Aivar Kulli ajalootund. Minu vene kirjanduse lühilugu
Aivar Kull, kes on oma Ajalootunni sarjas enamasti käsitlenud vene kirjandusklassikuid, annab sel korral oma vaatlustele üldisema, autobiograafiliste märkmete vormis taustakommentaari.
Minu esimesed suured elamused vene kirjandusest pärinevad ajast, mil olin algklasside koolipoiss: vanem vend kutsus mu vahel õhtuti oma tuppa ja luges ette Gogoli jutustusi, tõlkides mõnda pala otse originaalist. Et mu vend oli (kunstnikuna) just ostnud uue päevavalguslambi, mis tollal oli uudisasi, siis mõjusid Gogoli õudusjutud selles ebaharilikus, ebamaiselt kiirgavas helesinakas valguses hilistel õhtutundidel lausa nõiduslikult.
Aga teisalt avanes vene kirjandus mulle lapsepõlves ka suurepäraste muinasjuttude kaudu. Et meil oli kodus ema ja venna poolt valmistatud nukuteater, siis üheks meie nn firmatükiks, mis mulle lausa pähe kulus, kujunes Samuil Maršaki (1887–1964) värssnäidend "Kassi maja" oma vaimuka absurdihuumoriga. Tänaseni meenub vahel selle näidendi tulekahjustseen, kus küsitakse: "Siin üks jõgi jooksma peab, aga kus, ehk sina tead?" Ja järgneb aus vastus:
Elasin küll kalda peal,
aga kas ka jõgi seal
oli või ei olnud teda –
polnud mahti silmitseda.
Hüppan üle tollaste laste- ja noorsooraamatute pikast rivist (Mamin-Sibirjakist Kornei Tšukovski ja Arkadi Gaidarini, hulk raamatuid sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"), lugesin palju, aga pärisklassikani jõudmine võttis siiski aega. Keskkoolis oli meie unustamatu klassijuhataja Jelena Jerementšuk, kelle tore eesti-vene segakeel aitas omajagu kaasa minu vene keele oskusele, nii et peagi proovisin juba üht-teist tõlkida, esialgu küll peamiselt isikuartikleid teatmeteostest.
Rikkalikust maailmakirjandusest hakkasidki mulle tasapisi üha enam huvi pakkuma vene kirjanikud, esmalt eriti Dostojevski ja Tolstoi (ostsin kokku terved riiulitäied nende venekeelseid teoseid). 20–21-aastaselt Tartu reisibüroos grupisaatjana töötades oli mul päris palju vahetut suhtlemist vene gruppidega, põnevaid rännakuid ja seiklemisi nii Eestis kui ka Leningradis, Petseris, Pihkvas, Riias ja Moskvas. Arvan, et sain neil reisidel veidi aimu sellestki, mis siis on see kuulus nn vene hing, русская душа.1
Väga palju sai loetud ja ümber kirjutatud vene luulet (Puškin, Lermontov, Jessenin, Blok), kuigi luuletõlkijat minust ei saanud (peale mõne juhukatsetuse).
Treffneri koolis oli mul suurepärane kirjandusõpetaja Liina Lään, kellel veel pärast kooli palju kordi külas käisin; temaga sai vabalt arutleda ka keelatud kirjanduse teemadel.
Minu esimesed proosatõlked avaldas ajakirjas Noorus kirjandustoimetaja Rudolf Rimmel, esimesena sai tehtud Puškini aforismialbum (Noorus 1983/3) ja edasi tuli neid seal terve rida. Tugeva tõuke vene kirjanduse varasalvedesse süvenemiseks andis Tartu Ülikooli vene kirjanduse dotsent Valeri Bezzubov, kellest olen pikemalt kirjutanud ("Valeri Bezzubovi võimatu missioon", ERR 9.10.2019). Tõlkimise saladusi avas mulle Loomingu Raamatukogu legendaarne toimetaja Lembe Hiedel aastatel 1988–89 (elasime tollal Karlovas üsna lähestikku ja temalgi käisin tihti külas).2
Minu tõlgete-tutvustuste esimene lugeja ja kriitik, vahel ka terane nõuandja oli (ja on praegugi) sõber ja tollane töökaaslane, Vello Saage kirjandusklassi lõpetanud Jaak Kärdi, temaga koos matkasime Puškini radadel Mihhailovskojes. Hiljem lisandus veel mitmeid vene kirjanduse huvilisi ja asjatundjaid (Leo Metsar, Malle Salupere, Mehis Heinsaar), kellega vesteldes olen saanud ennast pidevalt täiendada.
Ja kui mulle päris algaja tõlkijana tekste valides vahel tundus, et kõik olulisem vene kirjandusest on ehk juba tõlgitud, siis peagi, avalikustamise aastail selgus, et see pole kaugeltki nii, minu lemmikuteks kujunesid kolm nõukogude ajal suuresti mahavaikitud klassikut: Ivan Bunin, Arkadi Avertšenko ja Aleksandr Solženitsõn, nende lugusid olengi kõige rohkem tõlkinud. Aga selgus, et isegi Dostojevski kohta avaldati senitundmatuid materjale ("Fjodor Dostojevski jutustus", ERR 17.6.2020).
Mäletan, kuidas neelasin 1987. aasta kevadel Lutsu-raamatukogu lugemissaalis ajakirja Družba Narodov numbreid, kus järgnes Anatali Rõbakovi antistalinistlik romaan "Arbati lapsed" (e. k. 1988), ja on hästi meeles, kuidas mul jooksid sõna tõsises mõttes külmad ja kuumad joad üle selja – oli selge, et seda džinni enam pudelisse tagasi ei topi!
1990. aastatel paistis vahepeal juba, et Eesti ja Venemaa vahele on laotumas tõeline kultuuriline raudne eesriie. Uuel sajandil suutis internet siiski need barjäärid lõhkuda; eriti hoogsalt täienev venekeelne Vikipeedia on siin kujunenud tõeliseks kullaauguks.
Nii hakkas minu silme ees terenduma tõlgete ja sissevaadete kogumik võimaliku pealkirjaga "Vene antoloogia. Tõlkeid, artikleid, arvustusi" alapealkirjaga "Katse tabada vene hinge" (tekstikogum on üha paisunud ja loodan selle tulevikus välja anda); püüdsin tasapisi tõlkida ja mainitud tuumikule lisada veel žanriliselt võimalikult mitmekesiseid tekste, alates lastejutust (Saša Tšornõi), seiklusjutust (Grin) huumorist (Avertšenko), memuaarsest proosast (Petrovi mälestused Ilfist; Hruštšovi poja meenutused Kuuba raketikriisist; pealtnägija kirjeldus Hruštšovi matusest), kirjavahetusest (Romain Rolland / Lev Tolstoi) ja klassikalisest novellist (Bulgakov, Bunin, Šukšin) kuni filosoofilise (Lev Šestov), poliitilise ja religioosse essee/traktaadini (Fjodor Raskolnikovi avalik kiri Stalinile; Solženitsõni Nobeli-loeng ja Templetoni-loeng).
Minu esialgu veel tööjärgus oleva kogumiku pealkiri võib ehk mõjuda pisut suureliselt, aga antoloogia tähendabki algselt ju vaid lillekimpu, ja nii olengi üritanud kokku koguda oma subjektiivset kimbukest, mille põhieesmärk võiks olla uue sajandi lugeja huvi äratamine vene kirjanduse põhjatute rikkuste vastu. Võiksin oma üsna ebasüstemaatilise nn antoloogia – millest suur osa on siinses Ajalootundide-rubriigis juba ilmunud – õigustuseks lisada ehk sedagi, et selle tõlketekstid on sageli valitud kümnete ja isegi sadade võimalike hulgast.
Olen püüdnud anda pistelisi sissevaateid Venemaa 20. sajandi ajalukku ning lugeja on võinud kergesti märgata minu tutvustuste tugevat poliitilist suunitlust (üldiselt küll väldin jooksvat päevapoliitikat). Loodan, et paljastuslik-publitsistlik kallak siin liialt ei varjuta kirjanduse poeesiat, ilukirjanduse iseväärtust.
Uuemat, pärast N. Liidu lagunemist kirjutatud vene kirjandust on meil õnneks päris palju tõlgitud-tutvustatud (nt Jüri Ojamaa tõlgitud Irina Belobrovtseva kooliõpik "Uuem vene kirjandus", 2007; ühe iseäranis inspireeriva raamatuna mainiksin aga Alexander Genise kogumikku "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra", tlk. Toomas Kall, 2016), ja nii pole ma üritanud seda perioodi valgustada.
* * *
Loodan, et olen suutnud anda mitmetele vene klassikutele pisut värvi ja jumet juurde.
Mõneski kontekstis tuimavõitu sõna klassik võib aga just noorte kirjandushuvile teha hoopiski karuteene; nii pakun järgnevalt välja – vastukaaluks akadeemiliselt kivinenud stampidele – vene naljakuningaks kutsutud Arkadi Avertšenko hoiatava lühipala ühe esmaklassilise klassiku, nimelt Tšehhovi käsitlemisest.
Arkadi Avertšenko
MÄLETSEJAD
Tšehhovi mälestusele pühendatud pidulikul lõunasöögil hakkasid sõna võtma kriitikud.
Esimene kõneleja märkis:
"Tšehhov oli hämaruse laulik, tahtejõuetu intelligentsi kujutaja ..."
"Braavo!" aplodeerisid kohalviibijad.
Teine kriitik teatas, et temagi tahab kõnet pidada. Veidi järele mõelnud, lausus ta:
"Vene hämaruse kujutajana oli Tšehhov ühtaegu intelligentliku tahtejõuetuse laulik."
Kolmas kriitik kuulutas, et kui kohalviibijad pole vastu, siis on ta valmis asetama oma vähenõudlikest tunnustussõnadest punutud pärja hämaruse lauliku hauale.
Taas kõlas "Braavo!"
Kriitik tegi kummarduse ja alustas:
"Lisaks minu kolleegide poolt esitatud Tšehhovi iseloomustustele pean mainima, et Tšehhovi talent puhkes õitsele keset vene elu hämarust, ent sessamas hämarikus möödus ka meie tahtenõrkuse all kannatava intelligentsi elu ... Jah, mu härrad! Tšehhov on, ma söandaksin väita, hämaruse laulik ..."
Kõnetooli tõusis neljas kriitik.
"Tšehhovist rääkides unustavad paljud esile toomast neid väliseid tingimusi, mis ümbritsesid suurt kirjanikku. Aeg oli tollal võrdlemisi hall ja tema teoste tegelaskujud, julgeksin arvata, omamoodi peegeldavad seda aega. Kõik nad on võrdlemisi hallid, ütleksin isegi hämarad, kuivõrd tollal oli tegemist hämara ajaga, mida Tšehhov poetiseeris. Tolle aja tahtejõuetu, otsustusvõimetu intelligents leidis temas oma kroonikakirjutaja, ja ma ei karda väita, et Tšehhovi tegevusest kokkuvõtteid tehes võime ilmselt tunnistada tõsiasja: Tšehhov oli loomuldasa tõeline hämaruse laulik ja ühtaegu tahtejõuetu intelligentsi kujutaja."
Kutsusin neljanda kriitiku kõrvale ja küsisin:
"Kust te teate, et Tšehhov oli hämaruse laulik?"
Ta vaatas mind nagu taipamatut lapsukest.
"Mul on selle kohta tõsikindlad allikad."
"Imelugu! Nii et siis kindla peale hämaruse laulik?"
"Jumal hoidku, igatahes! Ja lisaks veel tahtejõuetu intelligentsi kujutaja."
"Või nõnda?"
Ma juhtisin ta märkamatult akna juurde, mis oli palava ilma tõttu pärani, ja rääkisin samal ajal innukalt:
"Kui peenelt ja originaalselt see kõik teil välja kukub! ..."
Aknalauale toetudes lausus ta:
"Tšehhovlikus hämarikus sündinud intelligentlik tahte ..."
Osavõtlikult pead noogutades haarasin kriitikul äkitselt jalgadest kinni ja heitsin ta aknast alla.
See oli neljanda korruse aken.
Maailm jäi ühe rumala kriitiku võrra vaesemaks.
* * *
Nii tõin ma ohvri suurepärase, peenetundelise kirjaniku ... hämaruse lauliku altarile.
1910
Tõlkinud Aivar Kull
Esmatrükk: Noorus 1993, nr 5
1 On olemas isegi selline kogumik: "Русская душа в оценке философов, историков, писателей, поэтов, друзей и недругов". Сборник / составление В. И. Десятерик, Москва: Фонд им. И. Д. Сытина, 1999, 222 lk.
2 Haruldase keelevaistuga Lembe Hiedel (1926–2004; tegin temast artikli Vikipeediasse) võttis mitmed minu juba ilmunud-toimetatud tõlked ja parandas need põhjalikult läbi, näidates, kui palju siin veel tegelikult teha andis. Ühe Lembe Hiedeli luuletõlke avaldasin lisana ajalootunnile "Filosoof Aleksandr Zinovjevi tõus ja langus" (ERR 24. 08. 2020).
Toimetaja: Merit Maarits