Mulle on kuidagi eriti selgesti meelde jäänud üks kunagine vestlus Lehte Hainsaluga, kes rääkis, kuidas ta Kirjanike liidu Tartu osakonda juhtides 1980. aastate lõpus oli sunnitud suhtlema tollaste julgeolekumeestega-kagebešnikutega (seoses Vanemuise tänava julgeolekumaja üleandmisega kirjanikele).

Nimelt oli Lehte Hainsalu püüdnud neile meestele selgeks teha, et poliitika on vaid osa kultuurist, vastaspool oli aga kindlalt veendunud vastupidises: kultuur on vaid osake kõikemääravast Poliitikast. Nii oli võimatu mingitki ühist keelt leida, ütles Hainsalu ohates.

See sügav väärtuskonflikt meenub mulle liigagi tihti ka meie praeguste poliitikute sõnavõtte lugedes-kuulates, ikka on tunda sedasama, KGB-likule kahtlaselt sarnast primitiivselt politiseeritud, üleolevat-kahtlustavat-pisendavat suhtumist kultuurisse. (Ja 21. sajandi Venemaal on säherdune ülivalvas "KGB vaateviis" muudetud lausa ametlikuks doktriiniks).

Ühe esimese isikliku kogemusena kultuuri / poliitika pingeväljadest meenub mulle, kuis algkoolipoisina aastal 1965 nägin pealt Tartu ülikooli põlemist. Peahoone lähistele kogunenud rahvahulk oli sügavas masenduses meie haridustemplit tabanud õnnetuse pärast, samas kui korravalvurite põhimure näis olevat see, et keegi põlengut ei pildistaks ega filmiks, sääraseid katseid püüti lausa paaniliselt takistada...

Olen veendunud, et poliitika on vaid väike osake kogu rikkalikust kultuurist – kui võtta viimast mõistet kõige laiemas mõttes.

AEG on fundamentaalsem protsess kui AJALUGU. Selle on efektselt sõnastanud Hando Runnel klassikalises luuletuses "Aja-laul"^[1]:

KAS TORNIKELL VÕI TASKU-UUR,

aeg kõigis voolab ühesuur,
kas vägista või venita,
või taevast appi tänita:
nii ühepikk, nii ühesuur,
nii tilluke kuis tiksub uur,
ei aita sund, ei aita sõim,
ei aita siin ka rahva võim.

Lenini sünnipäev 22. aprillil aga meenutas mulle taas vene 20. sajandi alguskümnendite naljakuninga Arkadi Avertšenko satiirilisi-sarkastilisi följetone Leninist, kus on eriti ilmekalt välja toodud üldinimlike väärtuste ja kitsarinnalise, kinnisideelise poliitiku tohutu vastuolu.

Järgnevas Lenini-palas, mis on Avertšenkol üks suhteliselt pehmemaid, aga samas laetud peenest huumorist-irooniast (loo kirjutamise ajal juunis 1918 polnud punane terror veel õiget hoogu sisse saanud ja veel ilmus isegi mõni opositsiooniline ajaleht-ajakiri), on Kultuuri pandud esindama suur inglise humorist Charles Dickens (1812–1870).

Arkadi Avertšenko

Minu suhtumine Leninisse: sümpaatia ja kaastunne

Ma olen väga hea inimene.

Näiteks: mul pole mingit vaenu ega tigedust Lenini vastu. Ega ammugi mitte Uljanovi vastu.

Mul on temast ainult väga kahju.

Mida aeg edasi, seda enam ma tema elu üle juurdlen ja seda enam on mul temast kahju.

Minu meelest on igal inimesel õigus elust mõnu tunda (mina näiteks armastan elumugavusi üle kõige ilmas), ent Leninil seda võimalust pole.

Pole tema elus mingeid mõnusid ja tema ühiskondlik positsioon on hoopis veider. Tõepoolest, mis positsioon see küll on – Nõukogude Vabariigi esimees? Vististi on tal seetõttu igav ja sihuke seisund ei paku mingit toitu tema enesearmastusele.

Ma saaksin veel aru tsaari ametist – vaat see juba oleks midagi! Ega ma isegi, kui päris aus olla, sellest ametist ära ütleks, ja usun, et minust saaks täitsa korralik tsaar.

Mida ühelt tsaarilt tahetakse? Tervet mõistust ja kodumaa-armastust. Mina ei taha tähti taevast alla tuua, aga tervet mõistust mul jätkub ja kodumaa-armastus on nii suur, et ma võib-olla öösiti nutan, ainult et keegi ei saa sellest teada.

No nõnda: tsaar on niisiis kindel amet, ja kirjanik on samuti kindel amet (maksab muudkui ajalehtede trahve), ja kindral on niisama kindel amet (müüb muudkui Nevskil ajalehti) ja vürstki on kindel amet (müüb muudkui vanu asju).

Aga Nõukogude Vabariigi esimees – see on lihtsalt tüütu elukutse. Pole seal elu ega kutset.

Mind huvitab väga, mis elu see Lenin üldse elab: mida ta sööb (ja kui palju ja kas mõnuga), mida ta loeb, kunas ta heidab magama ja kas ta ka naerab vahel?

Ma arvan, et ei naera. Ning tal endal on igav elu ja teistelgi tema kõrval on igav.

Mulle tundub, et Lenin on inimesena ehtne kuivik, ja kui ta peakski need read läbi lugema, siis ei suuda ta mõista, et ma tunnen talle kaasa puhtinimlikult, nagu vend vennale. Tõenäoliselt läheks ta veidi närvi, kehitaks õlgu ja ütleks oma kuival kiretul häälel:

"Mis imeloom see Avertšenko küll on! Loed, loed, ja kuidagi ei saa aru, millisel parteilisel platvormil ta asub?"

Pole mul mingit platvormi, jumala eest... Noh, ütleme näiteks nagu siis, kui kaks inimest juhtuvad metsas kokku ja üks näeb, et teine tukub teraval oksajändrikul, mis torgib ta külge. Ja see üks tunneb teisele kaasa puhtinimlikult, parteitult ja täiesti fraktsiooniväliselt.

Kuulge, kodanik Lenin, kas te mind tõepoolest kunagi ei kadesta? Kas teate näiteks, kuidas ma saatsin mööda eilse päeva? Kas jutustan? Olgu.

Tõusin varakult – hommik oli ilus, soe ja päikesepaisteline. Mõtlesin endamisi: eile tegin tööd ja üleeilegi vehkisin tööd teha – täna ei saa mind küll keegi tööle sundida! Võtan kätte ja hulgun niisama, töö peale mõtlemata mööda ilma ringi.

Pesin end külma veega ja korskasin seejuures nagu noor sälg. Jõin teed ja näksisin kõrvale valgest jahust kuklit, mille olin Petrogradi kommuunist salaja pihta pannud. Lugesin läbi kaks ajalehte – pahempoolse ja parempoolse. Mõlemas sõimati nõukogude võimu nii hullusti, et oli kohe päris piinlik lugeda. Astusin tänavale – kui palju valgust, päikest ja soojust! Vaat mis tähendab "normeerimata produkt"!

Ostsin lillemüüjalt kimbu kevadisi kannikesi. Nuusutasin neid. Jälgisin vastutulevaid noori neide ja daame. Kas teate, härra Lenin, et tänaval tuleb vastu üpris veetlevaid kaunitare? Kahju, et teie ei vaata neid kunagi nii-öelda ilma parteilise platvormita. Ega ma peagi silmas teab mis siivutuid mõtteid, kuid on lihtsalt meeldiv vaadata värsket naisenägu ja mustas võrksukas kaunilt kumerduvat sihvakat säärt.

Vaatasin samuti postkaarte vitriinides. Üsna hästi tehtud. Neid on hakatud nüüd korralikult trükkima, kõik detailid tulevad täpselt välja. Vaatasin fotosid ja kinokuulutusi. Ühe filmi nimi on "Mees, kes tappis". Mängib näitlejanna Leštšinskaja^[2]. Ilus naine. Peaks minema vaatama, mis film see säärane on.

Keerasin Mere puiesteele. Bushi juures oli välja pandud gravüür: hiigelsuur kuningliku lakaga lõvi. "Kuningliku" asemel ei tohiks siin kuidagi öelda "esimehe lakk". Puhtatõuline, sinder. Ja äkki tuli mul isu loomaaeda minna – mulle hirmsasti meeldivad kõiksugu kiskjad. Ja kes sai mind keelata – olin Petrogradi kommuuni piirides vaba nagu lind.

Lõunatasin kaukaasia restoranis. Trehvasin kokku ühe vana sõbraga, sõime šašlõkki ja praetud tuurakala ning kaukaaslasest petis pakkus koguni maitsvat veini. Väga kallis oli küll, aga mis seal ikka, seesinane följeton peaks need kulud vist katma.

Muide, härra Lenin, küsiksin teilt omavahel: miks te ei võiks viinamüüki vabaks lasta? Sest kes tahab juua, joob ikka, halb on vaid see, et tuleb hiigelsummasid välja laduda. Mulle tundub, et ehk on muudki hinnad seepärast nii hirmus kõrgele kruvitud, et kõik tahavad joomiseks raha teenida. Võtke üks joodikust käsitööline. Varem teenis ta viis rubla päevas ja sellest piisas, sest pool liitrit viina maksis 23 kopikat. Aga nüüd nöörib ta klienti saja rublaga, sest pudel piiritust maksab 200 rubla... Ja kust see käsitööline muidu leibagi saaks: leivamüüja küsib 10 rubla naela jahu eest selsamal põhjusel: viina peale kuluvad sajalised.

Õigem oleks küll viinamüük vabaks lasta – säärane on minu kompetentne arvamine.

Jah, ülepea tuleksin ma teie nõunikuks, ainult et te ei taha mind ära kuulata. Ei suuda ma seista parteilisel platvormil, tee või tina.

Ent tulgem oma lammaste juurde tagasi^[3], nagu armastasid elegantselt öelda meie endised liitlased.

Pärastlõunal läksime sõbraga operetti vaatama – näitlejad mängisid kenasti, ka muusika oli meeldiv, kerge ja joovastav nagu šampanja.

Koju tulin ma jalgsi – hakkas kätte jõudma imeilus valge öö –, tegin endale kerge eine kommuunist näpatud vasikalihast ja juustust, jõin pudeli salakaubana saadud õlut ja heitsin voodisse.

Kas arvate, et nüüd olid selle laheda päeva lõbud minu jaoks ammendatud? Veel mitte!

Ees seisis kõige tähtsam – minu öökapil on "Pickwick-klubi järelejäänud paberite" köide^[4] – vaat see, lubage teile ette kanda, on tõeline nauding, millele pole siinilmas võrdset! Pea kohal põleb rahulikult (viimasel ajal on miskipärast vähe tulistamist) helesinise varjuga lamp. Toas hõljub kerget värskete sirelite lõhna – esikus seisab kimbuke, mille tõi mulle üks minu tagasihoidliku talendi tagasihoidlik austajanna. Aitäh talle, aitäh Dickensile, aitäh elektrijaama töölistele, andku jumal neile tervist selle eest, et nad saadavad mulle Dickensi lugemiseks valgust. Kui kunagi peaks tulema kontsert elektrijaama tööliste toetuseks, olen kindlasti nõus seal esinema...

Just selle mõtte juures libiseb raamat vaikselt minu lõtvunud käte vahelt välja, ma keeran teise külje ja... soovin teilegi, härra Lenin, kõigest hingest niisama rahulikku und.

Nõnda: oli see siis paha, et ma selle päevakese nii muretult mööda saatsin? Ent teie? Kuidas teie oma päevi mööda saadate? Küllap on teil seal üks lõputu möll ja muretsemine. Kõik need telefonikõned otseliinidel, ettekanded, formularid, korralagedus ja sebimine. Varahommikust peale ei jõua lehtegi korralikult lugeda või rahulikult teed juua, alailma ilmub mõni Sverdlov või Prošjan oma tüütute nõudmiste, teadaannete ja aruannetega. Ja sealsamas helistatakse, et kusagil eeslinnas käib näljamäss, ja samas üritab Mirbach Tšitšerini kaudu mingit diplomaatilist riugast läbi suruda.

Nii ei jõua te loomaaeda minna ega Dickensit lugeda. Kus siis olekski aega Dickensi jaoks, kui punaarmeelased nõuavad suuremat palka ja toidunorme, kui töölised nõuavad Asutavat Kogu ning ühekorraga kimbutavad Skoropadski, kornilovlased ja sakslased.

Ons mahti vitriinide, postkaartide ja võrksukkades naisejalgade jaoks, kui üks laevastik on surutud Neeva suudmesse, teine Novorossiiskisse, madrused aga ei kuula kedagi ja nõuavad tagasi Dõbenkot^[5] või veel tont teab mida, mida ihkab tujukas madrusehing.

Lenin, mu vend! Miks teile seda kõike tarvis on? Nagunii läheb kogu see värk sohu ja rappa ja kõik ainult kiruvad ja vannuvad.

Miks meil, lihtkodanikel, on õigus elada oma elu, aga teil pole seda õigust ollagi?

Kurat temaga, selle sotsialismiga, mida keegi ei taha, millest kõik ära pööravad nagu lapsed kastoorõli lusikast.

Heitke kõrvale kõik need igavad ja tuimad kohustused, jätke nad professionaalide hooleks ja hakake samasuguseks vabaks ja sõltumatuks inimeseks, muretuks linnuks, nagu olen seda mina... Jalutame koos mööda soojust õhkuvaid tänavaid, vaatame värske jumega naisenägusid, imetleme lõvisid, karusid, sööme šašlõkki kaukaasia veinikeldrites ja loeme suurt tarka Dickensit – seda head väikekodanlast, kelle näol särab jumalik naeratus.

Ärge pange minu ettepanekut pahaks, sest ainuüksi südameheadus ja siiras sümpaatia innustasid selle läkituse autorit –

Arkadi Timofejevitš Avertšenkot.

Esmatrükk: Новый Сатирикон, №12, июнь 1918
Tõlkinud Aivar Kull
tõlke esmatrükk: Rahva Hääl 19. juuni 1993

[1] Hando Runnel, "Punaste õhtute purpur", Eesti Raamat, Tallinn 1982, lk 56
[2] Nonna Leštšinskaja (1893-1977). Tummfilm "Mees, kes tappis" (teise pealkirjaga "Miss Mary", 1918) on muide tänaseni säilinud.
[3] "Tulgem oma lammaste juurde tagasi" – prantsuse kõnekäänd (revenons à nos moutons), mida kasutatakse teemast kõrvalekaldumise puhul.
[4] Dickensi "Pickwick-klubi järelejäänud paberid" (I-II) on eesti keeles ilmunud Marta Sillaotsa vahendusel aastatel 1948 ja 1996.
[5] Pavel Dõbenkost (lasti maha 49 aastaselt 29. 7. 1938) on ülevaatlik artikkel eestikeelses Vikipeedias.