Aivar Kulli ajalootund. Jack London kirjaniku elufilosoofiast

Ameerika kirjanik Jack London.
Ameerika kirjanik Jack London. Autor/allikas: CC PDM 1.0

Aivar Kull avab oma Ajalootunni-sarja järjekordses loos Ameerika kirjaniku Jack Londoni arusaama kirjaniku elufilosoofiast.

Kuidas saada maailma kõige menukamaks kirjanikuks?1 Seda võib õppida Jack Londonilt (12. jaanuar 1876 – 22. november 1916). Londoni biograaf Irving Stone on kinnitanud oma haaravas elulooraamatus "Meremees saduilas": "1913. aasta kevadeks oli ta kõige kõrgemini tasustatav, kõige tuntum ja kõige populaarsem kirjanik kogu maailmas, hõivates koha, millel Kipling oli olnud sajandi alguses".2

Londoni peateos, romaan "Martin Eden" (1909, e. k. 1928, 1963, 1972, 2007) on maailmakirjanduses ehk kõige mõjuvam kirjanikuks saamise lugu.

Lisaks paarikümnele romaanile ja paarisajale lühijutule on Jack London kirjutanud ka artikleid ja esseid. Suhteliselt lühike ja tihe essee "Kirjaniku elufilosoofiast" on noore 23-aastase autori hoogsalt, peaaegu bravuurselt kirja pandud teemaarendus, mis võiks pakkuda eriti noorele loovisikule mõtteainet tänaselgi päeval.3

 

Jack London

Kirjaniku elufilosoofiast

Kirjandusliku käsitöö harrastaja, kes kavatseb oma elupäevade lõpuni haltuurat toota, ärgu lugegu seda artiklit: ta raiskaks ainult asjatult aega ja rikuks oma tuju. Siin ei leidu nõuandeid, kuidas käsikirja üles ehitada ja materjali läbi töötada; siin pole ka toimetaja kapriiside analüüsi ega märkmeid määr- ja omadussõnade iidsest salakavalusest.

Parandamatud paberimäärijad, see jutt pole teie jaoks! Siinne artikkel on määratud sellele kirjanikule (andku ta esialgu kas või tagasihoidlikku toodangut), kellel on ideaalid, kes püüdleb tõelise kunsti poole ja unistab ajast, mil tal ei tuleks enam kulutada põllumajanduslike ajalehtede või perekonnaajakirjade toimetuste uksi.

Kuidas siis teie, kallis sir, madame, miss, võiksite enda valitud alal tuntuks saada? Geniaalsusega? Ent te pole ju geenius. Kui oleksite geenius, poleks te hakanud neid ridu lugema. Geenius heidab kõrvale kõik ahelad ja eelarvamused, teda ei saa taltsutada ega sunnile allutada. Geenius, rara avis [lad. haruldane lind] ei lenda meiesuguste moodi igas metsas. Aga vahest olete andekas? Jah, potentsiaalselt. Kui Herakles lamas mähkmetes, olid tema biitsepsid algul üsna peened nöörikesed. Nii on lugu ka teiega: teie talent pole veel välja arenenud. Kui teie anne oleks saanud vajalikku toitu ja oleks piisavalt treenitud, poleks te hakanud selle artikli lugemisele aega raiskama. Ja kui olete tõesti veendunud, et teie talent on juba täisealine, siis peatuge, ärge lugege edasi! Kui aga leiate, et pole veel nii kaugele jõudnud, siis mis te arvate, kuidas oleks võimalik jõuda?

O r i g i n a a l s e k s s a a d e s, vastate mõtlemata, ja lisate siis: p i d e v a l t a r e n d a d e s o m a o r i g i n a a l s u s t. Ent – ja seda taipab ka algaja – küsimus pole selles, et o l l a originaalne, vaid selles, kuidas s a a d a originaalseks. Kuidas äratada lugejas kirglikku huvi teie teoste vastu, toimetajat aga panna neid õhinal jahtima? Võimatu on saada originaalseks, käies teiste jälgedes, olla hiilgav talent, peegeldades võõra isikupära kiiri. Keegi ei sillutanud teed sellistele kirjanikele nagu Walter Scott ja Dickens, Edgar Allan Poe ja Longfellow, George Eliot, Stevenson ja Kipling, Stephen Crane ja mitmed teised – nimekirja võiks pikalt jätkata. Kirjastajad ja lugejad nõuavad tänaseni kärarikkalt nende raamatuid. Need autorid saavutasid originaalsuse. Aga kuidas? Tänu sellele, et nad ei muutunud tuulelipuks, keda pöörab vähimgi tuulepuhang.

Nad olid alustanud sellestsamast, millest koos nendega alustasid ka teised, kellest hiljem said hädavaresed; algul olid nad ju kõik pärinud täpselt sama maailma ühtviisi banaalsete traditsioonidega. Kuid käparditest eristas neid üks tähtis asi: nad ammutasid oma kirjanduslikke kogemusi otse algallikast, loobudes materjalist, mis oli võõrastest kätest läbi käinud. Nad ei usaldanud teiste järeldusi, teiste autoriteetseid seisukohti. Oma kätetööle panid nad o m a isiksuse pitseri – hoopis tähtsama märgi kui autoriõigus. Maailmast ja selle traditsioonidest (teiste sõnadega inimkultuurist ja -teadmistest) ammutasid nad nagu algallikast vajalikku materjali omaenda elufilosoofia loomiseks.

Mis puutub väljendisse "elufilosoofia", siis ei saa seda päris täpselt määratleda. Eelkõige ei lahenda elufilosoofia üksikküsimusi. Ta ei koonda oma tähelepanu üksnes ja ainult säärastele probleemidele nagu olnud ja tulevased hingepiinad, sugupoolte eraldi või ühine moraalikoodeks, naise majanduslik sõltumatus, elu jooksul omandatud tunnuste päritavuse võimalikkus, spiritism, reinkarnatsioon, suhtumine alkohoolsetesse jookidesse jms. Ent siiski tegeleb ta ka nende küsimustega, nagu ka kõigi ülejäänud komistuskividega, mida eluteel vahetpidamata ette tuleb, – see pole abstraktne ja ebareaalne, vaid igapäevase töö elufilosoofia.

Säärane filosoofia on olnud igal kestvat edu saavutanud kirjanikul. Tal on eriline, vaid temale omane ellusuhtumine. Teatav mõõtkava, millega ta mõõdab kõike, mis tema vaatevälja satub. Niisugusest filosoofiast juhindudes loob ta karaktereid ja teeb nii- või teistsuguseid üldistusi. Tänu sellele on ta looming loomulik, tõepärane ja värske, avades seda uut, mida maailm kuulda ihaldab. Need on tema enda tõed, aga mitte ümbersõnastatud, ammuilma läbimälutud, maailmale teada ja tuntud tõed.

Ent hoiduge eksitusest. Sellise filosoofiani jõudmine ei tähenda kaugeltki libisemist didaktika rööbastele. Anne osata väljendada igas küsimuses oma arvamust ei anna veel põhjust vaevata lugejaid nn õpetlike romaanidega (ehkki ka see pole muide keelatud). Tuleb öelda, et kirjaniku filosoofia avaldub harva soovis kallutada lugejat mingi küsimuse kindla lahenduse poole. Vaid üpris vähesed suured kirjanikud on olnud varjamatult didaktilised, mitmed aga, näiteks Robert Louis Stevenson, on vältinud vähimatki kalduvust manitsemisele. Paljud kirjanikud on kasutanud sügavmõttelisust nagu salainstrumenti. Selle abil arendasid nad välja nii ideed, süžee kui ka karakterid, et lõpetatud teos oleks küll filosoofiast läbi imbunud, kuid et see filosoofia ei tõuseks pinnale ega paistaks välja.

Tuleb aru saada, et niisugune tööfilosoofia laseb kirjanikul panna teostesse mitte ainult oma vahetut elukogemust, vaid ka kõike muud, mida on vaadelnud ja hinnanud ja ümber töötanud tema "mina". Seda illustreerib eriti eredalt vaimugigantide hiilgav triumviraat – Shakespeare, Goethe, Balzac. Igaüks neist oli nii täielikult tema ise, et on võimatu neid võrrelda. Igaüks neist lähtus oma tööfilosoofiast, ammutas oma varakambrist. Ja lõi teosed oma ideaalide järgi. Väga võimalik, et nad sündides ei erinenud millegi poolest tavalistest lastest, ja siiski leidsid nad maailmas palju sellist, mis jäi märkamata nende kaasaegsetele. L e i d s i d j u s t s e d a, m i d a o l i t a r v i s m a a i l m a l e ü t e l d a.

Aga teie, noor kirjanik, on ka teil, mida teistele öelda? Kui on, mis teid siis segab? Kui olete suutelised arendama ideid, mida maailm kuulda tahaks, väljendage neid nii, nagu mõtlete. Kui mõtlete selgelt, siis ka kirjutate selgelt; kui teie mõte on väärtuslik, tuleb väärtuslik ka teie teos. Kui aga teie poolt kirjapandu kukub välja igavalt, siis on viga selles, et teie mõte pole huvitav; kui teie teos on piiratud, tähendab see, et piiratud olete teie ise. Kui teie ideed on udused ja vastuolulised, kas võib siis loota selget esitusviisi? Kui teie teadmised on pinnapealsed ja laialivalguvad, kas saab siis teie esitusviis olla täpne ja loogiline? Kas saab ilma kindla aluseta – tööfilosoofiata – luua kaoses korda? Õigesti mõista ja ette näha? Kas saab määrata teie teadmiseterakeste suurust ja suhtelist väärtust? Ja kas te ilma kõige selleta saaksite olla teie ise? Kas te tooksite midagi värsket muredest vaevatud maailma?

Sellist filosoofiat saab välja töötada vaid ühel teel – otsingute teel, teadmiste aardekambrist, maailmakultuurist ammutatud materjali ümbertöötamise teel.

Mida te teadsite aurumullidest, kuni polnud kuulnud, millised jõud tegutsevad katla sügavuses? Kas võib kunstnik joonistada pildi "Ecce homo", loomata endale kujutlust juudi ajaloost ja mütoloogiast; mõistmata neid mitmekesiseid jooni, mis kogusummas moodustavadki rahvusliku iseloomu; mõistmata juutide uskumusi ja ideaale, kirgi ja kiindumusi, lootusi ja hirme? Kas võib helilooja luua "Valküüride lennu"4, teadmata midagi suurest vanasaksa eeposest?

See kõik puutub ka teisse – teil tuleb õppida. Peate õppima elule mõistvalt näkku vaatama. Et tabada selle või teise liikumise iseloomu ja faase, peate tunnetama motiive, mis sünnitavad ja muudavad materiaalseks suuri ideid, viivad John Browni võllasse5 ja Kristuse Kolgatale. Kirjanik peab hoidma kätt elu pulsil, siis annab elu talle isikupärase tööfilosoofia, mille abil ta hakkab hindama, kaaluma, kõrvutama ja selgitama maailmale elu olemuslikke jooni. Isiksuse pitser, oma eriline vaade maailma asjadele ongi see, mida nimetatakse individuaalsuseks.

Mida te teate ajaloost, bioloogiast, evolutsiooniteooriast, eetikast ja veel tuhandelt ja ühelt alalt? Te vaidlete vastu: "Ma ei näe, kuidas see kõik võiks aidata mul romaani või poeemi kirjutada." Ja siiski see aitab teid. Mitte otse, vaid kaudselt. Teadmised annavad kandvust teie mõtetele, avardavad teie vaimu, laiendavad silmaringi, kasvatavad haardeulatust. Nad relvastavad teid isikupärase maailmanägemisega, mis paremini kui ükski teine filosoofia äratab teis originaalseid mõtteid.

Te protesteerite: "See ülesanne on ju röögatu, mul ei jätku iial nii palju aega!" Ent teie eelkäijaid see ei kohutanud. Teie käsutuses on aastad, terved pikad eluaastad. Muidugi ei maksa oodata, et te hakkate kunagi kõike teadma, ent just niivõrd, kuivõrd te omandate teadmisi, kasvab ka teie kirjanikumeisterlikkus ja sisendusjõud.

Aeg! Ajapuudus pole tegelikult midagi muud kui oskamatus aega otstarbekalt kasutada. Kas olete õppinud õ i g e s t i lugema? Kui palju ilmetuid jutte ja romaane te aasta jooksul neelate, püüdes õppida jutukirjutamise kunsti või treenides oma kriitikuannet? Mitu ajakirja te loete läbi kaanest kaaneni? Seal ta on, see aeg, mida te mõtlematult ja hoolimatult pillate. Aga aega ju tagasi ei saa.

Õppige hoolikalt valima lugemisvara, õppige lugema kiiresti ja sujuvalt, peamist haarates. Te naerate hajuva mõistusega vanurite üle, kes loevad iga päev ajalehti otsast lõpuni, kuulutused kaasa arvatud. Ent kas teie enda pingutused murda rinnaga läbi nüüdiskirjanduse veerohke voolu on vähem naeruväärsed?

Ja siiski ärge taganege selle voolu teelt. Lugege parimat, ainult parimat. Ja ärge kartke alustatud jutu lugemist katki jätta. Pidage meeles, et te olete eelkõige ja kõigepealt kirjanik. Pidage meeles, et ainuüksi võõraid teoseid lugedes võite neid küll ümber sõnastada, ent see on ka kõik – teil endal pole varsti millestki kirjutada. Aeg! Kui te ei leia aega, siis, uskuge mind, ei leia ka maailm aega teid kuulda võtta.

 

1899

 

Tõlkinud Aivar Kull

Tõlke esmatrükk: Noorus 1987, nr 2, lk 10–11

 

1 Kirjaniku menukus/edukus näikse tänapäeval olevat nii mõnegi kirjandushuvilise jaoks lausa ainumääravalt oluline. Kui tegin Vikipeediasse artikli Michael Ende (1929–95) kohta ja kirjutasin, et ta "sai tuntuks oma fantaasiarikaste filosoofiliste muinasjutt-romaanidega" ning tema "teoseid on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ja neid on avaldatud üle 30 miljoni eksemplari", siis ühele hilisemale kirjutajale sellest ei piisanud ja ta lisas: Ende oli "üks edukamaid" saksa kirjanikke, ning sinna otsa juba täiesti lollikindlalt: "Mitmed tema teosed on olnud rahvusvaheliselt edukad".
2 Irving Stone, "Meremees sadulas", tlk. Ülo Kurvits, Eesti Raamat, Tallinn 1968, lk 277. Aastal 2010 tegin Irving Stone'ist artikli Vikipeediasse. Jack Londonist olen varem kirjutanud arvustuse autobiograafilisele pihtimusromaanile "John Barleycorn": "Kirjaniku ja alkoholi õpetlik, kuid traagiliselt lõppenud duell" – Postimees 19. märts 2004, lk 14.
3 Mitmeid Jack Londoni esseega sarnaseid häid soovitusi jagab Kätlin Kaldmaa oma arvustuses pealkirjaga "Kiri noorele luuletajale (Looming 2017/12, lk 1823–24). Seejuures pole arvustatav enam kaugeltki algaja, vaid juba viie raamatu autor, ometi nendib kriitik: "Olen üritanud kõikvõimalikke vahendeid kasutades selle [teose] metafoorivoolu sisse pääseda, aga probleem tundub olevat selles, et see vool voolab mis hirmus, ent ei vii mitte kusagile. See keerleb ümber omaenese naba, pakkumata maailmale ja lugejale midagi uut." Samasugune läkitus "Kiri noorele luuletajale" pärineb ka Virginia Woolfilt: "Esseed", Hortus Litterarum, Tallinn 1997, lk 33–51. Rainer Maria Rilke teos "Kirjad noorele luuletajale. Luuletusi" aga ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas aastal 1995.
4 https://et.wikipedia.org/wiki/Valk%C3%BC%C3%BCride_lend
5 John Brown (1800–59), USA orjusevastane võitleja, keda on peetud nii revolutsionääriks-vabadusvõitlejaks kui ka ameerika terrorismi isaks; hukati poomise teel: https://et.wikipedia.org/wiki/John_Brown

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: