Aivar Kulli ajalootund. Kaks kõnet Oskar Lutsust

Oskar Luts
Oskar Luts Autor/allikas: ERR

7. jaanuaril on Tartus ikka meenutatud Oskar Lutsu. Suurema seltskonnaga praegu kokku tulla seekord ei saanud, mistõttu vaatas Aivar Kull oma arhiivi üle ja pakkus ajalootunnina välja kaks varasematel tähtpäevadel peetud Lutsu-kõnet.

Kuigi meid lahutab Oskar Lutsu sünnist nüüd juba 134 aastat, pole tema ajakestvuses põhjust kahelda. Järjestikused uusväljaanded1 ja teatritükid, viimastel aastatel ka (taas) filmitegijad aitavad tema loomingut üha pildil hoida.

Ümmargustel tähtpäevadel on Tartus Ropka-Tamme (Pauluse) kalmistul kirjaniku haual ikka kombeks olnud lühikesed sõnavõtud. Kõige elamuslikum oli Oskar Lutsu sajanda juubeli märkimine 1987. aastal (kolmekümnekraadises pakases!), kus sõna said Tartu kirjanikud-kriitikud Leo Metsar, Henn-Kaarel Hellat, Ülo Tonts, Aivo Lõhmus, Heino Puhvel.2

Võiks koguni öelda, et 1987. aasta jaanuaris äratati seni pikka aega mingi kummalise koolmeisterlikult pisendava üleolekuga käsitletud rahvakirjanik uuele elule.

Mulle on see austav ülesanne – kirjaniku haual kõnet pidada – osaks langenud kahel korral, 2012. ja 2017. aastal. Meenutagu need (varem ilmumata) sõnavõtud kirjanikku taas siin ja praegu.

Kõne Oskar Lutsu haual 7. jaanuaril 2012. aastal, kirjaniku 125. sünniaastapäeval

Iga kirjaniku jaoks on kõige suuremaks tunnustuseks see, kui rahvas ise tema müüti ehitab ja põlistab.

Oskar Lutsul on selles mõttes eriliselt vedanud: tema müüti ehitatakse edasi innukalt ja katkematult juba sada aastat, "Kevade" ilmumisest alates.

Pärast oma Lutsu-raamatu ilmumist olen saanud mitmeid e-kirju mitte ainult tuttavatelt, vaid ka mulle hoopis tundmatutelt inimestelt, ja ikka on neil Lutsu asjus veel midagi küsida, täpsustada või täiendada.

Ühe sellise omapärase lisanduse Lutsu-müüdile tahaksin siin ja praegu näiteks tuua.

Mäletatavasti on omaaegne noorkriitik Ilmar Reiman öelnud Lutsu jutustuse "Udu" kohta lause, mida ma ka oma raamatus tsiteerin: "See on libe, tõesti lutsulik stiil, kuid tal on sama mudamaik juures, mis jõelutsulgi, kes kuulub kolmanda järgu kalade hulka."

Sellega seoses sain ma huvitava meili, mille autor, ajaloolane Kalle Kroon kirjutab mulle: "…oma monograafias lk. 134 mainite, et (---) Reiman3 peab lutsu, "eriti jõelutsu", mudamaitseliseks kolmanda klassi kalaks. See on ränk ülekohus, ja annan ka põhjused, miks see Reimani arvamus torkas – ma olen olnud üle 30. a kalamees ja seda asja tunnen..."

Meili autor kirjeldab mitmesuguste kalade maitseomadusi ja teatab siis: "Luts ei songerda toitu otsides mudas, nagu teevad seda linask ja koger või angerjas. (---) Lutsul on tegelikult kõige puhtama maitsega liha. On isegi mõnikord väidetud, et ta liha on tuim, "maitsetu," kuid õigesti valmistatuna on ta liha kõige mahlasem teiste kaladega võrreldes.

Millest siis ülalmainitud negatiivne arvamus? Asi on meie kalaturustamise venivuses," selgitab kalandusspetsialist. Ta nimetab õigesti säilitatud ja valmistatud lutsu tõeliseks maiuspalaks ning toonitab: "Lutsusült maksatükikestega on delikatess, luts praetult-hautatult shalottsibulate ja valge pipraga on nagu austrid".

See ilmekas kulinaarne läkitus tuletab kirjandusuurijale ja küllap ka igale tõsisemale kirjandushuvilisele veel kord meelde, et ka näiliselt kõige veenvamaid ja tõsikindlamaid väiteid tuleks vahel värske pilguga üle vaadata. Lutsu osas eriti.

Samas näitavad sellised kirjad – ja neist võiksin ma tuua veel hea hulga näiteid – kuidas rahvas ise tões ja vaimus ehitab edasi müüti oma ehtsast rahvakirjanikust, kelle mälestust me täna siin austame.

Kõne Oskar Lutsu haual 7. jaanuaril 2017. aastal, kirjaniku 130. tähtpäeval

Kui üks noor inimene tahab teada midagi lähemat Oskar Lutsu kohta ja kui talle parasjagu ei satu kätte minu Lutsu-raamat – mida ma muidugi soojalt soovitan, sest kes koera saba kergitab, kui mitte koer ise –, siis on üsnagi tõenäoline, et ta lööb lahti akadeemiliseks nimetatud suure halli Eesti kirjanduse ajaloo köited.

Ja mida ta siis loeb selle väljaande III köitest tiraažiga 15 000 ?

Ta loeb selliseid määratlusi: olustikurealist Luts "ei suutnud", "ei saavutanud", "ei küüni", "ei lisanud", "ei jõudnud", ja lõpuks, tema teostes "puudub sügavam probleemistik".

Sellised hinnangud ringlesid hulk aastakümneid Lutsu ümber nagu kurjad kummitused või kodukäijad, antud tsitaadid olid siis 1969. aastast.

Me teame, mis sai edasi. Luts on kirjanik, kes paneb end maksma aeglaselt, aga kindlalt ning teeb seda aja, poliitiliste režiimide ja isegi isetarkade kriitikute kiuste. Seisime siin ka Oskar Lutsu 100. juubeli aegu ja vahepealse 30 aastaga on Luts meie kirjandusteadvuses ja rahvuslikus mütoloogias end kindlustanud sedavõrd jõuliselt, et tema positsiooni ei näi kõigutavat enam miski.

Selle positsiooni üle mõeldes meenus mulle üks vana anekdootlik lugu.

Sügaval nõukogude ajal oli kombeks esile tõsta nõukogude korra hiiglaslikke eeliseid võrreldes pimeda tsaariajaga. Ühel Tuula oblasti parteikoosolekul oli oraator kuulutanud: "Tsaariajal oli meie oblastis üksainus kirjanik, aga praegu on meil neid üle saja!"

Seepeale oli saalist keegi küsinud, et kes see üks siis ikkagi oli.

Oraator hakkas pisut kogelema ja vastas lõpuks häbelikult: Lev Tolstoi.4

Kui mõelda meie praeguse üliküllusliku kirjanduse ja Lutsu peale, küllap taipate, miks see lugu mulle meelde tuli.

Nii et elagu klassikud, keda mitte ainult tähtpäevadel ellu äratatakse ja tolmust puhtaks pühitakse, vaid ka argipäevadel loetakse!

Ja elagu meie kõige rahvalähedasem klassik Oskar Luts!

1 Äsja ilmus "Soo" uustrükk. Mainiksin ka enda koostatud raamatut kirjaniku vähemtuntud lühiproosast: Oskar Luts, "Ühe naise kiri. Valik novelle ja lühipalu", Ilmamaa, Tartu 2020, 144 lk.
2 Kõik tollased viis kõnet on avaldatud ajalehes Edasi 10. jaanuaril 1987, nr 7, lk 4. Olen neid refereerinud oma raamatus "Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest", Ilmamaa, Tartu 2007, lk 387.
3 Viljakast ja paljutõotavast noorkriitikust, Lutsu eripära vahel ka teraselt tajunud Ilmar Reimanist (1906-30) olen lähemalt kirjutanud oma Lutsu-raamatus lk 131-132 ja 134.
4 Sedasama kurioosset-anekdootlikku lugu (mida kaldun pidama tõestisündinuks) meenutasin ka oma proosaülevaates – Looming 2018/3, lk 405. Mis teha, kui see tore lugu liigagi tihti meenub...

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: