Arvustus. Kui ainulaadne kirjanik on Dostojevski?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Fjodor Dostojevski Autor/allikas: blabberwockying.blogspot.com

Uus teos
Mihhail Bahtin
"Dostojevski poeetika probleemid"
Tõlkinud Aare Pilv ja Enn Siimer
Järelsõna Peeter Torop
Ilmamaa
424 lk

Vene üks nimekamaid kirjandusteoreetikuid Mihhail Bahtin (1895-1975) on tuntuks saanud kahe maailmakirjanduse klassiku – Rabelais' ja Dostojevski – loomingu uurijana. Tema käsitlusviis ja selle tuntumad mõisted (polüfoonia, karnevaliseerimine, naerukultuur, kronotoop, menippöa) on oluliselt mõjutanud ka eesti kirjanduslikku mõtet.1 Mõndagi Bahtini poolt Dostojevski kohta öeldut näib üsna hästi kehtivat ka meie Tammsaare kohta (vt lisa).

Ma ise olen püüdnud Bahtini mõtteid polüfooniast rakendada näiteks artiklis "Paljuhäälne Betti Alver", kus leidsin, et just Alveri paljude väga erinevate ja vahel lausa vastandlike "tegelaskujude" teravalt – ja seejuures moraali lugemata, täiesti erapooletult – individualiseeritud "häältest" sünnibki, kui kasutada Alveri enda kujundit, tema luule "suur sümfooniline mühin".2

Autor ei hõlju oma tegelaste kohal nagu kõiketeadev jumal taevas, vaid laseb neil endil ennast vabalt avada – see näiksegi olevat üks Bahtini Dostojevski raamatu põhiprintsiipe. Ühe säärase kirjanikku tõsielus intrigeerinud eriskummalise tegelase enesepaljastuse olen avaldanud ka ERR-i kultuuriportaalis 17. juunis 2020. aastal ("Dostojevski kui psühhopatoloog").

Tõsi küll, Bahtin kipub Dostojevskit – just tema ainulaadse polüfoonilisuse poolest – mõnel määral vastandama kogu ülejäänud maailmakirjandusele, mis raamatut lugedes tekitab kohati teatavaid tõrkeid.3 Tema arutlused nii Shakespeare'i kui ka Balzaci väidetavalt üpris nappidest "mingitest polüfoonia elementidest, algetest" ei tundu eriti veenvad, nagu ka järeldus: "Meie veendumust mööda võib vaid Dostojevskit pidada tõelise polüfoonia rajajaks" (lk 54).

Leidsin oma kahtlustele tuge Jüri Talveti järelsõnast Bahtini Rabelais'-raamatule, kus meie professor mõnesuguse nõutusega nendib, et on raske aru saada, "...kuidas oma jutustuslikus vormis (vähemalt) välisilmes üsnagi traditsiooniline Dostojevski võinuks nii murranguliselt, nagu seda väitis Bahtin, erineda paljudest teistest lääne romaanikunsti suurmeistritest 19. sajandi realismi ja naturalismi-sümbolismi piirialal, ning kuidas seda "polüfooniat", mida Dostojevski puhul uuris pisiasjadeni Bahtin, ei saaks sõna ja keele tasandil niisama edukalt tuvastada Euroopa romaanikunstis juba alates vähemalt Cervantesest."4

Aga eks mõnigi teoreetik kipub oma õpetust esitama liialdatud ja vahel lausa äärmuslikes teesides. Bahtini puhul võib siin taga ehk aimata ka spetsiifiliselt venepärast messianismi.

Samas on ta teinud rohkesti tabavaid ja värskendavaid tähelepanekuid Dostojevski üksikteoste kohta, millega avab kirjaniku eripära ehk isegi veenvamalt kui oma üldistes teoretiseeringutes.

Minu üks lemmiklugusid on läbi aegade olnud "Kole anekdoot" (varasemas tõlkes "Piinlik lugu"), mida Bahtin nimetab "sügavalt karnevaliseeritud jutustuseks" (lk 222). Kui omal ajal nägin selle jutustuse põhjal Alovi ja Naumovi tehtud filmi "Piinlik lugu" suurejooneliselt groteskse Jevgeni Jevstignejeviga (1926-92) peaosas (tugeva ühiskonnakriitilise alltekstiga linateos jäi mitmekümneks aastaks "riiulifilmiks"5 ja pääses ekraanile alles perestroika päevil), siis kirjutasin filmiarvustuse, kus kiitsin mustvalge linateose eriliselt säravat karnevaliõhkkonda.6 Filmi, mis on vabalt Youtubes saadaval, võiks tänaselgi päeval soovitada. Minu meelest on see film (nagu ka jutustus) tõeline šedööver!

Aga selliseid väikesi pärleid on Dostojevski loomingus terve rida; algajale Dostojevski-huvilisele võikski esmalt soovitada tema meisterlikke lühijutte (eesti keeles kogumikud "Teisik", tõlkinud Aleksander Raid, 1982, ja "Kole anekdoot", tõlkinud Virve Krimm, 1989).

Bahtin kipub vahel siingi esitama ülivõrdelisi mõttekordusi.

"Vaevalt eksime, kui ütleme, et "Uba" on oma sügavuse ja julguse poolest üks suuremaid menippöasid kogu maailmakirjanduses"; "Väike "Uba" – üks lühemaid Dostojevski juttudest – on peaaegu kogu tema loomingu mikrokosmos" (lk 197, 206).

"Oma temaatikalt on "Imeliku inimese unenägu" peaaegu täielik Dostojevski põhiteemade entsüklopeedia..." (lk 215).

Samas on Bahtin just Dostojevski suurromaane käsitledes sageli teinud igati leidlikke tähelepaneid, nii näiteks on kindlasti huvipakkuvad Dostojevski romaanide kõrvutused seiklus- ja koguni bulvariromaanidega, aga ka arvukad maailmakirjanduslikud paralleelid ja kõrvalepõiked. Kõiki nii rikkaliku teose (kus mõni küsimärk vaid lisab lugemishuvi) väärtusi ja voorusi ei jõuagi ühes arvustuses üles lugeda.

*     *     *

"Tõe ja õiguse" teise köite ühes käsikirjalises katkes, mis trükivarianti ei jõudnud, kirjeldab Tammsaare Indreku elamusi Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" lugemisel: "Indrek võttis raamatu, mille lugemine mõjus temasse kui hullu koera rohi. Ilm kippus pea peale pöörduma. Teatud kujud, teatud vahekorrad, kangelaste teatud mõtted hakkasid teda piinama ööd ja päevad. Ja ometi ei saanud ta raamatust enam lahti, ta luges teda ikka ja jälle uuesti. Ta (---) unustas õppimise, unustas ümbruse ja tuikus pooles arus teiste seas ringi. Toit kaotas nagu oma endise maigu, uni oma sügavuse ja puhkustandva omaduse, sest päevane elevus ei kustunud ka öösel."7

Küllap aitab ka Bahtini raamat süvenevas kirjandushuvilises tekitada püsivat isu Dostojevski mõttemaailma sukeldumiseks ja ehk koguni samalaadset kogu ilma "pea peale pööravat" elevust, nagu seda on veel mitmel pool mujalgi iseenda kohta kinnitanud Tammsaare.

Lisa. Tammsaare ja Dostojevski, valikbibliograafia

  • Arvo Mägi, "Dostojevski, Thomas Mann, Tammsaare" – Sõna (Stockholm) 1949/6
  • Erna Siirak, "Tammsaarest ja Dostojevskist" – Looming 1969/8, lk 1238-39 (kommentaar Tammsaare pikemale Dostojevski-artiklile "Sissejuhatuseks", mis on ilmunud AHT Kogutud teoste 16. köites ja veel mitmes tema publitsistikaraamatus)
  • Aadu Hint, "Dostojevski ja Tammsaare" – Looming 1973/8, lk 1364-76; ka Aadu Hindi Kogutud teoste 8. köites, Eesti Raamat, Tallinn 1980
  • Endel Nirk, "A. H. Tammsaare eesti romaani arengupanoraamis" – Keel ja Kirjandus 1978/1, lk 5-15; ka Endel Nirgi raamatus "Avardumine. Vaatlusi eesti romaani arenguteedelt", ER, Tln 1985, lk 75-89 (Dostojevskist eriti lk 80-83)
  • Sergei Issakov, "А.Х. Таммсааре и Ф. М. Достоевский" – Эстония 9. 3. 1996, lk 4
  • Eerik Teder, "A.H. Tammsaare ja F. Dostojevski" – Keel ja Kirjandus 1997/7, lk 459-469
  • Eerik Teder, "Kummaline teekond "Kuritööst ja karistusest" "Tõe ja õiguseni"" – kogumikus "Eesti filoloogia poolsajand Teaduste Akadeemias", Tallinn 1997, lk 349-353
  • Marina Grišakova, "Mõtteid Tammsaarest, Nietzschest ja Dostojevskist" – Vikerkaar 2005, 1/2, lk 80-86
  • Ilmar Vene, "Tammsaare ja Dostojevski: maailmapiltide kõrvutus" – Keel ja Kirjandus 2007/5, lk 345-356
  • Jan Kaus, "Kuidas õigus võidab tõe: näiteid Dostojevski ja Tammsaare toel" – Looming 2007/6, lk 899-904 ja kogumikus "Tõde ja õigus: kirjandus, mis kunagi valmis ei saa", koostanud Maarja Vaino, Tallinn 2007, lk 17-27
  • Mihkel Mutt, "Tamjevski ja Dostosaare" – Looming 2014/1, lk 72-89 ja Mihkel Muti raamatus "Õhtumaa Eesti" I, Tallinn 2014, lk 316-349
  • Maarja Vaino, järelsõna Dostojevski romaanile "Kuritöö ja karistus", Helios, Tallinn 2020

1 Vastava kirjanduse lisasin Vikipeedia Bahtini-artiklisse.
2 "Paljuhäälne Betti Alver" – Noorte Hääl 23. november 1986 [Alveri 80. sünnipäeval] ja raamatus "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 108-112
3 Ühe alternatiivse näitena meenutaksin siinkohal kunagise Tartu Lasteteatri näitleja Aldar Talviste (1966) omapärast esseed Dostojevskist ja Salingerist pealkirjaga "Kas Dostojevski on hea kirjanik?" (Noorus 1993/12, lk 38-39; kirjutasin sellele ka saatesõna), kus essee autor on J. D. Salingeri kui "kogenud sõnalise vigurpiloodi" jutustamislaadi ja tegelaskujude avamise oskust mõnes mõttes isegi Dostojevskile eelistanud.
4 Jüri Talvet, "Mihhail Bahtini Rabelais' monograafia läkitusest ja pärandist" – järelsõna teosele: Mihhail Bahtin, "François Rabelais' looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur", tõlkinud Mall Jõgi, Ilmamaa, Tartu 2017, lk 642-643
5 Film tunnistati Brežnevi aja alguses aastal 1966 "paskvilliks, mis laimab kogu rahvast ja tema ajaloolist minevikku".
6 "Ekstsellents lõbutseb" – Teater. Muusika. Kino 1989/7 ning raamatus "Kull ja kiri", Ilmamaa, Tartu 2015, lk 9-12. Raamatus lisasin oma arvustusele märkuse: "Tundub, et ka 21. sajandi Venemaa uue juhikultuse aegadel on Dostojevski satiir ning Alovi ja Naumovi vaimukas lavastus vägagi aktuaalsed. Ja vene rahva tunduva osa igipõline, soodsates tingimustes aina taastärkav orjameelsus on siin hiilgavalt kinni naelutatud." Tõepoolest, mõnigi Dostojevski mõttekäik ja kujund võib tänapäeva (poliitilises) reaalsuses olla lausa põletavalt aktuaalne!
7 Tsiteeritud artiklist: Eerik Teder, "A.H. Tammsaare ja F. Dostojevski" – Keel ja Kirjandus 1997/7, lk 460-461

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: