Tema tegevus on jätnud sügava jälje 20. sajandi ajalukku, teda on kõrvutatud Mahatma Gandhi ja Albert Schweitzeriga. Aastal 2000 Venemaal toimunud sajandi kõige väljapaistvamate isikute hääletusel jõudis ta esikümnesse.¹ Lennart Meri ütles aastal 1992 NATO Nõukogus peetud kõnes, et akadeemik Sahharov "kuulub Euroopa kahekümne esimesse sajandisse."²

Oma tulevikuvisioonides nägi Sahharov üsna täpselt ette internetiühiskonna (ülemaailmse suhtlemisvõrgustiku) saabumist.³

Nõiduse õpilane

Küberneetika isa Norbert Wiener on massihävitusrelvade väljatöötajaid nimetanud nõiaõpilasteks, kes oma lausumistest võlutuna kutsuvad välja vaime, mille taltsutamiseks nad on täiesti võimetud. Seda tuumafüüsika suurejoonelistest valemitest "võlutuse" tunnet vesinikupommi väljatöötamise käigus on Andrei Sahharov oma mälestustes ilmekalt kirjeldanud ("tõeline teoreetikute paradiis"). Mingid teoreetilised arvutused olevat koguni näidanud, et vesinikupommi plahvatusel haarab termotuumareaktsioon kaasa kogu ookeanide vee ning terve planeet lendab vastu taevast. Ent julgeid teoreetikuid see ei peatanud! Õnneks selgus varsti, et need arvutused olid siiski olnud vigased...

15 aastat Nõukogude Liidu esimese veinikupommi katsetusest (1953) kuni Tšehhoslovakkia invasioonini (1968) olid Andrei Sahharovi elus pikk, pingeline ja vaevaline oma missiooni ümbermõtestamise aeg. Ent ta oli üks väheseid tippteadlasi, kellel õnnestus mainitud "nõidusunest" tõepoolest lõplikult ja täielikult ärgata, nõukoguliku militarismi rajalt kõrvale astuda ning rakendada oma teadmised ja kogemused hoopis uute eesmärkide nimel. Temast sai üks väljapaistvamaid inimõiguste ja maailmarahu eest võitlejaid.

Sahharov ja Solženitsõn

Tollases N. Liidus tähendas see muidugi "riigivastase", laimatud ja tagakiusatud teisitimõtleja saatust. Erilise raevukusega asus riiklik massiivne propagandaaparaat akadeemikut ründama pärast seda, kui talle 1975. aastal määrati Nobeli rahupreemia. Aastal 1970 oli Nobeli kirjanduspreemia saanud teine suur dissident Aleksandr Solženitsõn ning see paarisrakend muutuski brežnevistlike laimumeistrite "vastulöökide" peamiseks objektiks.

Need kaks meest täiendasid (ja ka kritiseerisid) teineteist suurepäraselt. Solženitsõn oli rahvusliku idee kandjana teravama ütlemisega võitluslik natuur, Sahharov tasakaalukam ja samas globaalsema haardega.

Meie vabadusvõitleja Mart Niklus tutvus Sahharoviga 1975. aastal Moskvas akadeemiku korteris Tškalovi tänaval ning on teda korduvalt hea sõnaga meenutanud: akadeemik elas kaasa balti rahvaste vabaduspüüetele ja toetas neid igati. "Vestlustes akadeemikuga paelus mind eriti tema sügav eruditsioon ja inimlik lihtsus," kinnitab Niklus.⁴

Seelikus metsaline

Sahharovi peamiseks abiliseks ja mõttekaaslaseks aga kujunes tema teine abikaasa, juudi-armeenia päritolu Jelena Bonner (1923-2011), temperamentne ja sõnakas daam, keda ühel poliitbüroo istungil nimetati mitte lihtsalt rahvusvahelise imperialismi agendiks, vaid koguni "seelikus metsaliseks". Tutvuti sügisel 1970 ja abielu registreeriti 7. jaanuaril 1972.

Pärast avalikku vastuseisu Nõukogude Liidu vägede sisseviimisele Afganistani aastal 1980 saadeti abielupaar sundasumisele Gorki linna⁵ ning alles Gorbatšovi perestroika päevil 1986 pääseti tagasi Moskvasse.

Bonner on avalikustanud üllatava fakti: pärast augustiputši 1991 kinkis KGB uus juht Vadim Bakatin talle Sahharovi mälestuste luksusliku kaheköitelise väljaande, mille oli juba 1986 (see tähendab rohkem kui kolm aastat enne esimest, USA väljaannet!) teostanud KGB, pealkirjaga "Mälulehed" ("Листы воспоминаний").⁶

Kuulus kõrvakiil

Ka eesti keeles on ilmunud ühe KGB kaastöölise raevukas paljastusraamat "LKA NSV Liidu vastu", kuhu on koondatud mitmesugust "süüdistusmaterjali" nii Solženitsõni kui ka Sahharovi kohta.⁷ Jelena Bonner aga astub siin meie ette lausa sadistliku fuuriana.

14. juulil 1983 jätkus selle raamatu autoril nahhaalsust külastada Sahharovi ja tema abikaasat (intervjueerimise ettekäändel). Kutsumata külalist tükk aega kannatlikult kuulanud, andis Sahharov talle – pigem abikaasa kui iseenda au kaitseks – lõpuks korraliku kõrvakiilu ning viskas intrigandi uksest välja.

Sahharov tänapäeval

1. veebruaril 2021 avaldati paljude maade professorite ja akadeemikute avalik kiri Aleksei Navalnõi toetuseks (mida on pehmelt öeldes keeruline seostada mõnede visade kommentaatorite-propagandistide väidetega, nagu toetaksid Navalnõid – käesoleva aasta Nobeli rahupreemia kandidaati – vaid narkomaanid ja prostituudid).⁸

Teadlased kutsuvad üles vabastama poliitvangid, uurima inimeste mürgitamist Venemaal (mis on teadussaavutuste eriti jõhker kuritarvitamine) ja loobuma Venemaa poliitilisest eneseisolatsioonist, vastandumisest kogu ülejäänud maailmale, mis tugevasti kahjustab ja halvab teadlaste rahvusvahelist koostööd; eriti koroonapandeemia tingimustes vajaks see koostöö aga just laiendamist.

"Protestide jõhker mahasurumine ja dialoogi puudumine ühiskonnaga võimendab pingeid ja võib viia rahvusliku ülestõusuni – stsenaarium, mis on Venemaa minevikust liigagi tuttav."

Kirja lõpus tsiteeritakse akadeemik Sahharovi:     

"Oma 1975. aasta Nobeli-loengus rõhutas A. D. Sahharov: "Rahu, progress ja inimõigused – need kolm eesmärki on omavahel lahutamatult seotud ning kui ühte neist ignoreerida, pole võimalik saavutada ka teisi." Me kutsume üles järgima selle Venemaa suure patrioodi sõnu."

Jalge alla tallatud inimõigustega ühiskonda tabab vältimatult allakäik; meenutagem veel ühte Lennart Mere mõtteavaldust aastast 1992, mis kõlab igati kaasaegselt:

"Ühiskond, milles kriitiline mõtlemine on riiklik kuritegu, kaotab oma loovuse (= creativness) ja on määratud elama varasemate generatsioonide intellektuaalse ja tehnoloogilise kapitali arvel. Kui su kapital on ära söödud, võib ühiskond ennast säilitada, uuendada ja moderniseerida üksnes naaberriikide arvel. See dikteeris Nõukogude Liidule agressiivse poliitika, mille keskseks komponendiks oli teise ja seejärel kolmanda maailmasõja paratamatus. Seda seostati missioonitundega, mis kõlab alati õilsalt, ja vene rahvuslike traditsioonide halvema poolega, mille koheselt jumal, faatum või Karl Marx on Moskva valinud kolmandaks Roomaks. Mida kauem seda missioonitunnet arendati, seda olulisemaks muutus ühiskonna isoleerimine Raudse eesriide abil reaalsest maailmast.

Oli mõistagi erandeid. (---) Oli ja jääb akadeemik Sahharov, kes hilinenult mõistis, et tema loodud vesinikupommi hinnaks oli Venemaa vaesumine Ülem-Volta tasemeni"⁹

Tsiteerigem lõpuks Inimõiguste ülddeklaratsiooni, mis oli üheks akadeemik Sahharovi tegevuse nurgakiviks ning mida on põhjust ikka ja jälle meenutada ka tänases maailmas:

"Artikkel 19. Igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele; see õigus kätkeb vabadust takistamatult oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiiridest sõltumata."¹⁰

¹ Teised 9 selles vastuolulises nimestikus olid: Lenin, Stalin, Gorbatšov, Brežnev, Žukov, Gagarin, Koroljov (raketikonstruktor), Võssotski, Solženitsõn.
² Lennart Meri, "Presidendikõned", 2. trükk, Ilmamaa, Tartu 2005, lk 301
³ Andrei Sahharov, "Maailm poole sajandi pärast" (artikkel aastast 1974), eessõna ja tõlge: M. Murdvee – Noorte Hääl 23.-25. jaanuar 1990
⁴ Mart Niklus, "Mis ei tapa, teeb tugevaks!", Hereditas, Tartu 2018, lk 142
⁵ Gorki linn nimetati tagasi Nižni Novgorodiks septembris 1990.
⁶ Андрей Сахаров, "Воспоминания", 2. kd., Moskva 1996, lk 623. Samas lk 625 ütleb Bonner, et septembriks 1989 oli KGB hävitanud tohutu hulga materjale Sahharovi / Bonneri jälgimise kohta. Sahharovi kohta kasutati kodeeritud nime "Askeet".
⁷ Nikolai Jakovlev (1927-96), "LKA NSV Liidu vastu", Eesti Raamat, Tallinn 1983 (trükiarv 9 000), lk 240-267
⁸ https://trv-science.ru/2021/02/ostanovit-narastayushhuyu-konfrontaciyu-i-obratitsya-k-sotrudnichestvu-i-dialogu/
⁹ https://vp1992-2001.president.ee/est/k6ned/K6ne.asp?ID=9522
¹⁰ "Kirjatäht inimõigustest", Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk 6