Aivar Kulli ajalootund. Gorbatšov 90

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Autor/allikas: ERR

Aivar Kull, kes on oma Ajalootunni sarjas enamasti käsitlenud vene kirjandusklassikuid, pani sel korral Mihhail Gorbatšovi 90. sünnipäeva puhul kokku analüüsiva ülevaate Nõukogude Liidu viimase riigipea elust.

NLKP peasekretäri ja Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi (sündis 2. märtsil 1931) elust ja tegevusest on kirjutatud paksud raamatud (eesti keeles William Taubmani "Gorbatšov", 2017, 740 lk), ta on juba kuulutatud kõige pikaealisemaks vene valitsejaks läbi ajaloo, tema nime ümber käivad aga edasi vaibumatud ja teravad vaidlused.

Siinses loos ei ürita ma anda sünnipäevalapsest mastaapset tervikpilti, vaid püüan välja pakkuda vaid mõned subjektiivsed killud ja juhumõtted ning valiku meeldesööbinud hinnanguid-tsitaate.

Kõigepealt: viimastel kümnenditel on vene meedias Gorbatšovi – ja tema lubamatult liberaalset perestroikat – sõimatud juba sedavõrd palju, et see tekitab tema suhtes tahtmatut ja varasemast isegi tunduvalt suuremat poolehoidu. Eriti kui kõrvutada tema "valitsusaega" (1985-91) Venemaal 21. sajandil toimunuga.

Muide, juba õige varakult, 2000. aasta märtsis avaldas Gorbatšov arvamust uue riigipea kohta, öeldes, et tollane Vene presidendi kohusetäitja Putin "kaldub ohtlikult autoritaarsuse suunas" ning "ei mõista enda kui riigimehe seisundit." – "Kas tugev riik tähendab diktatuuri või autoritarismi? Ei!" rõhutas Gorbatšov teleusutluses." (1)

Ka eesti ajakirjanduses pole Gorbatšovi kiitmist, küll hoopis teistel põhjustel, peetud heaks tooniks. Pigem on naeruvääristatud mõõdutundetut "gorbamaaniat". Ometi tuleb vanu ajalehti sirvides tunnistada, et meie iseseisvuspüüdlustes 1980. aastate teisel poolel püüti vägagi sageli tema nimele toetuda. Mõnesuguse üllatusega leidsin, et isegi mitmes 1987. aasta kuulsa Hirvepargi tõsirahvuslikus kõnes apelleeriti Gorbatšovile.

Parteisõdurist reformaatoriks

Püüdmata siin ümberjutustada Gorbatšovi elulugu, tooksin Gorbatšovi vaadete kujunemise kohta kaks väljavõtet Richard Pipesi (1923-2018) raamatust "Kommunism. Lühiajalugu".

1970. aastatel, tõusnud komparteis juba üsna kõrgele positsioonile, külastas Gorbatšov Itaaliat, Prantsusmaad ja Lääne-Saksamaad. Teda jahmatas mitte niivõrd nende riikide materiaalne elustandard, kui just kodanikuühiskonna kultuur, vaba arvamuse väljendamine kui enesestmõistetav elunorm. "Meid hämmastas kohatud inimeste aval ja pingevaba hoiak ja pani imetlema nende sundimatu hinnang kõigele, sealhulgas nende valitsuste tegevusele ning riiklikele ja kohalikele poliitikutele," ütleb ta oma mälestustes.

Teisalt meenutas Gorbatšov, et "kui ta kutsus oma patrooni ja naabrit, tookordset KGB juhti Juri Andropovit enda juurde lõunale, soovitas Andropov tal tema enda huvides sellest ideest loobuda, või muidu "tekib igasugu ootamatuid jutte – kes, kus, miks, mida räägiti". (2) KGB juht kartis isegi omaenese nuhke!

Võitlus Stalini varjuga

Seoses Gorbatšovi karskuskampaaniaga läks liikvele tore anekdoot:

7. novembril 1941 seisavad Stalin ja Molotov mausoleumi otsas ja tervitavad paraadi. Hirmsa külmaga pakub Molotov Stalinile viinapudelist lonksata. Stalin võtab pudeli, kui tema juurde jooksevad pioneerid lilledega. Üks pioneer haarab Stalini käest viinapudeli ja lööb selle puruks, hüüdes: "Joomine on kahjulik, seltsimees Stalin!". Üllatanud Stalin küsib: "Poiss, mis su nimi on?"  – "Miša Gorbatšov !" (3)

Saanud 11. märtsil 1985 kompartei peasekretäriks, seisis tal ees juba hoopis tõsisem võitlus Stalini varjuga, see kujunes tema poolt väljakuulutatud perestroika ja glasnosti üheks võtmeküsimuseks.

Juba sügisel 1987 ütles Gorbatšov selgelt välja:

"Stalini ja tema lähikonna süü partei ja rahva ees massirepressioonide ja seadusetuse pärast on tohutu ja andestamatu. See on õppetund kõigile põlvkondadele." (4)

Paraku jäi tema destaliniseerimine – nagu ka Nikita Hruštšovi oma – poolikuks, ja see on uuel sajandil kaasa toonud stalinismi tõsiseid retsidiive, vägivalda ja repressioone ülistavate mõtteviiside ja ihaluste laia levikut.

Ületamatu kuldsuu

Sellist selget juttu, nagu eeltoodud hinnang Stalinile, ajas Gorbatšov aga suhteliselt harva. Tuntuks said hoopiski tema sõnaohtrad ja paljutähenduslikult hämarad tiraadid. Tuntud on ühe välisajakirjaniku lausa anekdootlik kaebus: kui ta läks Gorbatšovi intervjueerima, sai ta suu lahti teha ja esimese küsimuse esitada alles pärast intervjueeritava 40-minutilist "sissejuhatust".

Kuid väsimatu jutupaunik Gorbatšov oskas ka kannatlikult sobivat momenti oodata ja seejärel kiiresti tegutseda. Nii juhtus näiteks pärast Mathias Rusti (1968) skandaalset lendu ja maandumist 28. mail 1987 otse Moskva südames Punase Väljaku lähistel, millele peagi järgnes kaitseministri ja mitmesaja  vanameelse kindrali vallandamine.

Muide, ka Mathias Rusti lendu on hiljem püütud esitada kui mingit "lääne eriteenistuste operatsiooni", kuid nagu ikka, mingeid vähegi konkreetsemaid tõendeid pole selle kohta suudetud esitada. (5)

Vähemasti minu jaoks oli see ainulaadne lend, mil kogu maailm naeris Nõukogude Liidu "vaprate relvajõudude" üle, kindlaks tõendiks, et "perestroika" on tõeliselt käima minemas.

Kuus aastat

"Gorbatšovi aja" kuus aastat tundusid tollal justkui väga pikad ja venivad, tagasivaates on see aga hoopis imeliku kiirusega kulgenud dramaatiliste sündmuste rida: Tšernobõl, Hirvepark, suveräänsusdeklaratsioon, laulev revolutsioon, Berliini müüri langemine, Saksamaa taasühendamine ja "sotsialismileeri" lagunemine, Molotovi-Ribbentropi pakti hukkamõistmine ja tühistamine, Vilniuse veresaun, Jeltsini esilekerkimine ja rivaalitsemine Gorbatšoviga, Augustiputš, Eesti taasiseseisvumine, Gorbatšovi võimust loobumine 25. detsembril 1991 ja Nõukogude Liidu kuulsusetu lõpp...

Vahest isegi kõige suurema üllatuse pakkusid aga Gorbatšovi järjestikused kokkusaamised USA presidendi Ronald Reaganiga (1985 Genf, 1986 Reykjavik, 1987 Washington, 1988 Moskva). Oli ju Reagan nimetanud Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks, ent pärast neid kohtumisi loobus sellest määratlusest ja kuulutas külma sõja lõppenuks.

Ajalooliselt oli see ju tõepoolest üsna lühike ajavahemik; üks uurija on nentinud: "Nõukogude koloss vajus kokku vähem kui kolm aastat pärast seda, kui endises Romanovite valduses korraldati esimest korda pärast 1917. aastat, mil bolševikud panid Peterburis toime riigipöörde, poolvabad valimised." (6)

Aastal 1989 määrati Gorbatšovile Nobeli rahupreemia; kui ta oma Nobeli-loengus rõhutas, et Nõukogude Liit tahab olla "nüüdistsivilisatsiooni orgaaniline osa" ning lähtuda üldinimlikest väärtustest ja rahvusvahelise õiguse normidest, siis tundus see jutt väheütlevalt trafaretne. Praeguse Venemaa süveneva isolatsionismi taustal on neil sõnadel aga hoopis teine kõla...

Aleksandr Jakovlev

Gorbatšovi fenomeni lahti muukides on palju tähelepanu pööratud tema abikaasale Raissale (1932-1999) – kuni väideteni, et tegelikult juhtiski riiki Raissa Maksimovna, mitte aga Mihhail Sergejevitš. Oma tõetera võib neis väidetes olla; omamoodi tähenduslik tundub näiteks kirjeldus, kuis Gorbatšovi kümneaastane tütretütar Irina küsis pärast Krimmis asunud khaan Girei palee külastamist (kus räägiti ka khaani haaremist) vanaisalt, miks Raissa on tema üks ja ainuke naine. Vanaisa vastas: "Vaata, khaan Gireil oli küll palju naisi, aga ükski neist ei olnud filosoof." (7)

Aga veelgi enam tuleks ehk rõhutada Gorbatšovi "parema käe", "perestroika arhitektiks" kutsutud Aleksandr Jakovlevi (1923-2005) rolli.

Saatesõnas "Kommunismi musta raamatu" venekeelsele väljaandele kirjutas Jakovlev:

"Kas nende aastate [perestroika-aja] reformaatorid võinuksid olla radikaalsemad? Ei, igasugune otsesuunaline, ründav reformism oleks jalamaid maha surutud, isoleeritud, topitud vanglaisse ja laagritesse. Tollal oli peamine kindlustada inimestele objektiivse informatsiooni maksimaalne kättesaadavus. (---) Režiim püüdis seda iga hinna eest vältida, sest oli juba 70 aastat kõigi mõeldavate ja mõeldamatute vahenditega pidanud oma alamate vastu permanentset kodusõda. Gorbatšovil ja tema meeskonnal õnnestus seda neetud sõda algul leevendada ja siis ka lõpetada.

Mina isiklikult leian, et selle Lenini poolt alustatud ja meie kaasmaalaste kümned miljonid inimelud nõudnud kodusõja lõpetamine on Gorbatšovi meeskonna peamine teene ajaloo ees, perestroika põhiline tulemus."

***

William Taubman (1941) resümeerib oma mahukas uurimuses: "On tõsi, et Putini ajal on Venemaa pöördunud kõrvale Gorbatšovi algatatud rajalt ja pöördunud tagasi traditsioonilisele, autoritaarsele ja lääne vastu suunatud teele. See aga üksnes rõhutab seda, kui erandlik oli Gorbatšov Venemaa valitsejana ja ülemaailmse tähtsusega riigimehena." Ja veel: "Hoolimata oma puudustest ja ebaõnnestumisest oma õilsate eesmärkide teokstegemisel oli ta traagiline kangelane, kes on väärt, et me teda mõistame ja imetleme." (8)

Lõpetame kirjaniku, vabadusvõitleja ja tipp-poliitiku Vaclav Haveli (1936-2011) hinnanguga:

"Gorbatšovi ajalooline teene on tohutu – kommunism oleks niigi kokku varisenud, kuid vahest kümme aastat hiljem ja jumal teab millisel metsikul ning verisel moel..." (9)

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: