Aivar Kulli ajalootund. Friedrich Engels 200 ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Friedrich Engels
Friedrich Engels Autor/allikas: Scanpix/akg-images

Kuulun nende vist üsna väheste hulka, kes ENSV lõpukümnenditel päris vabatahtlikult lugesid Marxi ja Engelsi rohkearvulisi teoseid – muu filosoofilise kirjanduse raske kättesaadavuse või lausa kättesaamatuse tõttu. Friedrich Engelsi (28. november 1820 – 5. august 1895) ümmargusel tähtpäeval püüan seda vastuolulist mõtlejat, "marksismi klassikut" ja oma kunagisi lugemismuljeid veidi meenutada.

PÜHAKUPORTREED

Kui pärast Marxi ja Engelsi surma asuti lähemalt uurima ja kirja panema nende elulugusid, siis selgus, et materjali objektiivseteks biograafiateks polnudki kerge leida, põhiosas sisaldus kättesaadav andmestik kahe klassiku jüngrite ülistuslugudes. Selgus ka, et hulk kirju on hävitatud (seda tegi juba Engels ja hiljem Marxi järeltulijad), mitmed tõsiasjad retušeeritud; igati oli püütud luua glorifitseerivaid pühakuportreid; üsna valikulised olid ka Marxi-Engelsi teoste väljaandjad.

Meil oli asi muidugi eriti nukker: ENSV päevil ilmusid eesti keeles küll nii Marxi kui ka Engelsi mahukad biograafiad (1972 ja 1973, vastavalt 720 ja 590 lk), ent need vene keelest tõlgitud köited on paraku puruigavad, ideoloogilistest stampidest küllastatud propagandateosed.

Rohkemat saame teada aastal 2002 tõlgitud Francis Wheeni biograafiast "Karl Marx", kus püütakse avada nii klassikute valguse- kui ka varjupoolt.

ELURÕÕMUS ENGELS

Noor Engels on ühes erakirjas teatanud: "Mu rinnus käärib ja keeb, minu vahetevahel vintis peas on lakkamatu hõõgumine; ma igatsen suurt mõtet leida, mis käärimisele lõpu teeb ja hõõguse eredaks leegiks muudab."[1]

Tekstiilivabrikandi pojana pidi Engels palju aastaid laveerima äriasjade (mis andsid korralikku sissetulekut ja aitasid rahaliselt toetada Marxi) ja vabakutselise literaaditöö vahel. Seejuures näib, et eriti Engelsi puhul vastavad mitmed tema kaasaegsete kiidusõnad tõele: kahtlemata oli ta multitalent, väga erudeeritud, erakordse vaimse haardega mõtleja ning sealjuures ikka abivalmis, seltskondlik, külalislahke, vaimukas vestleja. Või ka Marxi laste lemmik. "Engelsil oli soliidne veinide tagavara ja tal oli hea meel, kui külalised oskasid neist lugu pidada."[2]

Ning näiteks saksa sotsialist Theodor Cuno on meenutanud: "Enne pidusööki käisime kõik meres suplemas. Ujusin peaaegu veerand kilomeetri kaugusele, kuna ma aga ei olnud kunagi varem meres supelnud, siis ei suutnud ma kaldale tagasi ujuda, mul ei jätkunud jõudu võitluseks lainetega. Friedrich Engels nägi, et mu olukord on ohtlik. Ta oli tugev mees ja parem ujuja kui mina. Ta ujus mu juurde, võttis kinni mu käest ja aitas mind kaldani jõuda."[3]

MAJAPIDAJANNA SUUR SALADUS

Vahest üks kuulsamaid Marxi ja Engelsi "saladusi" oli seotud Marxi truu majapidajanna Helene Demuthiga (hüüdnimega Lenchen, 1820-1890), kes aastal 1851 sünnitas poisslapse. Kuigi lapse isaks oli ilmselt Marx, otsustati seda varjata ning abivalmis Engels võttis avalikkuse ees isarolli enda kanda.

"Sellega algas üks esimesi ja kõige edukamaid varjamisi, mida eales kommunismiidee heaolu nimel on läbi viidud," kinnitab Francis Wheen.[4] Saladus oli nii hästi varjatud, et mõned uurijad kahtlevad Marxi isaduses veel tänaselgi päeval, pidades lapse isaks tõepoolest Engelsit.

Helene Demuth, kes olevat Marxi tihti males võitnud, oli pärast Marxi surma seitse aastat Engelsi ustav majapidajanna.

Engels oli kaks korda abielus, ent mõlemal juhul kummalisel kombel vaid mõned tunnid: ta oli hulk aastaid vabaabielus Mary Burnsiga (1821-63; see naine langes alkoholi liigarvitamise ohvriks); abielluti vahetult enne Mary surma. Sama kordus Mary noorema õe Lydiaga (hüüdnimega Lizzie, 1827-78), kes kuni õe surmani oli olnud nende majapidajannaks;  taas sõlmiti abielu paar tundi enne Lizzie surma. Lapsi kummalgi õel polnud.

KINDRAL

Kui lugeda kirjeldusi elurõõmsast Engelsist (Marxi tütre Jenny albumisse pani ta kirja oma deviisi: "võtta kõike kergelt"), siis on nendega üsna teravas kontrastis paljude Engelsi kirjatööde võitluslik, ründav, paiguti lausa dogmaatiline toon. Engelsi ema Elize Franziska (1797–1873), kellest on kirjutatud palju head, olevat  siin näinud Marxi halba mõju, ja küllap see nii ka oli (teisalt süüdistas Marxi ema Henriette, 1787–1863, samamoodi Engelsit).

Just Engelsi poolt koos Marxiga kirjutatud teosed on sageli täis mingit väiklast vimma, lõputut urgitsevat "kriitilist kriitikat" , kiuslikke "paljastusi" ja jõhkraid "ärapanemisi", nii et isegi Lenin on nende "Püha perekonda" konspekteerides kirja pannud hüüatuse: "Väga igav, uskumata noriv kriitika... Mitte kui midagi huvitavat."[5] Pole just harvad ka juhused, kus püütakse kahuriga varblasi lasta.

Iseäranis sallimatu ja ainutõde kuulutav on muidugi Marxi ja Engelsi kõige kuulsam ühistöö, "Kommunistliku partei manifest".

Pideva "klassivõitluse" õhutamise ja muude sõjakate etteastete juures võib Engelsi puhul meenutada ka tema tugevat kiindumust sõjaasjandusse, üldist militaristliku vaimustust; Marxi tütred kutsusid teda Kindraliks. Seejuures oli ta sõjanduslikus valdkonnas kaheldamatu spetsialist (kirjutas rohkesti artikleid teatmeteostele); eriti kuulsaks sai tema üllatavalt hästi märki tabanud ennustus aastast 1887 tulevase maailmasõja puhkemise kohta: "Ja see oleks ennenägematu ulatusega, ennenägematu jõuga maailmasõda. Kaheksa kuni kümme miljonit sõdurit hakkavad üksteist kägistama... Samasugune laastamine nagu kolmekümneaastases sõjas, kokku surutud kolme-nelja aasta peale ja kogu kontinendi ulatuses..."[6]

ORIGINAALNE PLAGIAATOR?

Engelsi hilisemate teoste kohta leidsin meie TEA Entsüklopeediast järgmise omapärase hinnangu:

"Engels tavatses publitseerida talle huvi pakkunud raamatuid originaalselt ümbermõtestatud kujul enda loominguna, nt avaldas ta Saksa ajaloolase Wilhelm Zimmermanni (1807–78) Saksa talurahvasõja uurimuse (Engelsil "Talupoegade sõda Saksamaal", 1850), USA etnoloogi Lewis Harri Morgani ürgühiskonda käsitleva teose (Engelsil "Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine", 1884) ja Saksa filosoofi Eugen Dühringi (1833–1921) töö (Engelsil "Anti Dühring", 1877–78."[7]

Kas ikka tõesti? Oleks tõepoolest huvitav teada, millise hinde ma oleksin omal ajal punaste ainete eksamil sellise jutu eest saanud! Ehk oleks mõni tulihingelisem "teadusliku kommunismi" õppejõud kutsunud hoopis miilitsa!

SOTSIALISMI ARENEMINE UTOOPIAST SUPERUTOOPIAKS

Engelsil on teos pealkirjaga "Sotsialismi arenemine utoopiast teaduseks". Paraku jõudis marksism oma arenemises hoopiski uude utoopiasse, mida tuleks nimetada lausa superutoopiaks.

Juba kompartei manifest kuulutas: "Vana (---) kodanliku ühiskonna asemele astub assotsiatsioon, kus iga üksiku vaba arenemine on kõigi vaba arenemise eelduseks".[8] Küllap just sellised üllad loosungid tekitasidki marksismile eriti palju poolehoidjaid (mis lummav kõla on juba üksnes sõnal "assotsiatsioon"!).

Asendamatu panuse kõlavate loosungite vallas andis ka Engels, seda eriti oma hilisemates töödes. Oma vaimusilmas terenduvat kommunistlikku ühiskonda kirjeldades ütleb ta: "Ühiskond, mis organiseerib tootmise uut moodi tootjate vaba ja võrdse assotsiatsiooni (jälle see imepärane "assotsiatsioon"! – A. K.) alusel, läkitab kogu riigimasina sinna, kuhu see siis kuulub: vanavara muuseumi, voki ja pronkskirve kõrvale."[9]

Jätkakem: "Objektiivsed, võõrad jõud, mis seni on ajaloo üle valitsenud, satuvad nüüd inimese enda kontrolli alla. (---) See on inimkonna hüpe paratamatuse riigist vabaduse riiki."[10] Tõepoolest, kes ei tahaks hüpata paratamatuse riigist vabaduse riiki!

"On selge, et ühiskond ei saa end vabastada, kui ta pole vabastanud iga üksikut inimest."[11] Mis kuldsed sõnad! Suur teoreetik ei osanud vaid ette näha, et "iga üksiku inimese" suur ja vägivaldne "vabastamine" võib anda tulemuseks hoopis massimõrvad, hiiglaslikud vangilaagrid ja ajaloos ennenägematu uue orjuse...

SÜSTEEM JA ENGELSI PÄRAND

"Kõigil filosoofidel on just "süsteem" üürikene, ja just sellepärast, et süsteem tuleneb inimvaimu igavesest vajadusest: kõigist vastuoludest jagusaamise vajadusest,"[12] ütleb Engels ühes oma parimas teoses "Ludwig Feuerbach ja klassikalise saksa filosoofia lõpp", ning küllap kehtib see päris täpselt ka marksismi kui süsteemi kohta.

Samas on Engelsil küllalt palju sügavaid mõtteid, vahel ka head huumorit, irooniat ja sarkasmi, nii et päriselt teda unustada küll ei tasuks. Kogumiku "Kunstist" teises köites on tsükkel "Katkendeid Engelsi noorpõlveteostest ja kirjadest" (lk 371–478) ja siit leiab mõndagi põnevat noore mõtleja iseloomustuseks. Olen endale välja kirjutanud näiteks sellise mõtteavalduse (lk 446):

"Mis see kirjandusse puutub, et ühel või teisel kirjanikul on natuke annet, et ta aeg-ajalt loob mõne tühise asja, kui ta muidu kuhugi ei kõlba, kui kogu tema suund, tema kirjanduslik pale, tema looming tervikuna pole midagi väärt? Kirjanduses ei ole keegi väärt omaette, vaid ainult oma vahekorras tervikuga."

                             *     *     *

Nõukogude ajal räägiti anekdooti sellest, kuis vene teadlastel õnnestus Karl Marx ellu äratada. Marksismi rajaja taotlenud esinemist televisioonis, ent Brežnev ja poliitbüroo ei tahtnud seda kuidagi lubada (pole raske arvata, mida öelnuks Marx tollase N. Liidu kohta!). Lõpuks siiski otsustati: lubatud on üksainus lause. Ja Marx ütles: "Kõigi maade proletaarlased, vabandage!"

Küllap oleks selle vabandusega meelsasti liitunud ka Friedrich Engels.

[1] Marx ja Engels, "Kunstist", 2. köide, Eesti Raamat, Tallinn 1984, lk 387
[2] "Mälestusi Marxist ja Engelsist", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1961, lk 225
[3] samas, lk 220
[4] Francis Wheen, "Karl Marx", tõlkinud Ehte Puhang, Varrak 2002, lk 132 Muide, tahtsin siinkohal öelda üht-teist 19. sajandi ülirange moraali kohta, ent minu ajalootundide heasoovlik konsultant Jaak Kärdi meenutas mulle, et ajad pole kuigi palju muutunud, samalaadne skandaal Arnold Schwarzeneggeri perekonnas (koduabilisega sündinud laps) on veel meie sajandil andnud kõmuajakirjandusele rohkesti tööd ja leiba. – Nii näib, et Engelsi altruismi selles keerulises situatsioonis tuleks kogunisti kõrgelt hinnata.
[5] Vladimir Lenin, "Filosoofilised vihikud", Teosed, 38. köide, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964, lk 19
[6] Tsiteeritud raamatust: Lenin, "Religioonist ja kirikust", Eesti Raamat, Tallinn 1975, lk 23
[7] TEA Entsüklopeedia, 6. köide, Tallinn 2011, lk 257
[8] Marx ja Engels, Valitud teosed, I köide, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1957, lk 35
[9] Samas, II köide, lk 264
[10] Engels, "Anti-Dühring", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1954, lk 250
[11] samas, lk 260
[12] Valitud teosed, II köide, lk 300

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: