Rein Veidemann: Malle Salupere on justkui kultuurilooline Hercule Poirot

17. veebruaril jätab seljataha oma elutee 90. verstaposti eesti aja- ja kultuuriloolane, arhivist, semiootik, eesti-vene-baltisaksa kultuuriruumi uurija Malle Salupere. See on iga, kus elutöö saab katuse alla ning vabana kohustustest võib anduda – kui tervist ja vaimuteravust jagub – lihtsalt lugemisele või ka järel- ja ülelugemisele, tõdeb Rein Veidemann.
Mõnikord öeldakse, et see, mis ulatub kümnendisse enne sajandat, on väärt juba meeste puhul patriarhi, naiste puhul aga matriarhi tiitlit. Niisiis, kõnelgemgi Malle Saluperest eesti kultuuriloo matriarhina.
Mida me teame tema elukäigust? See on olnud tulvil keerde, tõuse ja mõõnu, nagu ameerika raudteel. Sündinud metsniku peres, õppis Salupere Tartu õpetajate instituudis, oli aga küüditatud just avanemiseas, 18-aastaselt Siberisse Krasnojarski kraisse (1949 – 1957). Vabanenuna pidi alustama madalalt, töötades abitöölise ja maalrina Tartu autoremonditehases. Need kogemused, meeletu ülekohus ning sellest kasvanud tõe- ja õiglusjanu ning lihtsate tööinimeste saatus mõjutas temas vasakpoolse ilmavaate kujunemist.
1958. aastal lõpetas ta õhtukeskkooli, õppis Tartu Ülikoolis vene filoloogiat 1962 – 1957, jätkas sealsamas aspirantuuris, kuid arvati välja poliitilistel põhjustel. 1974. aastal omandas lisaks psühholoogi-sotsioloogi eriala. Seejärel luges Salupere aastaid Eesti ajaloo kursust venekeelsele auditooriumile. Ta on olnud ka teadur ajaloo instituudis. On kirjutanud üle saja teadusartikli, aga tegutsenud ka kultuuriloolise valgustajana. 1990. aastate keskel pidas Salupere Eesti Raadios kolm aastat vestlussarja "Silmaring" eestlaste mentaliteedist läbi aegade.
Salupere elutöö nurgakiviks on olnud suur ja sügavusi puudutav huvi Eestis elanud ja tegutsenud ajalooliste isiksuste vastu. Seejuures on ta olnud üks vähestest, kelle elulugude ja sündmuste tõenduspõhisus on tuginenud visal arhiivitööl. Usutluses, mida Salupere andis ERR-i kultuuriportaalile 2017. aastal ilmunud ja Kultuurkapitali suure tunnustuse pälvinud Koidula-monograafia puhul, kirjeldab ta oma teed Koidula ning tema isa Johann Voldemar Jannseni (monograafia Jannsenist ilmus 2006) varjatusest väljatoomisel niimoodi:
"Kui inimene on juba nii vana, 87, siis on elu jooksul juuste alla ühtteist kogunenud. Mitmeid Koidula luuletusi teadsin peast juba kooli astudes, ka /Aino Kallase – R.V./ "Tähelend" oli meil kodus olemas ja loetud. Tõsisemalt hakkasin temast huvituma kaheksakümnendatel Ajalooarhiivis töötades, kui otsustasin kirikuraamatute abil kontrollida tema väidet oma täiseesti päritolust. Nii selgus Koidula 150. sünniaastapäevaks 1993, et tal oligi õigus: ka tema ema oli eestlane."
Seesama arhiivitöö viis Salupere Peterburi, kust ta leidis ning tõi avalikkusesse Koidula viimase näidendi "Kosjaviinad" originaalkäsikirja. Saksa keelest tõlgituna ja kommentaaridega varustatult ilmus see trükis eelmisel aastal. Koidulast edasi laienes uurimistöö "rängalt laimatud" Johann Voldemar Jannsenile. Malle Salupere sõnas, et jälle tekkis hulgaliselt nii-öelda kõrvalist ja varem käsitlemata materjali, nii et tundus hädavajalik ka see avalikkuse ette tuua. "Paar edukat vastavateemalist artiklit andsid julgust täisbiograafia välja pakkuda." 2001. aastal tõlkis ja kommenteeris Malle Salupere Jannseni noorpõlve päeviku, nn Pärnu päevikuna tuntuks saanud "Diariumi", millest ka minul on olnud hindamatut abi Jannseni-romaani "Lunastatud" (2020) kirjutamisel.
Salupere on justkui kultuurilooline Hercule Poirot. Selle tulemiks – lisaks juba suurtele monograafiatele, tänu millele on olemas meil nii Jannsen kui ka Koidula kogu nende suuruses – on ka kogumikud "Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus" (1998), "Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel" (2012) ning mitmes trükis ja keeles ilmunud "Tuhande aastane Tartu" (esmatrükk 2004).
Ma ei oska soovida nii väärikas eas eesti kultuuriloo matriarhile uusi ahteid töölauale. Küll aga loodan, et just terane vaim ja kirglik huvi eesti ja maailma asjade vastu toob ehk meie lugemisulatusse veel mõnegi Salupere artikli, sõnavõtu või kommentaari. Päev korraga! Carpe diem!
Toimetaja: Kaspar Viilup