Aivar Kulli ajalootund. Jessenin 125
Sergei Jessenin (3. oktoober 1895 – 28. detsember 1925) on tänini jäänud üheks Venemaa kõige loetavamaks ja hinnatumaks poeediks. Vaatamata kõigile vahepealsetele poliitilistele keeristormidele ja ümberhinnangutele ilmuvad tema luulevalimikud ja eluloolised teosed poeedist endiselt arvukates tiraažides.
Jessenin pole üksnes lokaalne vene nähtus, tema värsse – mida muidugi toestab ere isikumüüt – on tõlgitud rohkem kui sajasse maailma keelde; peamiselt tänu Artur Alliksaare ja August Sanga meisterlikule tõlketööle jõudis tunduv osa Jessenini luuleparemikust 1960. aastatel ka eesti lugejani.[1]
Tsensuurist vabanenud vene kirjandusteadus asus 1990. aastatel otsima uusi vaatenurki luuletaja eripära tabamiseks; on avaldatud palju senitundmatuid materjale, alustades miilitsaprotokollidest (mäletatavasti kurtis poeet, et Moskva miilits ei austa tema luuleandi) ja lõpetades intiimsete mälestuskildudega.
Aastatel 1989-90 alanud poleemika Jessenini surma asjaolude ümber pole tänini leidnud veenvat lahendust[2], on aga äratanud uut huvi poeedi elukäigu vastu.
Otse uskumatu hulk autoreid on püüdnud tõestada, et Jessenin mõrvati, ilmselt siis GPU agentide poolt karistuseks tema sõnakuulmatuse ja bolševike põlgamise pärast. On ka tõepoolest välja toodud mitmeid luuletaja surma kahtlasi ja kummalisi asjaolusid (samas ka ohtrasti kõmuajakirjanduslikku uute "saladuste" ja "mõistatuste" kokkuluuletamist), ent vandenõuteooriate mõõdutundetu kuhjamine on takistanud päriselt veenva mõrvaversioonini jõudmist.
Küll on saanud ilmseks, et isepäine luuletaja püsis pidevalt "organite" valvsa kontrolli all. Samas jäävad tõsiasjaks Jessenini äärmiselt intensiivsed, otse vääramatuks kinnisideeks kujunenud surmameeleolud tema elu lõpuaastail.
Eesti keeles on luuletaja elulugu tutvustades piirdutud peamiselt kõmuajakirjandusliku suunitlusega kirjatükkidega, järgnev ülevaade püüab seda lünka täita.
RJAZANI KUBERMANGU TALUPOEG
Jessenini vanemad, isa Aleksandr (1873-1931) ja ema Tatjana (1875-1955) abiellusid väga noorelt (isa oli 18, ema 16-aastane). Ent ebakõlad mõlema suguseltsi vahel ajasid noorpaari peagi lahku (taasühinemine toimus aastaid hiljem) ning väike Serjoža jäi vanavanemate hoolde. Oma lapsepõlve on "Rjazani kubermangu talupoeg" Jessenin ilmekalt kirjeldanud lühikeses autobiograafias (kirjutatud oktoobris 1924):
"Kaheaastaselt anti mind kasvatada üsna jõukale emapoolsele vanaisale, kellel oli kolm täiskasvanud vallalist poega; nende seltsis mööduski peaaegu kogu mu lapsepõlv. Minu onud olid ulakad ja hulljulged noormehed. Kolme ja pooleselt panid nad mu ilma sadulata hobuse selga ja ajasid looma galoppi jooksma. Mäletan, et olin hirmust oimetu ja hoidsin kõvasti lakast kinni. Siis õpetati mind ujuma. Üks onu – onu Saša – võttis mu paati, sõitis kaldast eemale, kooris mul riided seljast ja viskas mu nagu kutsika vette. Rabelesin saamatult ja neelasin vett, sellal kui tema aina kordas: "Ah sa raibe! Sinust pole ju asja!..." "Raibe" oli tema meelest hellitussõna. Hiljem, kaheksaselt, olin ma oma teisele onule jahikoera eest: ujusin ja tõin järvest välja mahalastud parte. Oskasin väga hästi puude otsas ronida. Külapoiste kambas olin ma alati ninameheks, olin kõva kakleja ning alatasa arme ja muhke täis. Koerustükkide pärast pahandas minuga ainult vanaema, vanaisa aga ergutas isegi kaklusi tagant ja lausus mõnigi kord vanaemale: "Sa, rumaluke, ära teda keela, niimoodi tuleb poisile sitkust juurde!" Vanaema armastas mind kogu hingest ja tema õrnustel polnud piiri. Laupäeviti mind pesti, lõigati küüsi ja hõõruti mul lambiõliga pead, sest ükski kamm ei käinud minu lokkidest läbi. Ent õlistki oli vähe abi. Kisendasin alati täiest kõrist ning praegugi haarab mind laupäeviti kerge hirmutunne."
Jessenin oli üsna varaküps: õppis lugema viieaastaselt, esimesed värsid kirjutas juba üheksaselt ning teadlikuks luuletajaks hakkas end pidama 16-17-aastasena. Ta õppis külakoolis ja vaimulikus koolis, ent määravaks osutus vanausulise vanaisa kodus valitsev kultuurne vaimne õhkkond: Jessenini loomingust on leitud ohtrasti vanavene rahvaluule, kirikulaulude ja tšastuškade mõjutusi. Ka luges Sergei palju vene klassikalist kirjandust, tema lemmikprosaistiks oli Gogol, endale olulisteks luuletajateks pidas ta Lermontovi, Koltsovi, Nikitinit ja Nadsonit, hiljem tulid Blok, Kljujev, Belõi ning üha süvenev Puškini-huvi.
Suureks lugejaks jäi Jessenin elu lõpuni ning tassis oma raamatukaste tihtil ühest linnast teise läbi oma arvukate elupaikade. Nii et kui Jesseninit on vahel üleolevalt peetud puuduliku haridusega isemõtlejaks, ei pea see kaugeltki paika; juba 16-20-aastase poeedi luuletustes on rohkesti piiblimotiive ja keerukaid mütoloogilisi kujundeid, mille lahtimõtestamine on andnud tööd ja leiba juba mitmele põlvkonnale õpetatud filoloogidele.
MOSKVAS JA PETROGRADIS
1912 sõidab Jessenin Moskvasse, töötab koos isaga Sõtini trükikojas ning abiellub sealse korrektori Anna Izrjadnovaga (1891-1946). Sellest abielust sünnib 1914 poeg Juri (Jessenini järeltulija saatus oli ajastule tüüpiline: Juri lasti maha 13. augustil 1937 pärast Sõjakolleegiumi 20-minutilist nõupidamist – "nõukogudevastaste juttude" levitamise eest).
Jessenin kuulab poolteist aastat loenguid Šanjavski rahvaülikoolis, osaleb Surikovi-nimelise kirjandus- ja muusikaringi töös, huvitub ka poliitikast ja põrandaalustest ringidest ning satub politsei järelevalve alla. Tema luule saab tuult tiibadesse, esimesed värsid trükitakse ära jaanuaris 1914. "Detsembris jätab ta töö sinnapaika, pühendub täielikult luulele ja kirjutab päevad läbi," on meenutanud Anna Izrjadnova.
Märtsis 1915 sõidab Jessenin Petrogradi, kohtub tollase Venemaa esipoeedi Aleksandr Blokiga (Blok kirjutas oma päevikusse: "Rjazani kubermangu talupoeg, 19-aastane. Luuletused on puhtad, värsked, kõlavad…"), sukeldub kirjandusmaailma; 1916 ilmub debüütkogu.
Jessenini varasem luule on enamasti rõõmsameelne, reibas ja vallatu, õrn ja kohati õhuliselt nukker.
Kõike rõõmsalt võtan vastu,
muretult kõik hingelt puistan.
Avameeli ellu kastun
ja ta kiirelt läbi tuiskan.
(1914, tlk. Artur Alliksaar)
Jessenini luules leidub väljade avarust, metsade kohinat, sinavat laotust, õhtusi heinamaid, valgeid kasetukki, kevade joovastavat hingust, täiskuud, lõõtspilli ja tantsivaid neidusid, puudutusi, sosinaid, nuukseid, naeru, aga ka eriliselt tugevat kodumaa-armastust ("Venemaa", 1914) ja kaastunnet kõige elava vastu ("Laul koerast", 1915). Alates aastast 1916 muutub Jessenini luule tumemeelsemaks.
Ja tulen longuspäisena
taas siia, võõras rõõmudele.
Poon enda aknal käisega,
kui õhtu rohelus on hele.
--- ---- ---
Kuu oma kirka venega
jääb aerutama mööda järvi,
ja lõbulärmi Venemaa
on täis ja musta meelehärmi.
(1916, tlk. A. Alliksaar)
1917 abiellub Jessenin teist korda. Näitlejanna Zinaida Raihhiga (1894-1939)[3] sünnib kaks last: tütar Tatjana (1918-92) ja poeg Konstantin (1920-86).
TAEVANE TRUMMILÖÖJA
1917. aasta sündmustes nägi Jessenin eelkõige stiihiat, rahva sihitut mässu, ning see ehk seletab luuletaja sinisilmseid hüüatusi: "Elagu revolutsioon, mida taevas ja maa on täis!" (luuletusest "Taevane trummilööja", 1918). Uued punased võimumehed kasutasid Jessenini talupoeglikku idealismi kiiresti ja oskuslikult ära (poeedile maksti hiigelhonorare). Ent mõned idealiseerivad luuletused Leninist[4] ja nõukogude võimust ning üksikud ajakajalised usuvastased hüüatused ei peaks meil takistama nägemast poeedi sagedast vägagi kriitilist ja iroonilist suhtumist uue võimu "saavutustesse". Luuletuses "Kojutulek" öeldakse vanataadi suu läbi:
Ka pühakoja sulges komissar.
Kus paluda, et kinni sind ei nabi?
Käin vargsi metsas…
Seal on haab ja saar
ikooni eest...
Ehk nendestki on abi...
(1924, tlk. August Sang)
1920. aastate algul toimub luuletajas seesmine pööre seniselt suhteliselt keerukamalt, sümbolistlikumalt laadilt lihtsuse ja rahvaläheduse suunas (nende sõnade parimas tähenduses), ta liitub küll 1919 ajutiselt imažinistidega, kes propageerisid kunstis kujundit kui omaette eesmärki, ent peagi, kirjutises "Olme ja kunst" (1920, eesti keeles Sirp ja Vasar 3. oktoober 1975), kritiseerib neid teravalt.
Jessenini luuleteoreetilised vaated pakuvad huvi, ta ei piirdu väitega, et "kunst on vaid elu tööriist", vaid püüab leida süvaseoseid kunsti ja olme vahel:
"Akna alla hõbepaju või pihlakat istutades joonistab talupoeg näiteks täpselt ja rangelt välja oma elukorralduse mustri kogu selle sõltuvusega klimaatilisest ajaarvamisest. Iga meie samm, iga lahtiaetud vagu on hädatarvilik pintslilöök meie elupildi juurde".
Samasugused sõltuvused ja seaduspärad kehtivad Jessenini arvates luulekujundite vallas.
Ning poeet süüvibki "olmesse", tema 1920. aastate luule "lüürilisteks kangelasteks" saavad boheemlased ja huligaanid, sulid ja pätid, bandiidid ja prostituudid (kogu "Kõrtside Moskva", kirjutatud 1921-24, ilmus suvel 1924), kes kuulutavad, et "elu on ju vaid madrats ja säng". Jessenin omandab mürgeldaja ja skandalisti kõmulise kuulsuse, tema ümber tiirutab ööd ja päevad läbi kärarikas seltskond, ent ta jääb seesmiselt üha enam üksi ning aimab, et "varsti minugi kannul on surm".
IMEPÄRANE ISADORA
Jessenini ja kuulsa tantsijanna Isadora Duncani (1877-1927) suhetest on kirjutatud väga palju. Nad abiellusid 2. mail 1922, tegid pika ja seiklusrikka ringreisi mööda Euroopat ja Ameerikat (mai 1922 – juuli 1923) ning läksid lahku pärast tagasitulekut Venemaale, sügisel 1923. Kui memuaristid ei kahtle Isadora tunnete sügavuses, siis mitmete kaasaegsete tunnistust mööda oli luuletaja selles vahekorras märksa leigem.
Balletikriitik Ilja Šneider on meenutanud iseloomulikku juhtumit: "Ükskord võttis Isadora seebikillu kätte ja meie üllatuseks kirjutas peeglile suurte venekeelsete trükitähtedega: "Ma armastan Jesseninit." Võtnud Isadora käest selle seebipliiatsi, tõmbas Jessenin neile sõnadele kriipsu alla ja kritseldas kiiresti: "Aga mina mitte.""[5]
Aastal 1998 ilmus eesti keeles Carola Sterni raamatuke "Isadora Duncan ja Sergei Jessenin"[6], kus on püütud kuulsa paari suhteid lähemalt avada. See iseenesest püüdliku ja ladusa sulejooksuga teos kipub küll paraku jääma kollase kirjanduse piirimaile. Sergei ja Isadora kirglikus lembeloos vahelduvad aina suudlused ja kõrvakiilud; raamatu põhisisu võiks kokku võtta kahe lausega: "Nii mööduvad päevad. Vahelduvad vägivald ja õrnus, solvangud ja kahetsus, hoobid ja embused" (lk 95).
Mõni tähelepanek tundub küll päris tabav, nagu näiteks see: "Kõige tihedamini liidab armastajate paari hirm üksioleku ees ja kustutamatu vajadus kaitstuse järele. Just seda pole neil teineteisele püsivalt pakkuda" (lk 54).
Et Sergei Isadoraga tõesti üsna üleolevalt ümber käis, sellest on kirjutanud ka neid mõlemaid tundnud ja korduvalt külastanud Henrik Visnapuu, kes sel pinnal on vene poeediga koguni käsipidi kokku läinud, omaenda väitel: "Ühel sarnaseist õhtuist olin sunnitud andma Eesti õpetust liiaks kuraasitavale Jesseeninile praktiliseks näpunäiteks, kuidas meie pool talitakse tegelikuks minema huligaaniga."[7]
ÜKSILDANE NAISTEKÜTT
Jessenini viimaseks abikaasaks jäi Lev Tolstoi lapselaps Sofia Tolstaja-Suhhotina (1900-57), nende abielu registreeriti 18. septembril 1925, ent purunes mõne kuuga.
Väljaspool ametlikke abielusid oli Jessenini elus veel mitmeid olulisi naisi, nagu külakooliõpetajanna Maria Balzamova (1896-1954) või kammerteatri näitlejanna Augusta Miklaševskaja (1896-1977). Poetessi ja tõlkija Nadežda Volpini (1900-98) pikaealine poeg Aleksandr (1924-2016, matemaatik ja dissident, emigreerus 1972 USAsse)[8] tunnistati kohtu poolt Jessenini pojaks pärast poeedi surma. Enamik neist naistest on kirjutanud Jesseninist köitvaid mälestusi, kippudes poeeti küll pisut ilustama. Luuletaja enda suhtumisest annavad aimu Batumist 20. detsembril 1924 saadetud kirjaread: "…paljud naised ajavad mind siin taga. Poeet ikkagi! Pealegi veel kuulus! Kõik see on nii naljakas ja nii rumal".
Tsiteeritud kirja adressaat Galina Benislavskaja (1897-1926) oligi ehk Jesseninile inimlikult kõige lähedasem naine (kuigi nad ei abiellunud), kes alates 1920. aastast püüdis jagada üksildase naisteküti muresid ja rõõme, ja seda ka siis, kui Jessenin elas teiste naiste juures. Nende vahekorda selgitab Jessenini kiri Benislavskajale märtsist 1925: "Armas Galja! Te olete mu kõige lähem sõber, kuid Teid nagu naist ei armasta ma põrmugi". Aasta pärast Jessenini surma, 3. detsembril 1926 laskis Benislavskaja enda maha Vagankovo kalmistul Jessenini haual. Ta maeti Jessenini kõrvale.
Jessenini 1920. aastate looming, sealhulgas armastusluule, on läbini traagilise alatooniga, endisest rõõmsast lüürikust on saanud piinlev ja pidetu, kirgedest puretud kannataja, kes loodab vaid, et "…ehk unustan koledad kired, / mille tules mind piinati" (1923). Kui Majakovski kohta on öeldud, et ta teadis, mida tähendab armastada, kuid polnud kordagi tunda saanud, mida tähendab olla armastatud, siis Jessenini puhul on peaaegu et kiusatus väita otse vastupidist.[9]
Hulk naisi on vaielnud selle üle, keda neist Jessenin ühes või teises luuletuses silmas peab, ent ometi on poeet ühe oma kõige tundeküllasema ja kaunima luuletsükli kirjutanud hoopis õele Šurale (Aleksandra, 1911-81; soojad suhted olid tal ka teise õe Jekaterinaga, 1905-77).
Samas polnud Jesseninil päriselt lähedasi sõpru (ka poeedi viimane, verega kirjutatud luuletus "Sõber, hüvasti, mul ees on minek" pole kirjutatud konkreetsele adressaadile), ehkki mitmed ennast tema sõbraks pidasid. Oma viimasel eluaastal kord haigena palavikus sonides oli Jessenin ainsa nimena üha korranud koer Džimi nime - ehk oli just see loom talle elu lõpul kõige lähedasem olend? (Džimist on ta kirjutanud luuletuse "Katšalovi koerale").
Paradoksaalne on seegi, et ilma püsiva koduta poeet suutis eriti sisendusjõuliselt väljendada kodutunnet ja kodumaa-armastust – viimast pidas ta ise oma loomingus koguni kõige olulisemaks.
KAUNIS JA KORDUMATU LILL
Kõigile isikliku elu pettumustele (nagu ka pettumusele loodetud "talurahva paradiisis") vaatamata on Jessenini viimased eluaastad 1924-25 loominguliselt hämmastavalt viljakad ja sisutihedad, see on oma paremikus küps klassikaline luule, kus on leidnud ilmeka ja üldistusjõulise kajastuse nii saatuslik ja traagiline murrang Venemaal (kogud "Venemaast ja Revolutsioonist" ja "Nõukogude Venemaa", mõlemad 1925) kui ka luuletaja enese hinges (luuletus "Must mees", 1925).
Lõpetuseks võiksime meenutada Jesseniniga isiklikult tuttava Henrik Visnapuu märkitabanud hinnangut: "Aga ometi oli ta ja jääb ka suuremaks vene luuletajaks praegusest ajajärgust. Vene hingele on ta midagi öelnud. Majakovski on küll vist mööduvam nähtus Jessenini kõrval, kui vene hing mitte ei tee läbi põhjalikku muutust"[10]
Või kui öelda seda poeetilisemalt, siis ehk luuletaja enese sõnadega, kes uskus, et tuleviku lugeja "ehk meelde tuletab ka mind / kui kaunist, kordumatut lille."
Artikkel tugineb kirjutisele "Selles elus surra pole raske. Jessenin 100" – Postimees 6. oktoober 1995; täiendatud kujul raamatus "Kull ja kiri", lk 19-27; hiljem veelgi täiendatud.
[1] Vene kirjanduse asjatundja Malle Salupere on meie vestlustes koguni avaldanud arvamust, et mõned Alliksaare Jessenini-tõlked on paremad kui originaalid. Teisalt on Henn-Kaarel Hellat õige karmilt nuhelnud mitmete teiste tõlkijate tõsiseid allajäämisi Jessenini tekstidele: "Koostamata juubelikogu" – Looming 1971/4, lk 629-633.
[2] Hoopiski ebausutav on 11-osalises teleseriaalis "Jessenin" (2005) väljapakutud versioon kompartei juhtide Kamenevi, Zinovjevi ja Trotski tegutsemisest, mis viis Jessenini kõrvaldamiseni (nimelt olevat Jessenini käes olnud saladokument, mis kompromiteeris Kamenevi).
[3] Mitmetes uuemates vene teatmeteostes öeldakse Zinaida Raihhi surma asjaolude kohta lühidalt: "tapeti loomalikult NKVD kaastööliste poolt".
[4] Eesti keeles on ilmunud kogunisti Jessenini väike luuleraamat "Leninist" (1980, tõsi küll, vaid 14 lk).
[5] Ilja Šneideri mälestused "Ballett ja poeesia" ilmusid eesti keeles järjejutuna ajakirjas Kultuur ja Elu 1969, nr 2-11 (tõlkinud Arvi Siig).
[6] Kirjutasin selle raamatu kohta arvustuse: "Südametu Sergei ja imetabase Isadora lummav lembelugu" – "Kull ja kiri", Ilmamaa, Tartu 2015, lk 28-29
[7] Henr. W. [= Henrik Visnapuu], "In memoriam Isadora Duncan †" – Vaba Maa 17. september 1927, nr 218, lk 8
[8] Aleksandr Volpin kui "nõukogudevastaste" luuletuste autor ja inimõiguste eest võitleja istus vangis, saadeti asumisele ja pidi ka läbi tegema psühhiaatrilise sundravi (viibis vangis ja sundravil kokku 14 aastat); tema samuti pikaealine ema Nadežda toetas oma poega otse ennastsalgava kirega. Tuntud dissident Vladimir Bukovski (1942-2019) on irooniliselt öelnud, et "haigus", millest Aleksandr Volpinit "raviti", oli "patoloogiline tõerääkimine".
[9] Muidugi on uuemal ajal ka Jesseninit – ja keda siis veel! – sageli püütud tõmmata homoseksuaalsuse liistule, kuid erapooletu ja autoriteetse uurijana tuntud Igor Kon, kes oma raamatus "Kuuvalgus koidikul" (1998, e. k. 2004) valehäbita valgustab tervet hulka homoseksuaalseid suhteid nii maailma kui vene kultuuris, kaldub Jessenini puhul selliseid suhteid eitama: "Kuigi mehed armusid sageli tõesti naiseliku veetlusega noorde luuletajasse, ja ta isegi eelistas meeste seltskonda naistele, armastas sõpradega ühes voodis magada ja nendega õrnu kirju vahetada, tekitab Karlinski arvamus Jessenini homoseksuaalsuse kohta vastuväiteid" (lk 291). Professor Kon lisab veel ühe, meie sildikleepimise ajastul väga olulise märkuse: "Jessenini ameerika biograaf Gordon McVay kaldub pidama poeeti latentseks biseksuaaliks, kuid sellesse kategooriasse võib paigutada keda tahes" (samas).
[10] Henrik Visnapuu, "Mälestusi Sergei Jesseninist" – Looming 1927/2, lk 180
Toimetaja: Valner Valme