Arvustus. Kahe Johannese klatšimaiguline kirjavahetus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vares Barbarus
Vares Barbarus Autor/allikas: Eesti Ajaloomuuseum

"Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911-1940" 1. köide (kirjad aastatest 1911-1929)
koostanud Paul Rummo
toimetanud ja kommenteerinud Paul Rummo, Abel Nagelmaa, Tiina Saluvere ja Ülo Treikelder
eessõna Harald Peep, järelsõna Marin Laak
Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus
575 lk

Mitmed varasemad valiknäited Semperi ja Barbaruse kirjavahetusest on juba hulk aastakümneid äratanud selle korrespondentsi vastu paljutõotavat huvi.

Varasemaid näiteid sellest kirjavahetusest: Ralf Parve, "...Ühest varjulisest-varjutatud aastast teise" – kogumikus "Johannes Semper elus ja kirjanduses", koostanud Ilmar Sikemäe, Eesti Raamat, Tallinn, 1967, lk 95–123; Paul Rummo, "Sõprade dialoog" – Looming 1979/8, lk 1113-1126; Marin Laak, "Kirjanduse sõdurid Esimese maailmasõja aegu: Johannes Vares-Barbaruse ja Johannes Semperi kirjavahetus" – Tuna 2017/2, lk 111-124.

Nüüd on meie ees kirjade esimene köide, mis tehti vabalt kättesaadavaks ka internetis

Esiotsa tundub noormeeste mõttevahetus küll suhteliselt kahvatu, I maailmasõja ja Siuru aastatel pole neil just palju olulist öelda. Köite algusosa suhtelisel hõredusel on ka üks objektiivne põhjus: "enamik Semperi kirju Barbarusele nende korrespondentsi algaastaist on seni leidmata" (rea-alune märkus lk 21).

Põnevamaks läheb asi 1920. aastate pulbitseva kirjanduselu kajastustes, siin ilmutavad kirjasõbrad raugematut kirge ja kaasaelamist, langetavad huvitavaid, vahel küll äärmiselt subjektiivseid hinnanguid ja, mõlemad küll pahempoolsete idealistidena aina kodanlust ja "kodanliku vabariigi" alustugesid agaralt manades, eksivad ise pahatihti lausa väikekodanliku kirjandusliku klatši radadele.

Hasartne klatšimine muudab kirjavahetuse kohati päris põnevaks ajastukroonikaks, aga vahel ka tüütuks nurisemiseks, väiklaseks arveteklaarimiseks ja turueidelikuks tagarääkimiseks; see võib anda halba eeskuju meie päevade blogijatele, Skype'i ja Facebooki sõnameistritele; ausalt öelda tuli minulgi kuri kiusatus oma Skype'i-vestlustest säärane kogumik kokku klopsida (vanemas põlves, kui enesekriitika on juba päriselt kadunud, võib see ka juhtuda!).

Eriti sõjakas on siin Barbarus: "Kummaline totruse laine uhub meie loomingu randa, naistesabust üles-keerutet tsüklon lõõtsub meie arvustuses ja ajalehe kretiinid liigutavad omi mõtteid teiste mõtete jälgedes" (lk 470). Ja üldistus: "Kahjurõõm on kirjanikkonna ainuke rõõm" (lk 471).

Kirjavahetuse taustana meenub, et noor Barbarus luuletas: "Käin ainult saatanast mull' näidet radu" ("Inimene ja sfinks", 1919) ja "Uut ilma rajama ma saatanaga asun" ("Katastroofid", 1920) – need deklaratsioonid osutusid hiljem tõepoolest prohvetlikeks!

Ent juba 1920. aastatel ei olda rahul ühe, teise ega kolmanda nähtusega Eesti Vabariigi aja kirjanduselus, õieti mitte millegagi (samas avaldavad mõlemad kirjanikud vabalt ka oma teravaid ühiskonnakriitilisi teoseid ja teevad pikki välisreise paljudesse riikidesse, sealhulgas N. Liitu); neid pahameelepurskeid lugedes tabasin end korduvalt mõttelt: kui sama mõõdupuuga mõõta ka nõukogudeaegset tasalülitatud halli ja ilmetut kirjanduselu, siis tuleks vististi üle minna lausa ebatsensuursele leksikale...

Pole küll kahtlust kirjasõprade püsivalt heades ja usalduslikes suhetes, stiilinäide Semperilt: "Teil kylas olla tähendab end kodusemana tunda kui kodus. Ja kui selle lisaks mõelda tugevaks ja mustaks pargit nahk, restaureerit sisemus – füüsiliselt ja psyyhhiliselt –, läbielat kohvid, jäätised, kuud pärnade vahel, lektyyrid muusika ajal, jazz, vähjad, sektid, ungari veinid, paadid, systad, lugemised kõhuli, selili ja käies, vestlused, raketid (---) rannas, ujumised kõhuli, selili, vee all, lainetega ja ilma, etc etc., siis oleks eneserahuldus täiuslik olnud, kui ainult oskaks selle kõige eest kyllaldaselt tänada!" (lk 367). Barbarus omakorda kinnitab: "Muidu pole suve olnud, kui Asmid [= Semperid] meid ei külasta" (lk 486).

Leidub ka lopsakaid vaimukusi, stiilinäide Barbaruselt: "Naiste tagumikud särasid kui päiksed, mis häkselt [äkitselt] veepinna horizonti vajusid ja siinsamas koidikpunana kerkisid" (lk 357).

Aga jäägem lootma, et teine köide tuleb veelgi põnevam, seda kinnitab oma saatesõnas ka professor Harald Peep: "1930. aastate kirjavahetus on eriti kõnekas" (lk 16).

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: