Aivar Kulli ajalootund. Švejk 100

Švejk
Švejk Autor/allikas: Jirka.h23/commons.wikimedia.org

Jaroslav Hašeki (1883-1923) romaan "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" hakkas ilmuma 1921. aasta märtsis. Aivar Kull vaatab tagasi selle teose valmimisaega.

Kui neil päevil tähistatakse 20. sajandi kultusteoseks kujunenud romaani ümmargust sünnipäeva, siis teose esimene ideevälgatus tekkis juba kümme aastat varem, maikuus aastal 1911. Leo Metsar on vahendanud Hašeki abikaasa Jarmila (samuti kirjanik, 1887-1931) mälestusi:

"Hašek jõudis koju, oli päris kõvasti vintis, kuid siiski leidis ta endas veel nii palju tahet ja jõudu, et kritseldada paberile kirjanduslik mõttevälgatus, mis oli teda kogu aja vaevanud. Hommikul vara ta ärkas, hakkas kohe otsima väikest paberitükki, millel tema kinnitust mööda oli kirjas geniaalne idee, kuid oma õuduseks oli ta selle unustanud. Vahepeal olin mina selle paberitüki prügikorvi visanud... Õngitsesin selle välja ja hoidsin alles. Mainitud paberilipakale oli selgesti kirjutatud jutustuse pealkiri "Kompanii lollpea" ja sellele joon alla tõmmatud. Siis oli seal veel esimene lause: "Ta pani ennast ise proovile, kas ta on võimeline käituma korraliku sõdurina." Järgnesid mõned loetamatud sõnad."1

Juba sama 1911. aasta lõpul ilmus Hašeki esimene trükitud raamat "Vahva sõdur Švejk ja teisi naljakaid lugusid". Ent siin oli Švejk veel üsna algeline kuju, lihtsakoeline ja üheplaaniline vembumees. Kirjandusliku idee lõpliku küpsemiseni kulus veel kümmekond aastat, esimene maailmasõda (mida tollal veel ei taibatud nimetada esimeseks) teravdas kirjaniku satiirilist meelt õige tunduval määral.

Kuigi Hašek oli boheemlane ja anarhist, hooti ka revolutsionäär-kommunist ja samas tšehhi rahvuslane, on ta oma peateoses suutnud tõusta ideoloogiatest kõrgemale, tema arvukas tegelaskond seisab otsekui kosmilisel näitelaval, ja see on andnud teosele ajakestvuse.

Švejki juhtumised meenusid mulle korduvalt Oskar Lutsu sõjamälestustega tegeldes: kui näiteks Lutsul üks sõjaväeülemus käratab: "Vaikige! Või ma raiun teil kõigil pea otsast!"2, siis manab see reibas hüüatus otsekohe silme ette Hašeki sõjakad pisidiktaatorid.

Teosele annavad kaheldamatut lisaväärtust Josef Lada (1887-1957) erakordselt õnnestunud illustratsioonid.

Juba rohkem kui 60 keelde tõlgitud romaanile on osaks saanud loendamatu hulk tõlgendusi3, olen ka ise teost pea igal aastal kätte võtnud ja mõnda efektsemat peatükki meenutanud (huvitaval kombel eriti siis, kui meid on taas kord mässitud mingite bürokraatlike sekelduste keerisesse), lubatagu järgnevalt taasesitada minu lugemismuljed aastast 2003, "Švejki" järjekordse kordustrüki arvustusest.

Inimlik totruste ja veidruste entsüklopeedia

Olen "Švejki" lugenud kolm korda ja igal korral saanud täiesti erineva elamuse osaliseks. Koolipoisina (vist juba umbes kümneaastaselt) paelus eeskätt teose mahlakas robustne huumor, pentsikud seiklused, kõik need osavad koerakauplemised, lustlikud välimissad ja suurte sõjaväeülemuste hasartne lollitamine.

Ent kusagil tudengipõlves tundus teos üpris tühine, mõttetute targutustega ülekuhjatud, labaste ja õõnsavõitu naljadega küllastatud segapuder.

Veel kümmekond aastat hiljem aga, mingis vastuvõtlikus meeleolus raamatusse veel kord süvenedes jättis "Švejk" kogunisti sügavmõttelise, tuntava filosoofilise alltekstiga mitmekihilise, fantaasiarikka ja mõnusa absurdiromaani mulje; isegi teose lõpetamatus räägib selle mulje kasuks, pajatuste ahel katkeb üsna õigel ajal, nii et Hašeki sõbra Karel Vaněki (1887-1933) kirjutatud järjed, mis ju eesti keeleski olemas, mõjuvad vaid kahvatu järelkajana – just niisamuti nagu ka meil Tootsi-lugudele otsa haagitud "Talve" puhul.

Need kolm elamust on minu mälus segunenud, ent viimane, kõige soodsam mulje kipub siiski domineerima, ning seetõttu arvan täielikult mõistvat, miks "Švejk" on tuhandete, ilmselt koguni miljonite meeste – aga vahest ka avarama huumorisoonega naiste – kindel lemmikraamat.4

Jah, "Švejki" rangelt kriitilise pilguga sirvides ei leia me sealt palju muud kui otse uskumatu hulga lihtsakoelisi, banaalseid ja lineaarseid  lugusid,  mida Švejk, see väsimatu jutupaunik, oma süüdimatul moel meile kaela valab (sääraseid teose süžeeliselt kindlapiirilisemaid eraldi "lugusid" on kokku loetud 200 ringis).

Ja nüüd oleneb kõik sellest, mida me kirjanduselt õieti tahame ja ootame. Kui me eeldame – ja miks ka mitte –, et kirjanduse põhisisuks ongi  lugude jutustamine,  siis on "Švejk" oma lihtviisilise lauslobisemise lõppematutes labürintides lookleva, paiguti justkui hoopis ajuvaba jutuheietusega ikkagi otse pahvikslöövalt mastaapne kogum inimlikke narrusi ja veidrusi. Tema banaalses jäme- ja lamekoomikas on jäljendamatut suurejoonelisust, mis oma kõikehaaravusega loob omamoodi täiusliku universumi, inimkonna tabava võrdpildi, absurdsete pajatuste kummaliselt tähendusrikka ja tervikliku panoptikumi, või kui soovite, imetabaselt totaalse seriaali.

See on teos, mille vaieldamatust tühisusest koorub kummalisel kombel välja veelgi vaieldamatum geniaalsus.

PS. Praegusel keerulisel pandeemia ajal oleks ehk õige just "Švejk" kätte võtta. Peale kõige muu on sel teosel kahtlemata ka psühhoteraapiline toime.

1 Leo Metsar, "Kuidas sündis Švejk?" – Horisont 1998/august, nr 5, lk 44
2 Oskar Luts, "Tagala; Która godzina?; Punane kuma", Olion, Tallinn 2000, lk 234
3 Švejkil on koguni oma koduleht (tšehhi, inglise, saksa ja norra keeles): http://honsi.org/svejk/
4 Lembit Remmelga poolt 1960 tõlgitud romaani kordustrükid on ilmunud aastatel 1975, 1995, 2003, 2006, 2007 ja 2013.
5 Esmatrükk: Postimees 13. juuni 2003; hiljem täiendatud.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: