeg kiiremini läheks. Lauluraama­tut lugedes sain selgeks ka gooti tähed, millest mul pärastpoole juturaamatuid lugedes abi oli. Juturaamatuist meenuvad vaid paar tükki. Üks oli saksakeelne, aga ilusate piltidega. Teise raamatu koolitüdruk Tanjast oli isa linnaskäigul ostnud ja pidas seda mulle lugemiseks sobivaks. Enne sõda ilmunud raamatud ei olnud meil säilinud.

Ma olin just alustanud kooliteed, kui tuli Vigalaga hüvasti jätta. Isa paigutati ümber Kilingi-Nõmmele. Seal ootas ees väga teistsugune keskkond. Olime neli aastat üürilised ühe eramaja kahes toas, peale tubade võisime kasutada kööki ja lehmalauta. Ema pidas lehma, mis oli sel ajal oluline sissetulekuallikas. Kuid muidugi ei ulatanud need probleemid minuni või mina nendeni. Selles korteris lugesin suure vaimustusega W. Scotti "Ivanhoed", J. F. Cooperi "Nahksuka jutte" ja A. Dumas' vastupandamatut "Kolme musketäri" ning tahtsin ühekorraga olla indiaanlane ja musketäri südamedaam. Veel mäletan end lugemas Rahva Häälest Tallinnas lavale tulnud ooperist, vist oli see Puccini "Tosca", ning innustust minna esimesel võimalusel, kui tädile Tallinnasse külla sõidan, ooperit vaatama. Pea samal ajal kirjutati samas ajalehes teistestki huvitavatest asjadest, näiteks sellest, kuidas abistada kevadel näljaseid kolhoosi lehmi, tehes neile kuusevõrsetest rokka. Kolhoosi mängimine oli kena vaheldus krahvide ja õukondade mängimisele. See käis muidugi nii, et tuli joonistada ja välja lõigata hulk pabernukke. Nende elust sai välja mõelda mida iganes. Kui ma sain kümneseks, meie korteriolud paranesid. Kolisime kolme kilomeetri pikkuseks venitatud linna­kese teise otsa. Maja juures oli ka aed, mis tähendas rohket aiatööd. Mõistagi ei nautinud me õega seda.

Möödunud aastal valmis sinu ning Ann Seilenthali koostatud raamat "Õppisime 1965–1970 eesti filoloogideks. Kursuseraamat", mis koondab sinu ja su kursuse­kaaslaste tagasivaateid õpinguaastatele Tartu ülikoolis. Tõded oma loos, et sinu, nagu ka su põlvkonnakaaslaste vanemad minevikust kuigi palju ei rääkinud. Kas selles asjaolus võib näha üht põhjust, miks mälu ja mäletamisega seotud küsimused sulle nii sügavat huvi on pakkunud?

Isa rääkis minevikust küll palju, kuid vaikis ka paljust. Sagedaseks teemaks olid humoristlikud seigad perekonnaliikmete noorpõlvest. Sellest, et mul on veel teine vanaema, kes elab Kanadas, räägiti, kui olin jõudmas teismelise­ikka. Sellest, kuidas mu vanemad olid 1944. aasta sügisel viimasel minutil otsustanud siiski põgeneda ja kuidas see läbi kukkus, räägiti mulle, kui olin keskkooli lõpetamas. Mulle tundus, et isa ja paljud ta põlvkonnakaaslased elasid meenutustes Eesti Vabariigis, aga ka vaimus oli tee sinna vabariiki suletud ja ohtlik. Eesti ajalugu XX sajandil koolis sama hästi kui ei õpetatud. Meie kodus ei heroiseeritud Eesti Vabariiki, kuid aastad 1920–1940 olid vanemate jaoks ainus tõeline Eesti aeg. Ma ei mäleta, et me oleksime kuidagi tähistanud Eesti Vabariigi sünnipäeva kas või salaja. Mina ja minu arvates ka mu eakaaslased said üsna ruttu selgeks, et minevikku võib mäletada mitut moodi, aga rääkida sellest võis ainult ühtmoodi. Kui harjuti ka ühtviisi mõtlema, oli elu märgatavalt lihtsam. Küllap see on üks põhjus, miks mäletamise küsimused on mind huvitanud. Aga see ei ole kindlasti ainuke põhjus. Paljud mälestused on pakkunud mulle huvi lihtsalt kui põnevad jutustused.

Õpinguaastaid meenutades kirjutad muu hulgas, et lugesite peale Artur Alliksaare ja Uku Masingu värsside ka Kalju Lepiku, Arno Vihalemma, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi luuletusi. Kelle looming kõnetas sind kõige enam? Kes olid sinu jaoks olulised kirjanikud?

Nimetatud kirjanikest oli mulle kõige olulisem Ristikivi, aga ka Kangro ja teised arbujad. Põnevad olid nooreestlased. Minu keskkooliaegses kooliprogrammis neid ei käsitletud. Ma janunesin rohkem teada saada, kuid ei teadnud, kuidas. Samal ajal said oluliseks uued kirjanikud, nagu Mati Unt, Jaan Kaplinski, Mats Traat jt. Minu jaoks olid olulised raamatud, omamoodi võtmeteosed maailmakirjandusest Stendhali "Punane ja must", eesti kirjandusest Tuglase "Felix Ormusson". Nende kõrvale tuli aeg-ajalt mõni värske lemmik, sageli Loomingu Raamatu­kogust, nt John Braine'i "Tee ülesmäge". Kõik omamoodi samal teemal: tee ülesmäge. Kangro romaanid olid kõnekad, kuivõrd pakkusid nostalgilisi pilte kadunud maailmast – Tartu üliõpilaselust 1930. aastatel. Ristikivi mõistukõne osutus mõnelgi korral katki hammustamata pähkliks, kuid kes söandaks kiita, et ei saa tuuma kätte?

Su eriala ülikoolis oli soome-ugri filoloogia. Kuidas kulges tee selle juurest kirjanduse juurde?

Lühidalt võiks öelda: kirjandusmuuseumi kaudu. Kirjandus on alati olnud minu salaarmastus, minu jaoks oli karistuseks lugemiskeeld. Mäletan, kuidas lapsena sundisin end lugema niinimetatud raskeid raamatuid. Dostojevski "Vennad Karamazovid" tuli lugeda osalt taskulambi valguses teki all, olin 13-aastane. Mäletan, kui nördinud olin, kui vanatädi, kes meil külas oli, vaatas, mida ma loen, ja kommenteeris: mis sa sellest aru saad. Raamat oli Tolstoi "Kreutzeri sonaat", ma käisin kuuendas või seitsmendas klassis. Läks veel paarkümmend aastat, enne kui sellest teosest midagi taipasin.

1972. aastal asusid tööle kirjandus­muuseumi käsikirjade osakonda, olles aastail 1977–1993 selle ning 1995–1996 ka EKLA juhataja. Millised olid sinu esimesed ülesanded käsikirjade osakonnas?

Minu esimene tööülesanne oli korrastada Helga Pärli-Sillaotsa, noorena surnud ja peaaegu tundmatuks jäänud kirjaniku järelejäänud materjalid. See oli huvitav ülesanne. Kolm romaani avaldanud kirjanikult oli säilinud ideekavandeid ja peaaegu valmis teoseid. Kirjutasin Sirpi ja Vasarasse tema 60. sünnipäevaks väikese artikli, kuid seda ei peetud vajalikuks avaldada. Siis sain tööülesandeks tegelda Juhan Smuuli loomingulise pärandiga, mis osutus huvitavamaks, aga palju keerulisemaks, kui arvasin. Kirjandusmuuseumi ülesandeks peeti toona peaasjalikult kirjandusloolise materjali kogumist ja korrastamist, uurimistööks eelduste loomist. Suur ülesanne oli usalduse tekitamine Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (tookordse nimega käsikirjade osakonna) vastu, et materjalid paremini laekuks. Ent see, keda ei usaldatud, oli ju nõukogude võim. Eks elu pikkamööda õpetas, kuidas mitte murda sisse lahtisest uksest.

Miks on kirjanduse uurimisel olulised arhiiviallikad ja biograafiline lähenemis­viis? Võib ju öelda, et teos(ed) ise ja kirjandusteoreetiline tööriistakast on kõik, mida kirjandusteadlane vajab. Kas võib rääkida Rutt Hinrikuse meetodist?

Ma arvan, et Rutt Hinrikuse meetodist võib rääkida niivõrd, kuivõrd igal lugejal on oma meetod, oma tee raamatu juurde jõudmiseks. Tausta tundmine on lisa­võimalus, see pole kohustus. Sageli leiame arhiivist vastuseid esitatud, aga ka veel esitamata küsimustele: lõpetamata teosed, variandid, teose ilmumata jäämise põhjused või saamislugu laiemalt jms. Minu jaoks ei piisa teose ana­lüüsimisel paljalt tekstist siis, kui kõnekas tausta­materjal vedeleb lausa kättesaadavas läheduses.

Kõik need, kes on seda usku, et biograafiast ei ole vaja teada mitte midagi, hakkavad varem või hiljem oma sõnu sööma ja otsima tuge biograafilisest ainesest. Kui rääkida näiteks Ene Mihkelsoni loomingust, siis tema romaanidel on tugevad ja sügavad juured tema eluloos, kuid uurijad, kes ei kasuta eluloolist materjali, lihtsalt ei tea seda. Enne "Matsi põhja" ilmumist töötasime Mihkelsoniga kirjandusmuuseumis kõrvuti tubades ja Mihkelson rääkis oma onust, oma vanaemast värvikaid lugusid, mis osalt on seal raamatus ja osalt ei ole, aga ta on loonud sinna vaheastme: lugu jutustab Mari Kask, kes räägib ka kirjanik Mihkelsonist. Autor tahab niimoodi meelitada lugejat biograafiliselt rajalt eemale. Aga biografismi täiesti kõrvale jätta ei saa, sest kui Mihkelson ei oleks olnud metsavenna tütar, kui tal ei oleks olnud oma emaga rasket suhet, siis ta oleks olnud hoopis teist­sugune kirjanik ja kirjutanud midagi muud. Mihkelson on minu arvates hea näide sellest, kuidas kirjandus toitub elust. Aga millest muust ta siis toituma peaks! Lugeja jaoks peab kõnelema teos, tal ei ole tarvis teada, millest see on tehtud. Kirjandusuurijat kiusab soov vaadata eesriide taha.

Ene Mihkelsoni elulooliste asjadega sa ei ole erialaselt tegelenud, kuigi sul on olnud juurdepääs neile tänu isiklikele kontaktidele, aga sa oled tegelenud mitme teise kirjaniku eluloolise materjaliga (näiteks Karl Ristikivi, Marie Under, Karl August Hindrey, Reed Morn). Mille alusel sa need valikud oled teinud?

Iga autoriga on natuke isemoodi. Ristikivi oli poolenisti keelatud väliseesti autor, kes hakkas mingil ajal hirmsasti huvitama kõiki uurijaid Eestis. Mul oli see suur privileeg, et ma sain muuseumi töötajana Ristikivi üliõpilasaegsest korterist mahajäänud dokumendid ja käsikirjad kätte. Muuseumile andis need üle Ristikivi korteri kunagine perenaine. See, mis siia jäi, oli köömes: koolipõlve kaustikud, kus on visandatud igasuguseid romaanide plaane, väga vähe kirjavahetust, aga sealt sai mingi maitse suhu.

Mäletan, millist põnevust ja vaimustust ma tundsin, kõige suuremat üldse seoses kirjanduse materjalide kogumisega, kui mind viidi Stockholmi ülikoolis selle kapi juurde, kuhu olid pandud tallele Marie Underi käsikirjad. Paul Laan õpetas sel ajal sealses Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis ja temale olid need hoiule antud. Kui ta siis selle kapi lahti tegi ja ma hakkasin vaatama, mis seal on, leidsin Underi kirjad Laikmaale. See oli tohutu suur tükk Underi eluloost, mis oli lahti kirjutamata, mille kohta info puudus. Eestis oli Underi materjale väga vähe, kirjavahetusi ja isiklikke dokumente ei olnud üldse.

Mulle tundub, et kui kirjaniku eluajast on möödas piisavalt aega, siis kirjanduslik tegelane ja tegelikult elanud inimene, autor, sulavad üheks, fiktsionaalseks isikuks. Millegipärast ma lugesin palju Puškinit ja tema, aga ka Lermontovi tegelased olid nagu ilukirjanduslikud tegelased ikka, ja samasugused olid minu jaoks Puškin ja Lermontov. Eesti kirjanduses ei pakkunud kirjaniku biograafia alguses piisavalt huvi, sest seal ei olnud suuri kirgi, suurt haaret ega suuri isiksusi. Aga Marie Under oli ka isiksusena ere.

Olid üks 1996. aastal loodud Ühenduse Eesti Elulood asutajaist. Millisena nägid ühenduse peamisi eesmärke? Kas need on täitunud?

Eesmärgid olid ideaalis üsna ulmelised: koondada kõik eluloohuvilised, saada ülevaade kõigist elulootekstidest, tegeleda nii kogumise, publitseerimise kui ka andme­baasi loomisega, luua võrgustik, tegeleda biograafiate, aga eelkõige autobiograafiatega. Minu unistuseks oli koguda sada tuhat eesti elulugu, mis on ju vaevalt 10% eestlaste elulood. Samas mõistavad ühed elulugu kui omaeluloolist narratiivi, teised kui lühibiograafiat. Reaalsuses sisaldab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuri­loolise Arhiivi elu­lugude kogu umbes kolme tuhande inimese elulugu. Kui hakkasime natuke maailmas ringi vaatama, leidsime, et elulugude kohta on palju kirjutatud. Praeguseks on meil ilmunud kümmekond elu­lugude kogumikku. Väärikaimad on aastatuhande vahetuseks ilmunud "Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu kahes osas", tuhandete elud sajas eluloos. Kolm aastat hiljem, aastal 2003, lisandus kolmaski köide, sest head materjali oli kogunenud palju. Kogusime peamiselt eluloovõistluste kaudu, mis andsid ootamatult häid tulemusi. Esimesed 1990. aastate lõpus ja uue sajandi alguses korraldatud võistlused tõid kokku mitukümmend tuhat lehekülge. Sellist elevust, mida tekitasid esimesed eluloovalimike köited, ei saa enam korrata. Nüüd tahab iga autor oma elulooraamateu pigem ise teha. Ühenduse liikmete oluliseks saavutuseks on eesti elulugude kui Eesti suure loo osakeste viimine rahvusvahelisele areenile konverentsiettekannete, aga ka inglise keelde tõlgitud elulugude kaudu. Aastal 2004 tegime ise otsa lahti elulootekste analüüsiva valimikuga "She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women's Post-Soviet Life Stories", mille toimetasid Tiina Kirss, Ene Kõresaar ja Marju Lauristin. Loodan, et oleme suutnud nii või teisiti nakatada paljusid omaeluloolise kirjutamise ja lugemise pisikuga. Arvan, et eesmärgid on täitunud, aga pisut teisiti, kui oskasin ette kujutada.

Oled avaldanud ülevaate eesti auto­biograafilise kirjutuse kujunemisest XVIII sajandist Teise maailmasõjani,1 2019. aastal ilmus sinu ja Tiina Kirsi koostatud raamat "Eesti elulookirjutus. Antoloogia. Kirjad, päevikud, mälestused & elulood". Mis teeb ühest autobiograafilisest tekstist mälukultuuri jaoks vältimatu teose?

Kirjutaja võime näha ja kujutada oma elulugu aja (ajastu) loo taustal.

Oled kirjutanud, et "viimase suure sõja mäletamise mallid ja tõlgendused [on] olnud väga erinevad ja muutlikud".2 Kas Eestis on mälukogukondi, kelle esindajate mälestused on sinu hinnangul meie mälukultuuris endiselt tõrjutud positsioonil, ja neid, kelle (elu)lood on siiani esindamata?

Vähe esindatud tähendaks ka tekstide vähest arvukust arhiivis. Sageli sõltub mõne kogukonna mälu kokku korjamine mõne üksiku entusiasti olemasolust. Tekstid teeb nähtavaks avaldamine. Tõrjutud positsiooni ma ei näe, küll aga leidub vähe toetatud ehk motiveerimata ja kõrvale hoidvaid või kõrvale jäävaid kogukondi.

Peale elulugude kogumise, uurimise ja väljaandmise oled kirjutanud kriitikat, ülevaateid ja kirjandusteaduslikke käsitlusi, sealhulgas eesti naiskirjanikest: Reed Mornist, Asta Willmannist, Elin Toonast ja Helga Nõust. Mis on sind nende loomingus paelunud?

Need neli autorit on vägagi erinevad. Reed Morn (Frieda Dreverk) on kirjanik, kes kõnetab erandlikku, otsivat lugejat. Ta vaatab kangelasi, kes on ühiskonna ja enese suhtes äärmuslikult kriitilised. Kogusin tema kohta materjali vähemalt kümme aastat, saadu on põhiliselt autobiograafiline materjal (kirjavahetus, mälestused). Asta Willmann, Elin Toona ja Helga Nõu on olulised väliseesti kirjanikud. Willmann on jutu- ja näitekirjanik, kelle viieköiteline peateos "Peotäis tuhka, teine mulda" (1961–1968) esitab "Tõest ja õigusest" inspireeritud isiku ja maa saatuseloo naise vaatepunktist. Suurepärased memuaarid "Linnu tiivul. Mõtteid & mälestusi" (2000) on avaldanud ka Asta Willmanni abikaasa, arst Erik Linnolt. Helga Nõu proosa on mind paelunud oma otsingulisusega, vormieksperimentidega, naise elu probleemide käsitlemisega. Elin Toona kirjutab varjamatult omaeluloolisel ainel põhinevat tundlikku proosat, seob üksikisiku kogemused rahva ja maa saatusega.

Seega paelub ikka elu ja selle kujutamine kirjanduse kaudu.

1 R. Hinrikus, Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest. (EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 8.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2016, lk 200–221.
R. Hinrikus, Kahe vahel, lk 224.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Keel ja Kirjandus

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: